oli väga palju ja Maddie luges kokku neli korstnat, aga ta polnud arvestanud suure mõisahäärberiga. Kuidas ta küll oli unustanud, et see on nii suur? Kui oli tulnud kiri, kus seisis, et ta on pärinud Cornwallis maja, oli Maddie kujutlenud midagi väikest, lihtsat maamajakest, aga Trevenen polnud väike. Maddie neelatas. Mida ta küll enda peale on võtnud? Ei mingit lihtsat idülli, ainult väikeste ruutudega aknad ja vastutus. Ta oli ilmselt hull, et selle asjaga nõusse jäi. Aga mis võimalusi tal ikka oli? Polnudki ju. Maja Londonis oli rohkem väärt kui vana häärber kauges Cornwallis. Seega müüs Maddie Londoni maja maha ja maksis arved. Haigutust alla surudes ronis Maddie autost välja ja hingas sügavalt sisse. Niiske mulla lõhn mõjus rahustavalt. Ta pani vaikselt autoukse kinni. Hannah magas, lebades tagumisel istmel, kuhu ta oli läinud, kui sai selgeks, et autot saab parandada küll, aga see võtab aega. Mehaanik oli olnud meister ümbernurgajuttu ajama.
Nende uus naaber astus oma autost välja. Maddie meelest oli Mark olnud olukorda arvestades uskumatult lahke. Et mitte lasta Maddiel ja Hannah’l uuesti ära eksida, oli ta näidanud neile läbi külateede rägastiku teed uue kodu juurde.
„Hommik!” tervitas Mark.
Kadedusega pani Maddie tähele, et Mark ei ilmutanud mingeid märke magamata ja õues viibitud ööst, ning otsis mehe näolt reetlikke varje, kuid nägi ainult kõrgeid põsesarnu ja täidlasi huuli. Mehe näojooned polnud klassikalised, kuid üldmulje oli Maddie meelest üsna rabav.
„Hommik on juba hulk aega,” märkis Maddie.
„Tõsi, aga siis koidikukoor veel ei laulnud.”
Maddie kergitas kulmu. „Või siis nii defineerite teie hommikut.”
„Nii jah, lisaks veel tass head kohvi.”
„Ärge nimetage niisugust asja, mis on praegu sama hästi kui võimatu.” Juba ainult mõte topeltespressost oma harjumuspärases kohvikus Fulhamis ajas Maddiele nutu peale, aga ta oli nii kurnatud, et mingist kofeiiniannusest poleks selle vastu abi olnud.
„Võiksite minu poole tulla.”
Maddie vaatas Markile otsa ja leidis, et mees mõtleb seda pakkumist tõsiselt, kuid vaatas siis uuesti maja poole. „Tahan juba väga Treveneniga tutvust teha.”
„See ootabki teid.” Mark sirutas käe maja poole, naeratas ja tegi kerge kummarduse.
Maddie keha valutas, kuid ta keskendus oma uuele kodule. Mõnd akent ümbritsesid tahutud kivid, teistel olid lihtsad valgeks värvitud puuraamid. Kõigis aknais peegeldus varajane hommik ja maja sisemusest polnud midagi näha. Trevenen näis olevat korras, kuigi külm ja tühi.
Maddiest vasakul, kui mälu teda ei petnud, oli sealaut, millel polnud katust, ja tema taga õue kaugemas otsas paiknesid tallid. Ehitised moodustasid suure ristküliku kolm külge, maja paiknes idas.
Maddie kogus sügavalt sisse hingates julgust ja hakkas jalga jala ette asetades mööda rohtunud rada eesukse pole minema. Seal võttis ta taskust suure võtme ja proovis seda lukuauku torgata. Pisut jõudu rakendades õnnestus Maddiel võtit keerata ja ta vajutas lingi alla, aga uks ei andnud järele. Ta proovis uuesti ja nügis teise käega vastu kooruvat värvi. Kui Maddie ootas, et uks avaneks, hakkas miski ta sisemuses närima. Tuli julge olla. See peaks ju põnev olema: ta on nüüd Treveneni omanik.
Kostis raksatus ja kui Maddie üle lävepaku komistas, paiskus talle vastu pahvak läppunud õhku. Õhu liikumine keerutas tolmu üles ja tundus, nagu seinad ohkaksid. Põrandat katsid varjud ja surnud kärbsed. Maddie võttis endal ümbert kinni.
„Mis te arvate, kas siin on elekter sees?” Ta pöördus ja naeratas Markile väsinult.
„Peaks olema.”
