liharibad vähese soolaga kokku ja riputasid need vahetult leekide kohale. See ei olnud see kuude viisi säiliv vinnutatud liha, mida nad oleksid teinud alalises laagris. Sellegipoolest pidas see vastu mitu päeva, mis oli piisav aeg kuni uue looma laskmiseni. Glass astus pajude vahelt lagendikule ja laskis pilgul ringi käia, otsides hirve, kes pidi tema teada olema kusagil veidi maad eespool. Poegi nägi ta enne kui emakaru. Neid oli kaks ja nad tuigerdasid niutsudes tema poole nagu mängutujus koerad. Pojad olid sellekevadised ning kaalusid viie kuu vanusena sadakond naela. Glassi poole liikudes näkitsesisid nad teineteist ja üheks väga üürikeseks viivuks näis see vaatepilt peaaegu koomilisena. Poegade tiirutamisest lummatud Glass ei kergitanud pilku, et vaadata viiekümne jardi kaugusele lagendiku vastasserva poole. Samuti ei olnud ta olnud veel arvesse võtnud teatavaid järeldusi, mida võis nende siinviibimisest teha. Äkitselt ta teadis. Tema rindealune tõmbus õõnsaks pool viivu enne seda, kui üle lagendiku kaikus esimene kõmisev möire. Glassist vähem kui kümne jala kaugusele jõudnud pojad peatusid viivitamatult. Glass ei teinud neist nüüd enam väljagi, vaid jälgis pinevalt võsaserva teisel pool lagendikku.
Ta kuulis looma mõõtmeid enne, kui teda nägi. Mitte üksnes nende tihedate põõsaste raginat, mida emakaru kõrvale lükkas nagu lühikest rohtu, vaid ka möiret ennast, mis oli kõuekõmina või kukkuva puutüve prantsatuse moodi madal heli, ja sellist bassihäält sai tekitada ainult mingisugune suur kogu.
Möire valjenes veelgi, kui loom astus lagendikule, mustad silmad Glassi poole jõllitamas ja pea madalal maapinna lähedal, et hinnata võõrast lõhna, mis segunes nüüd tema enda poegade lõhnaga. Ta seisis otse Glassi vastas, keha kokku surutud ja pingul nagu raske kaarikuvedru. Glass imetles looma ülimalt võimsaid lihaseid, kogukaks turjaks üle minevaid pakuna jämedaid esijalgu ja eelkõige seda hõbedast kühmu, mis lubas temas ära tunda grisli.
Glass püüdis end vaos hoida ja kaalus oma võimalusi. Tema vaist kisendas muidugi, et ta peab põgenema. Pajude vahel tagasi jooksma. Jõkke sööstma. Võib-olla õnnestuks tal siis sügavale sukeldudes allavoolu minema pääseda. Aga karu oli selleks juba liiga lähedal ja temast vaevu saja jala kaugusel. Glassi pilk otsis meeleheitlikult mõnda paplit, mille otsa ronida. Vahest suudaks ta käpaulatusest kõrgemale rabelda ja siis ülalt alla tulistada. Ei, puud jäid karu selja taha. Pajud aga ei pakkunud piisavalt palju võimalusi ennast varjata. Tema valikud kahanesid üheainsani – jää paigale ja tulista. Kahanesid üheainsa võimaluseni peatada grislikaru oma Anstadti .53-kaliibrise kuuliga.
Grisli ründas, saates seda lapsi kaitsva ema raevukat ja sihikindlat vihkamist väljendava möirgega. Taas oleks vaist äärepealt sundinud Glassi ümber pöörama ja jooksu pistma. Põgenemise tulutus sai siiski jalamaid selgeks, sest grisli vähendas nende vahemaad tähelepanuväärse kiirusega. Glass tõmbas kuke vinna, tõstis Anstadti, vaatas läbi harksihiku ja tundis rabavat õudust, et üks loom võib olla ühtaegu nii tohutu suur kui ka nõtke. Ta sai jagu ka teisest instinktist, mis nõudis, et ta tulistaks otsekohe. Glass oli näinud, kuidas grisli saab keresse pool tosinat vintpüssikuuli, kuid ei sure. Temal oli aga ainult üks lask. Glass nägi vaeva, et emakaru hüplevat pead sihikul hoida, kuid tal ei õnnestunud täpselt sihtida. Kümne sammu kaugusel tõusis grisli püsti. Ta oli Glassist kolm jalga kõrgemal, valmistudes teda oma surmatoovate küünistega kaapima. Glass suunas rauasuu otse suure karu südamele ja vajutas päästikule. Ränikivi läitis laengu Anstadti süütepannil ning püss tulistas, täites õhu suitsu ja plahvatanud musta püssirohu lehaga. Grisli röögatas, kui kuul tema rinda sisenes, kuid tema rünnak ei pidurdunud. Glass laskis nüüd kasutuks muutunud püssi käest ja haaras vööl rippuvast tupest noa. Karu langetas käpa ja Glass tundis iiveldust, kui looma kuue tolli pikkused küünised õlavarrel, õlal ja kurgul sügavale ihusse lõikusid. See hoop paiskas ta selili. Nuga kukkus peost ja ta tõukas ennast raevukalt jalgadega tahapoole, püüdes tulutult pajude vahele jõuda. Grisli laskus neljale jalale ja kargas talle kallale. Glass tõmbus kägarasse, et iga hinna eest oma nägu ja rinda kaitsta. Karu lõi talle hambad kuklasse, tõstis ta maast üles ja raputas teda nii tugevasti, et Glass arvas, selgroog võib katki praksatada. Ta tundis krudinat, mida tekitasid karu hambad abaluud tabades. Küünised kaapisid korduvalt tema selga ja peanahka. Ta hakkas meeletust valust kisendama. Karu laskis tal maha kukkuda, lõi hambad sügavale reide ja raputas uuesti, tõstis ta siis taas õhku ja virutas vastu maad säärase jõuga, et ta jäi oimetuks, olles küll teadvusel, kuid võimetu rohkem vastupanu avaldama. Ta lamas selili maas ja vaatas üles. Tema ees seisis tagajalgadele tõusnud grisli. Kabuhirm ja valu andsid järele ning asendusid lummaga, mida see kõrguv loom temas tekitas. Karu tõi kuuldavale viimase möiratuse, mis jõudis Glassini nagu väga kaugelt kostev kaja. Ta tajus talle peale vajuvat tohutut raskust. Karu karvakasuka niiske lehk mattis enda alla kõik muud aistingud. Mis see on? Tema mõistus otsis vastust ja kinnitus siis pildile kollasest koerast, kes lakub palkmajakese laudadest etikul ühe poisi nägu. Päikesepaisteline taevas tema kohal tõmbus mustaks.
