Kui nad kontorisse palga järele tulevad, on neil alati peened linnariided seljas ja nad puhuvad kontoriprouadega meeleldi mesijuttu. Paljud neist ei oska ei lugeda ega kirjutada, kuid oma metsi tunnevad nad igast teadusemehest paremini.
Kella kolme paiku on päike asfaldi ja õhu ülikuumaks kütnud. Käin turult läbi ja sõidan seejärel otsejoones koju, et tööpäevast veidi puhata. Haiglas on tööpäevad pikemad ja Bas jõuab tavaliselt koju alles viie paiku. Ostsin meile mõned päevad tagasi Suriname kokaraamatu ja tahan täna mõnda lihtsamat rooga katsetada. Menüüs on moksi alesie riisiga ja praetud kurgid. Ostan selle roa tarbeks turult soolaliha, soolakala ning kuivatatud krevette. Riknemisohu tõttu on siin paljud toiduained marineeritud, soolatud või kuivatatud.
Moksi alesie (kohalikus sranani keeles moksie – segu, alesie – liha) jaoks pean esmalt kuivatatud kala ja krevetid sooja vette likku panema ning soolaliha läbi keetma. Seejärel lõikan soolaliha tükkideks ja praen koos küüslaugu ja sibulaga. Kui liha hakkab pruunistuma, lisan pannile nõrutatud krevetid, tükeldatud kala ja õhukesteks ribadeks hakitud kapsa. Viimasena kallan peale tomatipüreest, puljongikuubikust ja veest valmistatud kastme ning lasen roal madalal kuumusel pool tundi podiseda.
Praetud kurkide tarbeks tükeldan esmalt ühe tomati, sibula ja paar küüslauguküünt ning pruunistan need puljongikuubikuga maitsestatud õlis. Seejärel viilutan ühe Suriname kurgi ja lisan pannile. Viimane meenutab oma kahvatu värvi ja jässaka kuju tõttu rohkem valgeks pleekinud suvikõrvitsat kui päris kurki. Kui maja täidab mõnusalt vürtsikas aroom, liha on pehmeks podisenud ja kurgid veel hamba all mõnusalt krõmpsuvad, on toit valmis.
Pärast tunniajast võimlemist auravate pottide ja pannidega vajan veidi turgutust. Higi voolab kui saunalaval. Põgenen viivuks magamistuppa ja käivitan ventilaatori. Mõnulen ruumis ringi keerutavas õhuvoos ja panen tähele, et kell hakkab juba kuus saama. Aga kus on Bas? Siinses kliimas seda probleemi muidugi ei ole, et toit ära jahtuks, aga ikkagi, kuhu ta nii kauaks jääb? Ega see liiklus siin väga turvaline ka pole. Kohalikud pole ratturitega harjunud. Teede ääres on sügavad rentslid. Autod kihutavad…
„Hooooney, I’m home!” kõlab uksest sisse astuva Basi reibas hääl. Kõik on korras! Istume oma roosa pitsvakstuga kaetud köögilaua taha ja hakkame sööma.
Ei tea, vist oleks pidanud seda soolakala kauem leotama, sest toit on tulisoolane. Kurgid oleks pidanud vist ka ära koorima, sest vaatamata praadimisele on nende koor väga kibe. Eks olen järgmine kord targem. Ilmselgelt pole Suriname kokakunst midagi sellist, mille ma paari tunniga omandada suudaksin. Loputame soolase riisiroa ohtra veega alla ning sätime end kinno.
Ma armastan neljapäevi! Tegelikult pole mul teiste päevade vastu ka midagi, aga kuna vaid kord nädalas näidatakse Paramaribos väärtfilme, siis meeldivad mulle just neljapäevad. Surinames on vaid üks suur kino. Jutud käivad ka teise kino ehitamisest, kuid rahapuudusel olevat töö pooleli jäetud. Filmide nimekiri koosneb suures osas õudusfilmidest ning Hollywoodi D-kategooria kassahittidest. Lisaks suurele kinole näidatakse igal neljapäevaõhtul hollandlastest omanikele kuuluvas Zus & Zo nimelises vabaõhukohvikus väärtfilme. Publikuks on enamasti hollandi päritolu praktikandid või turistid.
August on Skandinaavia filmide kuu. Esimesed kolm filmi, mida me nägime, olid Lars von Trieri filmid ning täna õhtul on kavas Rootsi film „Lilja 4-Ever”. Tellime ingveriõlled ja võtame mugavates tugitoolides kohad sisse. Kui päike seitsme paiku loojub, algab filmiõhtu. Ekraanile ilmub kiri, et järgnevad stseenid on filmitud ühes endises Nõukogude Liidu vabariigis, ning kohe tunnen ma ära Paldiski Pentagoni.