Rasked kardinad olid tihedalt ette tõmmatud ning hoidsid ruumis niiskuselõhna ja suurendasid hüljatusetunnet. Maddie sirutas ennast lülitit vajutades välja. Kõik saab korda – lõpuks. Temal ja Hannah’l on katus pea kohal ja nad saavad oma elu uuesti üles ehitada. Nüüd tuleb vaadata tulevikku ja valusad mälestused seljataha jätta.
Mark tuli Maddie kõrvale ja ta tundis, kuidas mehe hingeõhk tema põske paitab. Maddie astus eemale. Ta poleks suutnud kujutledagi meest, kes oleks tema abikaasast välimuse poolest rohkem erinenud. Kui John oli veel terve, oli ta kiitsakas ja heledapäine. Silmi sulgedes võis Maddie manada silme ette pildi, kuidas mees, poisilikud lokid laubale vajunud, on arvuti kohale kummardunud ja kirjutab pöörase kiiruga, et mingit artiklit tähtajaks valmis saada. Lõpuks olid mehe siidised juuksed kõik läinud. Maddie keerutas sõrmede vahel kaelale vajunud lahtist juuksesalku.
„Kas ma lähen ja vaatan maja kiiresti üle?”
„Tänan.” Maddie vaikis korraks, lasi uuesti pilgul üle halli libiseda ning märkas taas tolmu ja ämblikuvõrke. Ta püüdis mitte väriseda. Maja oli peaaegu jäiselt külm. „Ega siin ometi kummitusi ei ole?”
„Trevenenis ei kummita,” ütles Mark.
Maddie hingas sisse ja silmitses suletud uksi, mis olid läikiva värviga valgeks värvitud, aga aja jooksul kollakaks tõmbunud. Maddie teadis, et sellist värvi kokku segada pole võimalik. Selline toon tekib ainult aastatega.
„Ei mingeid tonte, ma luban. Siin läheduses on küll mitmes majas vaimud, aga Trevenenis neid pole.”
„Te räägite nagu asjatundja.”
„Üldsegi mitte.” Mark naeratas laialt ja läks suurest trepist üles. Puust käsipuu polnud värvitud, kuid puusüüd polnud õieti nähagi. Maddie astus lähemale. Paljude käte higi ja rasu olid tammepuu tumedaks muutnud ja siidiseks kulutanud. Tugipulgad olid kolme tooni võrra heledamad. Kõik trepiastmed olid keskelt lohku kulutatud. Maddie vaatas uuesti üles, talle oli justkui midagi silma hakanud, aga midagi polnud. Ta hõõrus käsivarsi.
Seina vastu toetudes surus Maddie jõuga maha pitsituse südame ümber. Laes rippuv üksik lambipirn heitis lillelisele tapeedile tuhmi valgust. Lillemuster peaaegu varjutas seintel rippuvad pildid, aga nende hulgast kerkis esile kolme naise foto. Kes need naised on, mõtles Maddie, ja kas üks neist on Daphne Penventon?
Mõttesse vajunult liikus Maddie mööda halli, tema käsi libises tõustes ja langedes üle lainetavate seinte. Tänu Daphne Penventonile said tema ja Hannah võimaluse uueks alguseks. Trevenen kuulus nüüd Maddiele, kuigi see tundus ikka veel uskumatu.
Teatav kindlustunne peaks võimaldama tal nüüd uuesti inspiratsiooni leida. Kui John oli haige, igatses Maddie väga maalida – maalida oma valu, lootust ja armastust, aga siis polnud tal selleks aega. Aga nüüd, kui oli aega, oli ta tühi. Maddie ei teadnud, mida ta edasi tegema hakkab. Ta pidi plaane tegema, aga ei teadnud, kust alustada. Kuidas ometi oli elu olnud kunagi nii selge ja on nüüd nii ähmane?
Kui Maddie kööki astus, langes tema pilk suurele aknale, mis selle ühes otsas kohe silma hakkas. Iga selle käsitsi puhutud ruut näitas väljast paistvast maastikust erisugust pilti. Maddie raputas pead ja pööras kõrvale. Laes olid suured mustad palgid, rohkesti oli kasutatud läikivat valget värvi, aga seinte ebaühtlane kollasus tegi puidule häbi. Maddie püüdis ära arvata, millal siin viimati remonti tehti. Sisustuse järgi otsustades võis see olla viiekümnendatel või varemgi. Kaminas oli pliit, mida oli palju kasutatud, kuid polnud juba hulk aega puhastatud. Siin ei olnud üldse midagi puhastatud. Peale selle, et kõik oli tolmuga kattunud, hõljus õhus kõdulõhn.
Maddie kummardus üle suure valge kraanikausi ning näperdas riivi, et akent lahti teha ja hommikuõhku sisse lasta. Aknanurgad olid täis surnud putukaid ja raamilt rippusid ämblikuvõrgud.
