000000.jpg" alt="pilt"/>
1. PEATÜKK
Tabagu teid surm!
„SURM TABAGU TEID kõiki!” karjub väike elukas kileda häälega.
Raamatukogu kivilaual seisab puur. Selles kolistab elukas. Jookseb tagajalgadel nagu inimene. Torkab oma pikad käed puurivarbade vahelt läbi ja küünistab kollaste küüntega õhku. Nahk on karvutu ja läigib nagu konnal. Pea on lame, väikesed mustad silmad säravad.
Estrid virutab vastu puuri, nii et selle varbad lõgisevad.
„Sure ise, sa väike koletis,” toriseb ta. „Mis asi see veel on, Magnar?”
Ta küsib seda vennalt, kes seisab tema selja taga.
„Paharet,” vastab Magnar mornilt. „Ma nägin ühte sel-list väga ammu, kui ma laps olin. Ema püüdis ühe kinni. Selle sain keldrist kätte. Ta proovis salaust lahti teha.”
Estrid kummardub puuri kohale, et paharetti paremini näha. Raamatukogus on üsna hämar, siin pole ühtegi akent. Petrooleumilambid heidavad kiviseintele ja vanade raamatute ridadele nõrka valguskuma.
Magnar vaatab oma õde. Estridi nägu on vagusid täis nagu vana puu koor. Tukk on sirge, tumehallid juuksed pea peal krunnis, millest on paar pulka läbi torgatud.
„Mis tal siin tegemist on?” küsib ta.
„Surm!” sisistab paharet. „Tabagu teid surm!”
„Jah, mis küll toimub?” küsib Magnar. „Paharet püüab raamatukogusse sisse murda. Ja siis veel see!”
Ta näitab üles lae poole, kust krohvitükid lahti on tulnud.
„Raamatukogu laguneb,” ütleb ta.
„Aeg tiksub ja pimedus tungib sisse,” ütleb Estrid. „Kas pole need ema sõnad? „Raamatukogu on lihtne valvata hetkeni, mil aeg tiksuma hakkab ja pimedus sisse tungib.””
„Kas sa oled oraaklikaartidelt midagi näinud?” küsib Magnar ja noogutab kivilaua teise otsa poole, kuhu on ringikujuliselt laotatud erinevate kujude ning sümbolitega kaardid.
Estrid läheb kaartide juurde ja vajub tumedale nikerdustega toolile istuma.
„Kas ma olen näinud … Kas sa ei saa seda lojust vaikima sundida?”
Paharet haarab varbadest kinni ja raputab, nii et terve puur koliseb. Siis naerab ta kiledalt ja virutab sabaga vastu puuripõrandat.
„Vait!” röögatab Magnar ja lajatab samuti vastu puuri.
Estrid tõmbab sügavalt hinge.
„Kas raamatukogu on ohus?” küsib Magnar murelikult. „Kas meie oleme ohus?”
Estrid noogutab aeglaselt.
„Ma panin kaarte kolm korda. Kolm korda on Merelaine Saatana peale sattunud. Ja kolm korda on Vikatimees – Surm – Lapse peale sattunud. Ma ei oska seda tõlgendada muud moodi, kui et kurjus tuleb meie peale ja süütud surevad.”
„Hukatus! Lähete hukatusse!” karjub paharet. „Pimedus teid sööb! Hakklihaks te saate! Ha-ha-haaaa!”
„Kui kassid arvesse lähevad, siis on paharet ühe süütu juba tapnud,” ütleb Magnar kibedalt. „See oli tema, kes üleeile Wikneri kassi kõhu lõhki lõikas ja looma kiriku ette puu otsa riputas.”
Estrid tõstab pilgu kaartidelt.
„Ah nii? Rahvas räägib, et see oli teismeliste tegu.”
„Rahvas eksib,” ütleb Magnar. „Paharet ise ütles mulle. Kiitles sellega, kui ma ta kinni püüdsin.”