„See on Eestis filmitud!” kuulutan uhkusega Basile, nii et ka kõrvallaudkond mind kuuleb. Film räägib õnnetust tüdrukust, kes satub inimkaubitsejate lõksu ning näeb alandusest ja piinamisest pääsemise ainsa võimalusena enesetappu. Kokkuvõttes on see üks kõige depressiivsemaid filme, mida ma eales näinud olen. Kuidagi väga kontrastselt mõjuvad need lagunenud Pentagoni telliskivimüürid, hall taevas ja kahvatute inimeste raskemeelsus siinse olustiku taustal. Meil siin on mõnusalt soe õhtu, pea kohal sädelevad loendamatud tähed ja taamalt on kuulda muusikahelisid ja naiste heledat naeru. Pärast filmi lõppu on kõrvallaudkond väga vaikne.
„See linn näeb nüüd hoopis teistmoodi välja. Ja Eestis on palju väga kenasid paiku ka,” püüan ma olukorda päästa. „Jaa, kindlasti,” poetab belglasest meesterahvas ning asutab end kaaslasega minekule. Ma ei imesta, kui nad järgmise aasta puhkuseplaane tehes Eestist kuuldagi ei taha. Õnneks on Bas korduvalt Eestit külastanud ja teab, kui ilus see maa tegelikult on. Me oleme Paldiskis ka käinud ja poolsaare otsas kaldajärsakul seistes kive alla loopinud. Minu pettumus oli suur, kui ma mõne aasta eest Paldiskit külastades seda iluskoledat Pentagoni enam ei näinud. Tükike ajalugu on taas jäädavalt kadunud. Eks see ole vist loomulik, et tumedad mälestused rõhujatest maatasa trambitakse. Kuid siis, kui haavad on kinni kasvanud, pole enam kahjuks võimalik midagi taastada. Surinamelased üritavad samamoodi oma tumedat minevikku unustada. Sajandeid kestnud orjapõlve sümboliseerivatest sadadest istandustest on säilinud vaid mõned üksikud.
Väntame läbi õhtuse Paramaribo kodu poole. Inimesed on tänavalt majadesse tõmbunud. Tubadest kostab muusikat ja läbi akende on näha teleri sinakat kuma. Rõdudel käib askeldamine ja vaatamata argipäevaõhtule paistavad paljud kodud võõrustavat külalisi. Või äkki on nende pered nii suured?
Ja ongi veel üks päev lõpule jõudnud. Läbipaistva naha ja punaste silmadega sisalik Albert on toas oma koha juba sisse võtnud. Ta on meil pooleldi kodulooma eest. Albert pressib end igal õhtul ei-tea-mis-praost vannituppa, kus ta õhtu otsa oma albiinosilmi pungitab. Paneme ventilaatori tööle, poeme sääsevõrgu alla ning tõmbame lina peale. Räägitakse, et kui oled Suriname eluga harjunud, siis enam Euroopasse tagasi ei kipu. Kellele seda stressi, kiirustamist ja külmetamist vaja on?
MINEVIKU VARJUD
„Siia rivistusid igal hommikul peremehe orjad, lastest vanuriteni,” viipab Frederiksdorpi istanduse omanik Ton majaesise platsi poole. „Istanduse kõrgajal oli neid siin kokku kuni kakssada.” Istume väliterrassil ning vaatame madalaks pöetud muruga platsi, mida ääristavad erinevad ilupõõsad ja palmipuud. Toni naine toob meile kannu värskelt pressitud apelsinimahla. Võtan suure lonksu värskendavat rüübet ja jään põnevusega Toni lugusid kuulama.
On olemas selline mõiste nagu sünge ehk tume turism (mitte segi ajada šokiturismiga, mille sünonüüm on ekstreemturism). Tume turism on reis paika, kus on toimunud tragöödia, looduskatastroof või ajalooliselt tähelepanuväärse inimese surm. Kannatused ja vägivald on inimesi alati köitnud, seega pole see turismiliik kindlasti ainult uuema aja eripära. Tumeda turismi alla võib liigitada holokaustiga seotud kohtade, endiste lahinguväljade ja vanglate külastamise. Tumeda turismi populaarsed sihtkohad on ka näiteks tuumakatastroofi üle elanud Tšornobõl ja orkaan Katrinast räsitud New Orleans. Muide, viimane on järjest enam kuulsust kogumas ka kui üks vaesusturismi sihtkohti, mida üldiselt on kõige rohkem Aafrikas. Eestis Patarei vanglasse korraldatavad ekskursioonid on pesuehtne näide tumedast turismist ja inimeste suurest huvist selle vastu. Vaieldamatult kuulub tumeda turismi hulka ka Suriname orjandusega seotud pärand.
Kui ei oleks olnud orjusaega, poleks olemas ka sellist Surinamet, nagu ta on praegu. Orjandus on selle maa ja rahva mineviku lahutamatu osa. Orjakaubanduse kohta saab teavet Zeeburgi kindlusest Paramaribos ning igast Surinamet tutvustavast teatmikust. Kui palju orje riiki sisse toodi, kust toodi, kuidas toodi, kuidas neid müüdi, mil viisil neid piinati ja nii edasi. See kõik tundub nii kauge, ebainimlik ja võigas. Kuid kõigele vaatamata on Suriname ajalugu intrigeeriv ja põnev. Ma tahan selle kohta rohkem teada saada. Istandused, kus orjad aastast aastasse ränkrasket tööd tegid, tunduvad mulle suurepäraste tumeda turismi sihtkohtadena.
Frederiksdorp
