pisarat ta silmas, mille ta salaja ära pühkis. Mu süda oli tema vastu jahe ja Maie tundis seda. Ta ei teinud mulle vähematki etteheidet.
“Sa oled muutunud, Jaan,” lausus Maie.
“Kuis nii?”
“Anna see raamat mulle lugeda,” küsis ta siis.
“See ju algebraõpik, sealt pole sul midagi lugeda.”
“Anna ikka, ma tahan vaadata, millest sa õppisid.”
Maie lahkus, minu õpik kaenlas.
Juba varakult sõitsin Tartusse ja läksin eksamitele. Sain läbi ning pääsesin järgmisesse klassi. Klassijuhataja kutsus mind kantseleisse, noomis mu laisklemise pärast läbi ja lubas järgmisel aastal istuma jätta, kui ma end ei paranda.
Koolimajast väljudes oli mu enesetunne vilets.
“Klassijuhatajal on õigus. Mu kodused töötavad, et saaksin õppida, aga mina ei hooli sellest.”
Kodus astusin peegli ette ja uurisin ennast. Sealt vaatas mulle vastu noor mees, kellel olid vurrud tärkamas ja juuksed tõmbumas lokki. Tundsin piinlikkust.
“Ei, nii ei lähe! Nii ei või ma edaspidi käituda,” kinnitasin endale, “ma pean hakkama korralikult õppima, maksku mis maksab.”
Almaga võin endiselt kohtuda, teda võin endiselt armastada. Enne valmistan õppetükid ja siis võime kokku saada.
Nõnda ma hiljem toimisingi.
Sügisel, kui me Almaga kohtusime, puudus vähe, et oleksime teineteise embusesse langenud, ainult argus ja häbitunne hoidsid meid tagasi. Alma silmad sädelesid rõõmust ja hääl helises õnnest. Talle silma vaadates kihvatas mu kehas kirg ja ma punastasin. Ma ei taibanud isegi, miks ma nii erutusin. Langetasin kohe silmad, sest tundsin, et kui näen ta pakatavaid huuli, siis võin kaotada enesevalitsemise ja haarata ta oma käte vahele.
Me jalutasime Toomele, kus veetsime kogu õhtupooliku kuni videvikuni.
Kurtsin Almale, et otsin endale uut korterit. Ta võttis selle südamesse ja lubas aidata otsida.
Meie kooli saianaine müüs vahetunni ajal saiu. Ka temalt küsisin nõu uue korteri leidmiseks, sest ta oli põliseid Tartu elanikke ja tundis hästi linna. Ta ise elas Alle tänaval ühes suuremas majas, milles oli mitu väikest korterit. Ühes sellises korteris elas lasteta abielupaar, kelle juurde ta mind soovitaski.
Korter oli puhas, valge ja sobis mulle kõigiti. See koosnes köögist ja suurest toast, mis oli vaheseinaga jaotatud kaheks. Seina taga magas abielupaar ja eespool oli mulle ruumi õppimiseks ning magamiseks. Peremees oli kusagil äris müüjaks ja naine käis päeviti õmblemas.
Kolisingi sedamaid sinna ja seadsin end sisse. Einet valmistasin ise kodust kaasatoodud kraamist. Õhtupoolikul polnud abielurahvast kodus ja mul oli hea õppida.
Varsti selgus aga, et mees ja naine olid omavahel riius. Pahandused ja tülid tekkisid ikka õhtuti. Siis läks naine kiusakalt kööki magama ja jättis mehe üksinda voodisse. Too ei kannatanud hülgamist välja ja kadus linna peale. Ka naine võttis sellest julgust ja läks omakorda välja. Jäin tihti päris üksinda koju. Magama minnes lukustasin ma ukse ja pererahva tulles tegin selle lahti. Kord aga juhtus sellega õnnetus.
Ühel õhtupoolikul käisime Almaga Emajõel paadiga sõitmas. Puhus kõva vastutuul ja mul tuli kõvasti aerutada. Koju jõudes olin puruväsinud. Heitsin voodisse ja jäin magama nagu surnu. Nii juhtuski, et kui pererahvas koju jõudis, ei ärganud ma nende koputamise, kloppimise, uksele tagumise ega ka hüüete peale. Ärkasin alles hommikul. Ust avades leidsin peremehe koridori põrandal magavat. Keegi naabritest oli võtnud perenaise enda juurde. Mees oli püha viha täis ja esimese asjana ütles mulle korteri üles, ajades mind päevapealt minema.