„Hihiii, kass!” karjub paharet ja kriibib oma teravaid hambaid kriginal vastu puuripõrandat. „Karjus kõvasti see kass! Tore!”
„Neetud paharetid,” jätkab Magnar, „nendega pole nalja. Nad tapavad väikesi loomi, koeri ja kasse.”
„Lapsi,” ütleb paharet, matsutab suud ja limpsab oma ussitaolist keelt. „Meeldib väikesi lapsi süüa!”
Magnar vaatab teda jälestusega, on alles ilge olevus. Tal ei ole kõrvu ega nina, suur avaus lihtsalt poolitab pea. Paljas mõte, et taoline võiks lapsevankrisse ronida …
„Õnn, et see oli ainuke,” ütleb ta. „Nii et ma sain ta kätte. Ma ei tea, kas ma kahega oleksin toime tulnud.”
Paharet sisistab, sirutab oma kõhetu käe välja ja püüab Magnarit küünistada. Kui see ei õnnestu, hakkab ta puuris ringi ronima. Ikka ringiratast, kuni puur kolksuga külili kukub. Siis haarab olevus kinni oma paljast sabast, justkui oleks see vaenlane, ja hakkab seda järama.
Magnar raputab pead ja läheb Estridi juurde. Naise nägu on poolhämaras kahvatu. Kindla peale on tal praegu kohutav peavalu. Kaartide panemine imeb temast kogu jõu välja. Magnar teab seda. Mõnikord on Estrid mitu päeva hiljemgi veel haige. Naine ajab selja sirgu ja teeb näo, et kõik on korras. Kuid Magnar tunneb teda.
„Ema ütles alati, et kui aeg tiksub, meelitab see pimeduse siia,” ütleb Estrid. „Meelitab kohale jõud, mis tahavad raamatukogus peituvaid teadmisi ja jõudu enda kätte saada. Kui ma ütleksin, et ma ei karda, siis ma valetaksin. Ma ei uskunud iialgi, et see meie raamatukoguvalvuriteks olemise ajal kätte jõuab.”
„Tüdrukupõlves sa soovisid, et see juhtuks,” vastab Magnar nõrgalt naeratades.
„Sest siis polnud mul rohkem aru peas kui keldrikakandil!”
„Keldrikakand!” hõikab paharet. „Nämm!”
„Kas sa näed kaartidel ainult häda ja viletsust?” küsib Magnar vaikselt.
„Ei, mitte ainult. Vaata siia – Vikerkaarekaart tähendab ju lootust. Ja siin on Kahe Kaarna kaart!”
„Ja siis?”
„Kaarnad on jumal Odini abilised. Nad on kavalad ja õppimisvõimelised. Ma usun, et me saame abiväge. Ja vaata siia, siin on Sõdalane, Kelle Mõlemas Käes On Mõõk.”
„Mida see tähendab?”
„Tulijad on sõdalased. Tuleb kaks osavat, nutikat sõdalast, ja aitavad meil raamatukogu kaitsta.”
„Jumal tänatud,” ütleb Magnar. „Aga meie? Mida meil teha tuleb? Lihtsalt oodata?”
„Jah,” ütleb Estrid. „Aga kõigepealt …”
Ta tõuseb toolilt püsti ja läheb puuri juurde. Paharet sisistab ähvardavalt ja ründab Estridi sõrmi, kui too puuri avab.
„Kas sa ei peaks kindaid kätte panema?” küsib Magnar murelikult, kuid Estrid on paharetil juba turjast kinni asinud. Ta vaatab pahareti mustadesse silmadesse. Elukas sülitab talle näkku, aga paistab, et Estrid ei pane seda tähelegi.
„Aeg tiksub ja pimedus tungib sisse,” ütleb ta. „See on algus. Ja säärase umbrohu …”
Ta raputab paharetti kõvasti.
„… juurin ma oma käega välja.”
Siis
