n>I. Vanaisa (Kirjutanud F. R. Fählmann)
1. Loomine
Vanaisa elas kõrges taevas; tema katuse all säras kaunis päikene. Kalevid oli ta loonud, et nende nõu ja kangust tarvitada. Kõige vanem neist oli Vanemuine. Vanaisa oli teda vanaks loonud, hallide juuste ja habemega, ning oli temale vanaduse tarkuse annud; aga süda oli tal noor, ja ta päralt oli luuletamise ja laulmise võim. Vanaisa kuulis ta tarka nõu. Kui mured Vanaisa tarka otsaesist kortsutasid, mängis Vanemuine ta ees kaunist kannelt ja laulis armsaid laule. – Teine oli Ilmarine, kõige paremas meheeas, mehise tugevusega; tarkus paistis tal otsaesise pealt ja sügavad mõtted silmist. Ilmarise päralt oli kunstide võim. – Kolmas oli Lämmeküne (Lemming), erk noormees, täis naljatuju, ikka rõõmus ja üleannetuste peale valmis. Teised on vähem tähtsad. Kõik pidasid teineteist vennaks ja Vanaisa nimetas neid oma lasteks. Nende elukoht oli Kaljuve ehk Kaljuvald.
Korra astus Vanaisa kalevite ette ja ütles: “Mina olen oma tarkuses nõuks võtnud maailma luua.” Imeks pannes vaatasid kalevid tema otsa ja ütlesid: “Mis sina oma tarkuses oled nõuks võtnud, ei või paha olla.” Kui nad magasid, lõi Vanaisa maailma, ja kui nad üles tõusid, õerusid nad silmi ja jäid imestades seda tööd tunnistama. Vanaisa oli loomise tööst väsinud ja heitis puhkama. Siis võttis Ilmarine tüki kõige paremat terast, tagus selle kummiks, laotas telgiks üle maa ja kinnitas sinna külge säravad tähed ja hõbedase kuu. Vanaisa eeskojast võttis tema valguseandja ja pani selle imelikul viisil telgi külge käima, nii et see ise üles tõuseb ja looja läheb. Rõõmutujul võttis Vanemuine kandle, hakkas rõõmulugu laulma ja hüppas maa peale ja laululinnud käisid tema kannul. Kus ta hüppav jalg maa külge puutus, seal siginesid lilled asemele, ja kus ta kivi otsas istudes laulis, kasvasid puud maast üles ning laululinnud lendasid puude okste peale ja laulsid ta seltsis. Lämmeküne pillerkaaritas mööda metsi ja mägesid. Vanaisa ärkas selle tümina peale üles ja pani imeks, kudas maailm hoopis teiseks muutunud, kui ta oli loonud. Ta ütles kalevitele: “Nii on õige, lapsed! Mina olen maailma tooreks loonud, teie asi on teda iluga ehtida. Varsti tahan maailma täita kõiksugu loomadega ja loon siis inimesed, kes maailma üle valitsegu. Inimese tahan aga nõrga luua, et ta vägevusest ei võiks kiidelda. Teie peate inimestega sõbrustama ja nendega seltsima, et sugu tõuseks, kes ennast mitte nii kergesti õelusele ära ei annaks. Õelust ei taha ma mitte ära kaotada, tema on headuse mõõt ning kihutaja.”
Vanemuine läkitab veel nüüdki saadikuid maa peale, et inimesed laulu ära ei unustaks, aga eestlaste süda on lahkeist lauluviisidest rõõmu tundma liig rõhutud; ometi usuvad nad seda tõotust, et Vanemuine ise ükskord tagasi tuleb, kui õnnesilm jälle Eesti nurmedel viibib.
2. Emajõe sündimine
Vanataat oli maailma loonud ja selle üle sinise taevatelgi välja laotanud hiilgavate tähtedega ja särava päikesega. Maa peal kasvasid ja siginesid taimed, ja elajad tundsid rõõmu elust. Aga elajad ei kuulnud Vanaisa käsku; nad hakkasid teineteist vihkama ja taga kiusama. Korra kogus Vanaisa nad kõik kokku ja ütles neile nõnda: “Mina olen teid loonud, et igamees elust rõõmu tunneks ja te hakate teineteist vihkama ja ära murdma. Ma näen, et tarvis on teile kuningat muretseda, kes teid valitseks ja taltsitaks. Ta vastuvõtmiseks peate jõe kaevama, et ta selle kallastel ennast rõõmustaks. Jõgi kaevage aga ilusasti sügavaks ja laiaks, et väikesed loomad kõik tema sees aset leiavad. Emajõgi olgu nimi. Aga ärge visake mulda laiale, vaid pange hunikusse kokku. Mina lasen ta peal ilusa metsa kasvada. Seal peab teie kuningas elama. Ka luhte ja orge jätke selle vahele, et tal seal tuule, paha ilma ja päikese vastu varju oleks. Näen teid siin hulga koos; igaüks tunneb oma jõudu; ruttu tööle!”