Saianaine halastas mu peale ja võttis ajutiselt enda juurde elama. Tal oli küll väike korter, kuid me mahutasime end kuidagi ära. Oma kümneaastast poega kasvatas ta üksi, sest ta mees oli surnud. Saianaine ise läks kööki magama ja mind pani poisikesega ühte voodisse. Õppimiseks oli mul akna ees väike laud. Kõik klappis hästi.
Poisike oli nõrga tervisega. Talve tulekul ta külmetas ja jäi haigeks. Nüüd pandi mind kööki magama, ema ise magas lapse juures.
Ühel õhtul, kui mina istusin raamatute taga, poisike oli voodis, tema ema aga oli läinud poodi, koputati uksele. Avasin ukse ja ehmusin hirmsasti – minu ees seisis meie kooli direktor kogu oma suuruses.
“Ah sina ka siin,” sõnas ta ja astus sisse.
Direktor oli tulnud haiget last vaatama. Varsti jõudis ka saianaine koju.
“Kas poiss on ammugi haige?” küsis direktor.
“Juba mõned päevad, härrad.”
“Oled ta palavikku kraadinud?”
“Ei ole, härrad, aga ta on väga tuline.”
“Kas ta köhib?”
“Vahetevahel köhib, härrad.”
“Millest see palavik tal tekkis?”
“Ei tea, härrad, aga vist külmetamisest.”
“Näita keelt,” pöördus direktor poisikese poole.
Too pidas seda rumaluseks ja pööras pea ära. Treffner, kärsitu, nagu ta oli, võttis lapse pea käte vahele, vajutas pöidlaga lõuale ja avas suu.
“Noh, aja suu rohkem ammuli ja pista keel välja. Ma tahan näha, ega tal viimaks sarlakid… Aga õnneks ei ole, peab olema midagi muud. Kuid palavik on tal kõrge. Ma saadan tohtri.”
Direktor vahetas naisega veel paar sõna ja kadus. Voorimees ootas teda hooviväravas.
Hilja õhtul tuli arst, leidis lapse olevat kopsupõletikus ja käskis viia haiglasse. Ta lohutas ema, et Treffner oli lubanud tasuda omast taskust kõik arsti- ja haiglakulud.
Olin hämmastunud – meie direktor tuli vaese saianaise koju, hoolitses tema haige poja eest ja võttis isegi ravikulud enda peale!
Vähe hiljem sain teada, miks see nii oli. Naine jutustas mulle pisarsilmil, et tema mees oli ammusest ajast olnud kooli majahoidja ja kojamees. Veel siis, kui kool olnud väike ja Treffneril tulnud võidelda suurte raskustega. Tihti ei olevat tal olnud raha palga maksmiseks. Mees oli töötanud aga sellest hoolimata truult edasi. Siis oli mees haigestunud, saanud kopsupõletiku ja surnud. Naisel ei olnud tööd, aga väike laps tuli toita ja iseennast elatada. Treffner oli teda esmalt aidanud rahaliselt, hiljem andnud talle kooli juures koristamistööd ja ühtlasi õiguse õpilastele saiu müüa. Nii olevatki naine hädast pääsenud ja Treffner hoolitsevat veel praegugi tema ning lapse eest.
“Egas mina ole ainuke, keda Treffner aitab,” lisas saianaine. “Ta võttis oma vennapoja Konstantini kasulapseks, kasvatas selle meheks ja näe, nüüd õpetab teile matemaatikat. Treffner on väga hea inimene, ainult hullud poisid on teinud ta kärsituks. Ja ütlen teile, nood poisid ongi päris masuurikad, nad varastavad tihti mu korvist saiu. Päris põrgulised!”
Sellest peale tundsin Treffneri vastu suurt lugupidamist ja austust. Seni polnud ma teda sallinud. Olin teda kartnud ja koolirahadki olid mul osaliselt tasumata. Nüüd otsisin hommikuti võimalust direktorit