Must Harris kuulis kohe teisel pool jõelooget pauku ja lootis, et Glass laskis hirve. Ta liikus kiiresti, kuid vaikselt edasi, olles teadlik asjaolust, et püssipauk võib tähendada paljusid asju. Karu möiret kuuldes pistis Harris jooksu. Siis kuulis ta Glassi kisendust.
Pajude vahelt leidis Harris nii hirve kui ka Glassi jäljed. Ta vaatas piki kopra tehtud rada ja kuulatas teraselt. Peale jõe summutatud vulina ei kostnud ainsatki heli. Harris sihtis püssiga puusalt ettepoole, hoides pöialt kukel ja nimetissõrme päästiku juures. Ta heitis kiire pilgu vööl rippuvale püstolile, et veenduda, kas sellel on süütelaeng olemas. Siis astus ta pajude vahele ja asetas pingsalt ette vaadates mokassiini iga sammu juures ettevaatlikult maha. Vaikuse lõhkus karupoegade lõugamine.
Lagendiku serval Must Harris peatus, et tema ees avanenud vaatepilti seedida. Hiigelsuur grislikaru lösutas maas ja tema silmad olid küll avatud, kuid ta oli surnud. Üks poeg seisis tagajalgadel ja surus nina vastu ema, püüdes tulutult temast mingisuguseid elumärke kätte saada. Teine poeg oli millegi maast üles tuhninud ja sikutas seda hammastega. Harris taipas äkitselt, et see on inimese käsi. Glass. Ta kergitas püssi ja tulistas lähima karupoja pihta. See vajus lõdvalt maha. Tema vennas hakkas paplite poole vudima ja kadus silmist. Harris laadis püssi ja hakkas alles siis edasi minema.
Kapten Henry ja salga mehed kuulsid kaht pauku ning tõttasid ülesvoolu. Esimene lask kaptenit muretsema ei pannud, teine aga küll. Esimest võiski ju oodata – Glass või Harris võttis maha mõne jahilooma, nagu eelmisel õhtul oligi kavatsetud. Kaks teineteisele lühikese ajavahemiku jooksul järgnenud lasku oleks samuti loomulik olnud. Kaks üheskoos jahti pidavat meest võivad sattuda rohkem kui ühe sihtmärgi peale või siis võib esimese mehe lask mööda minna. Nende kahe paugu vahele jäi aga mitu minutit. Kapten lootis, et kütid tegutsesid eraldi. Võib-olla suunas esimesena tulistanud mees looma teise mehe poole. Või vahest neil vedas ja nad sattusid piisonite peale. Piisonid jäävad mõnikord püssilasu kärgatusest kohkumata paigale, mistõttu jahimees saab püssi uuesti laadida ja muretult ka teise looma välja valida. „Mehed, olge valvsad. Ja vaadake relvad üle.” Bridger kontrollis saja sammu jooksul kolmandat korda uut vintpüssi, mille Will Anderson oli talle andnud. „Mu vend ei vaja seda enam,” oli kõik, mida ta ütles. Lagendikul vaatas Must Harris karu all lebavat inimkeha. Välja paistis ainult Glassi käsivars. Harris laskis pilgul ringi käia, asetas siis püssi maapinnale ja sikutas karu esikäppa, et tema keret paigast liigutada. Ta vedas ähkides looma nii kaugele, et nägi Glassi pead, mis kujutas endast verist juuste ja liha pundart. Sa tuline kurat! Ta tegutses kiiresti, surudes alla hirmu selle ees, mida võib leida. Harris ronis üle karu teisele poole, võttis tema esijalast kinni ja tõmbas, surudes põlved toetuspunkti saamiseks vastu looma keret. Mitme katse järel õnnestus tal karu esiots maast lahti saada ja see seljaga maa poole keerata. Seejärel tiris ta mitu korda tagajalast. Ta pingutas veel viimast korda ja karu vajus tervenisti raskelt selili. Glassi keha oli vaba. Must Harris märkas emakaru rinnal veriseid pulstunud karvu kohal, kus Glassi kuul oli seda tabanud. Must Harris laskus Glassi kõrvale põlvili ega teadnud kindlalt, mida teha. Küsimus polnud selles, nagu oleks tal haavatutega vähe kogemusi olnud. Ta oli kolmest mehest kuule ja nooli välja võtnud ning ise kaks korda