Vanataat lahkus koosolejate juurest. Kõik läksid sedamaid tööle. Jänes hüppas ees, rebane jooksis järel ja ta saba vedas loha, nii näidates, kuhu Emajõgi pidi saama. Mutt kündis esimese vao, määr tegi tööd sügavas, hunt kaapis, karu kandis, pääsuke ja teised linnud olid kõik tegevad.
Kui jõgi valmis kaevatud, tuli Vanaisa tööd vaatama. Ta oli kõigega rahul. Kiitis iga töölist. “Mutt ja karu, te olete, nagu näha, kõige usinamini tööd teinud, sest et te üle ja üle sopased olete. Hea küll, jäägu need sopased riided teile mälestuseks auriieteks; sina, hunt, oled ninaga ja jalgadega tublisti tööd teinud, sinule jäägu ka must nina ja jalad. Aga kus vähk? Muidu ta ikka agar mees ja tal palju käsi; kas ta on maganud?”
Vähk oli praegu mudast välja roomanud ja pani pahaks, et Vanaisa teda ei näinud; paha meelega hüüdis ta: “Vanamees, kus su silmad, et sa mind ei näinud? Nad sul vist taga küljes.”
“Sina ninatark,” oli vastus, “sinu omad silmad olgu sest ajast taga küljes.”
Kui Vanaisa selle nuhtlusega valmis oli, näeb ta ühe hilpharaka, kes oksa peale lendab, oma ilusat ülikonda päikese käes läigitab ja mureta laulu vilistab.
“Hilpharakas vihmakass,” hüüab ta, “kas sul midagi muud ei ole teha kui ennast ehitada?”
“Vanamees,” vastas see, “töö on sopane; mina ei taha oma kullakarva kollast kuube ära rikkuda ega oma hõbekarva püksa mustaks teha. Mis sina ise selle kohta ütleksid?”
– “Riidenarr!” hüüab vanake murelikult. “Sest saadik olgu sinul mustad püksid, ja sa ei pea karistuseks jänu iialgi jõest kustutama, vaid pead siis rõõmust laulu üksi vilistama, kui teised loomad varjule poevad ja lähedale tulevat kõuekest kardavad.”
Jõgi sai valmis. Vanataat valas kuldkausi seest vee sisse, tegi ta hinge õhuga elavaks ja määras, kuhu poole vesi peab jooksma.
See oli Emajõe sündimine, ja seda juhtus tema kaevamisel.
3. Koit ja Hämarik
Kas tunned valgustajat Vanataadi eeskojas? Praegu on ta looja läinud ja seal, kus ta looja läinud, läigivad jooned taevas, ja juba tungib valgusekuma idasse, kus ta sedamaid täie iluga tervet loodust peab teretama. Kas tunned kätt, mis päikese vasta võtab ja puhkama saadab, kui päikene teekäigu lõpetanud? Kas tunned kätt, mis kustunud päikese jälle põlema süütab ja teda uut teed taevatelgil paneb käima?
Vanataadil oli kaks ustavat orja sest soost, kellele igavene noorus kingitud. Kui valgustaja esimesel õhtul oma teekäigu oli lõpetanud, ütles Vanataat Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, annan looja läinud päikese. Kustuta ta ära ja hoia hoolega, et ta kahju ei teeks.”
Kui teisel hommikul päike jälle uut teekäiku pidi algama, ütles Vanataat Koidule: “Sinu amet, pojuke, olgu valgustajat põlema süüdata ja uue teekäigu vasta valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohust. Ühelgi päeval ei puudunud valgustaja taeva võlvil. Kui ta talvel taeva serval käib, kustub ta õhtul varem ja algab hommikul hiljem oma teekäiku. Kui ta kevadel lille ja laulu äratab ja suvel vilja oma palavate kiirtega valmistab, on talle üksnes lühikene rahuaeg antud. Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes teda sedamaid jälle uuele elule süütab.
Ilus aeg oli kätte jõudnud, kus lilled õitsevad ja lehkavad. Linnud ja inimesed täitsid välja Ilmarise telgi all lauludega. Mõlemad Vanataadi orjad vaatasid teineteisele liig sügavasse sõstrakarva silmadesse. Kui kustuv päike Hämariku käest Koidu kätte läks, pigistati ka vastastikku kätt, ja mõlemate huuled puutusid kokku.
Aga üks silm, mis iialgi ei uinu, oli tähele pannud, mis vaiksel südaöö ajal salaja sündis. Teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: “Mina olen teie töötegemisega rahul ja soovin, et te täiesti õnnelikuks saaksite. Võtke siis teineteist ja pidage ametit edespidi mehena ja naisena!”
Mõlemad vastasid ühest suust: “Vanataat, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti peiuks ja mõrsjaks jääda, sest peiu ja mõrsja põlves oleme õnne leidnud, kus armastus ikka noor ja uus on.”
Vanataat täitis nende palvet ja õnnistas nende ettevõtmist.
