oli lahing täies hoos. Naer, kisa ja venelaste vandumine summutasid õpetaja hääle. Too vahtis aralt kogu kaklust pealt. Õhus lendas jalatseid ja isegi paar villast sokki. Arndt lõi vaid kohkunult kaht kätt kokku.
Kas kogemata või meelega lennutas keegi ühe kalossi korraga vastu tahvlit, otse Arndti kõrvale. Too ehmus ja kadus silmapilk klassist.
Lööming kestis veel veidike aega, kuid õpetaja kadumine ja poiste eneste tindised näod tasandasid hoogu, venelaste viha vaibus ja meeled rahunesid. Poisid hakkasid nüüd asja veidi leplikumas toonis klaarima. Aga kõik haistsid kõva kõue lähenemist. Ja pikne lõigi sisse. Uksele ilmus vana Treffneri tüse kuju, tulise viha kehastus. Teda saatsid kaks kantseleiametnikku, kurjakuulutavad näod ees. Treffner sisenes jooksusammul ja ilma sõna lausumata kargas otsejoones esimesele kättesaadavale poisile karvu kinni. Poiss kisendas hirmsasti. Ühe kantseleiametniku vahelesegamisel laskis ta selle viimaks valla. Selgus, et ta sarjas just kõige vaiksemat poissi, kes istus esimeses pingis vastu õpetaja pulti. Koolis oli nimelt kombeks paigutada paremad õpilased etteotsa ja laisemad tahapoole, kuna üsna hullud istusid tagaseinas, mida omavahel kutsuti Kamtšatkaks.
Algas suur seletamine ja arutamine. Ronimois viidi koos paari teise poisiga klassist kohe minema. Neile järgnesid ka kaks venelast. Ühel neist puudus jalast säärik, millega ta oli äsja võidelnud ja mida ta enam kusagilt ei leidnud.
Aga Arndt ei tulnudki sel päeval tagasi. Poolik algebravalem jäi tahvlile ilutsema. Meil kõigil oli sellest vahejuhtumist paha tunne, järjekordselt tuli meil Treffneri ees härdalt kahetseda ja anda lubadusi korralikult käituda.
Järgmisel kokkusaamisel oli mul Almale palju põnevat jutustada. Kõigepealt too kalossilahing, siis venelase sääriku kadumine – see oli imelikul kombel leitud veega täidetult pesuruumist –, siis muidugi Arndti ees vabandamas käimine, mis lõppes uue jandiga.
“Kas venelased tulid kooli tagasi?” küsis Alma.
“Tulid jah, vana Treffner tõi kõik poisid hiljem ükshaaval klassi tagasi.”
“Ja Ronimoisi ka?”
“Ka tema. Vana pidas klassi ees enne pika kõne ärakadunud pojast ja heast karjasest ning siis tõi Ronimoisi käekõrval sisse.”
“Teie Treffner on sel juhul küll hea hingekarjane.”
“Seda küll. Ta ju väljaõppinud pastor, pole aga endale kogudust leidnud ja sellepärast karjatab nüüd poisse.”
Varsti läksid ilmad külmaks ja meie kohtumistele tulid pikemad vaheajad. Pealegi muutusid õpingud raskemaks ja kodused tööd nõudsid palju aega. Me saime kokku ainult laupäeviti. Oli küll raske selle uue korraga harjuda, aga ma mõtlesin tihti Almale, nägin teda unes ja kirjutasin talle vahel kirjagi, mille aga kohe lõhki kiskusin. Nõnda jõudsin kergemini laupäevani.
Laupäevaõhtud polnud mul kodus kuigi mugavad. Siis tavatsesid rätsepal käia külalised, kes võtsid viina, lärmasid ja vahel ka tantsisid. Võimatu olnuks õppida. Nii seadsin sammud ikka Alma poole.
Varsti tekkisid meil omamoodi tülid. Tütarlapsed elasid koos ühes toas, ma ei võinud sinna alati vabalt siseneda. Vahel tuli kaua jalutada ja tänaval oodata. Elsat külastasid ka teised poisid – aga võib-olla käisid nad koguni Alma pärast? Ka neil tuli oodata. Selletõttu tekkisid mul tänaval uued tutvused ja muidugi ka kaklused. Elu Alma akna taga muutus kärarikkaks. See ei jäänud teadmata majaomanikule ja korteri perenaine keelas tütarlaste külastamise hoopiski.
Olime kõik kuival.
Meie harvad kohtamised Almaga toimusid nüüd ainult tänavanurkadel või vahel ka Vanemuises. Minu rahanappusest hoolimata käisime teatrietendustel ja kontsertidel. Sinna oli Almal alati luba tulla. Tihti tõid needki käigud pahandusi kaasa. Poisid kippusid Almat teatris teretama, seltsisid meiega eesruumis ja vahel julgesid tulla isegi koju saatma. Mind pahandas kõige enam see, et Alma ei olnud nende peale kuri.
Omavahel olles oli meil Almaga palju jutustamist. Nii “Noralt” kui ka “Annele taevaminekult” naastes oli Alma ülevas meeleolus. Ta lubas pärast kooli lõpetamist tingimata lavale minna. Paruness Grippenbergi tantsuetenduselt väljudes otsustas ta aga ilmtingimata tantsijannaks hakata. Ja mina kiitsin tema kavad alati heaks.
Talve tulekuga muutus meie olukord paremaks. Põllumeeste Seltsi aias avati uisutee. Käisime seal sageli uisutamas, tegime poognaid ja harjutasime isegi tantsusamme.
Ühel õhtul liuväljalt koju minnes pööras Alma harilikult teelt kõrvale ja ütles:
“Jalutame veel natuke sellel põiktänaval, siin on hea juttu ajada, pole kedagi segamas.”
“Jalutame, mul aega küllalt.”
Mul polnud küll põrmugi aega, sest õppetükid olid tegemata ja kõht tühi, kuid ma ei teinud sellest väljagi, sest Alma jaoks tuli aega võtta, olgu kas une otsast või söögiajast. Suuremat juttu meil ei olnudki, Alma küsis ainult:
“Kas sulle meeldib Elsa?”
“Ei meeldi.”
“Miks?”
“Ta… ta ei meeldi mulle, pole ilus tüdruk…”
“Kes sulle tüdrukutest meeldib?”
“Mitte keegi…”
“Mina ka mitte?”
“Oh… khm…”
Tundsin, kuidas ma punastasin.
“Ah-ah-aaa!” helisesid nüüd hõbekellukesed.
“Alma, khm…”
Ma ei saanud enam edasi. Alma surus end kõvasti minu vastu, lõi pea selga ja vaatas sulnilt silma. Mingi seletamatu igatsus looris ta lauge ja salajane ohe hääbus ta punastel huultel. Ta ootas minult suudlust, aga ma ei julgenud. Tahtsin küll, aga ei julgenud. Ma ainult ohkasin.
Alma ei oodanud kaua. Ta tõukas mind pahuralt eemale ja hakkas aeglaselt kodu poole sammuma. Vaikisime.
Pärast jumalagajättu lonkisin ma nördinult edasi. Olin enda peale vihane. Tundus, nagu oleksin saanud keretäie peksa. Närisin huuli ja sülitasin maha. Nägin, et see oli veri. Suurest vihast olin hammustanud huulde. Ma ei andestanud endale oma tobedust, loidust, häbenemist – kõike. Sadu kordi olin unistanud Alma suudlustest, olin teda katsunud kallistada ja olin kadestanud isegi tuulepuhangut, mis puudutas ta võluvaid huuli, ning nüüd jätsin pakutud juhuse kasutamata. Ma ei andestanud endale ja hakkasin kahtlema oma mehelikes võimetes.
Mu õhtueine jäi seekord söömata ja õppetöö tegemata. Olin omadega läbi.
Jõulude eel olid kõikides koolides peod. Alma kutsus mind oma kooli peole ja mina viisin tema treffneristide olengule. Enne pidu harjutasin ma kõvasti tantsusamme ja õppisin teistelt poistelt isegi mõne uue tantsu juurde. Almale ei julgenud ma sellest rääkida. Kuid poistega koos harjutades oli see suur häda, et keegi pidi preili osa tantsima ja see ajas alati oma sammud segamini. Sellepärast oligi enne pidusid uus mure juures: kuidas tantsida meeste osa. Siin osutus mulle kasulikuks meie korteri perenaine. Ta oli küll paks ja paindumatu, aga neiupõlvest olid tal valsi- ja vengerkasammud veel veres. Temaga sooritasime tantsuharjutusi enne rätsepa kojutulekut, sest teda ma kartsin. Mitte tema pilkamist, vaid, jumal hoidku, et ta oleks mind perenaise suhtes kahtlustanud – selle koha pealt olid mu tunded õrnad.
Meie
