paiknevatest istandustest sai ööpimeduse varjus ohutusse kaugusesse sõuda ning siis metsasügavusse kaduda. Valgete meeste vihmametsas liikumise ja toimetulemise oskused olid väga viletsad ja seetõttu õnnestus pagejatel end metsas sisse seada ja rahulikult põgenikuelu elada, ilma et endised omanikud neid kätte oleksid saanud. Isoleeritus ja minimaalne kontakt välismaailmaga tagasid ka kultuuri ja keele säilimise. Antropoloogide sõnul on Surinames Aafrika kultuur kohati isegi ehedamalt säilinud kui Aafrikas endas. Põgenenud orje hakati kutsuma metsaneegriteks ja seda nimetust kasutatakse väga sageli ka praegu. Samuti kutsutakse neid ka maroonideks, kuid sõna tähendus (cimarron tähendab ärajooksnud karilooma) on muutnud selle nimetuse paljudele alandavaks. Lisaks on viimasel ajal diplomaatilisemas keelepruugis vastakaid tundeid tekitava sõna „neeger” vältimiseks kasutusele võetud ka uus nimetus: metsakreoolid.
Kreoolid on Aafrikast toodud orjade Surinames sündinud järeltulijad. Kui orjakaubandus 1863. aastal keelustati, olid kreoolid kohustatud veel kümneks aastaks istandustesse tööle jääma. Paljud sellega ei leppinud ning pagesid Paramaribosse. Kui kohustuslik tööaeg lõppes, pühkis enamik kreoole istanduste tolmu taldadelt, pani kingad jalga (orjadel oli keelatud jalanõusid kanda) ning asus linna elama.
Vaatamata sellele, et valged olid olnud vihatud isandad, piitsutajad ning piinajad, oli nahavärvil ka kreoolide seas suur tähtsus. Heledanahalised kreoolid moodustasid koorekihi, nende hulgas oli rohkem kooliharidust saanud ja ristiusku pöördunud inimesi. Hele nahavärv oli tekkinud segunemisest valge rassiga. Seda, et nahavärv kreoolide seas olulist rolli mängis, tõestab ka see, et naha igale heledusastmele oli eraldi nimetus. Mulatt oli valge mehe ja tumedanahalise orjatari järeltulija ning mulati ja valge inimese last kutsuti mestiitsiks. Kui mestiits omakorda valgega lapse sai, oli sündinu casties ning veel aste ülevalpool poesties. Poesties’e ja valge järeltulijat nimetati valgeks kreooliks.
Kreoolid moodustavad tänapäeva Suriname elanikkonnast umbes ühe kolmandiku. Vaatamata sellele, et nad praegu enam suurim etniline rühm ei ole, on nende roll Suriname palge kujundamisel kõige suurem. Enamik kreoole jäi linna elama ega taha põlluharimisest midagi teada. Nad on ametnikud, ärimehed, automehaanikud ja nii edasi.
Ryani üliettevaatlikust sõidustiilist hoolimata hakkame vaikselt kesklinnale lähenema. Paramaribo teeb eriliseks koloniaalstiilis puumajade rohkus. Valgeks võõbatud viilkatustega hoonete räästaid ning rõdusambaid ehivad rikkalikud puunikerdused, justkui kannaks need peent pitspesu. Vanalinn on hästi säilinud ning oma unikaalse koosluse tõttu, kus on sulandunud Euroopa arhitektuuri mõju ning kohalikud materjalid ja tehnoloogia, kuulub see UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kuid Paramaribos on muudki, mis ahhetama paneb.
Punase tule taga seistes imetlen suurt ja uhket mošeed. Sealt väljub pikas valges kleiditaolises rüüs habemik ning viipab tervituseks naaberhoonest väljuvale naisele. Kui auto uuesti liikuma hakkab, näen, et hoone, kust naine äsja väljus, on sünagoog. Paar ristmikku edasi kõrgub tee ääres hinduismi tempel. Vahukooretorti meenutava valge hoone tornikuplid on ääristatud rikkalike roosade ja helesiniste kaunistustega. Templi toretsev välimus paneb teised pühakojad kahvatuma.
„Ryan, mis liiki inimesi Surinames kõige rohkem elab?”
„Liiki? Mis sa selle all mõtled?”
„Millise rahvusrühma esindajaid on siin kõige rohkem?”
„Hindustanlasi.”
„Hmm?”
Hindustanlasi? Kuidas on võimalik, et Lõuna-Ameerika kirderannikul asuval maal, kus riigikeel on hollandi keel, moodustavad suurima osa elanikkonnast Hindustani poolsaarelt pärit inimesed?
Kui istandused vabastatud orjadest tühjenesid, oli suhkruroo-, kakao- ja kohvikasvatajatel uut tööjõudu vaja. 1873. aastal randus Paramaribo sadamas purjelaev Lalla Rookh, mille pardal oli nelisada Briti Indiast pärit lepingulist töölist. See oli esimene, kuid kaugeltki mitte viimane ports hindustanlasi, mis Surinamesse jõudis, et tühjaks jäänud istandustes tööle asuda. Vaestele india talupoegadele lubati eksootilisel maal lausa taevalikku rikkust. Kohale jõudnud, leidsid nad pudrumägede asemel eest kehvad elamis- ja töötingimused ning iga väikseimagi korrarikkumise eest karistati neid rahatrahviga. Pärast kohustuslikku viit tööaastat lahkus enamik istandustest, kuid jäi siiski Surinamesse elama. Tänapäeval moodustavad Indiast sisserännanud tööliste järeltulijad Suriname kõige suurema rahvusrühma.
Tänu töökusele, kokkuhoidlikkusele ja ühtehoidmisele on endised india immigrandid heal järjel. Paljud neist on praeguseni truuks jäänud põllumajandusele, kuid üha jõulisemalt kõlab nende hääl ka poliitikas, kus nad pakuvad kreoolidele tõsist konkurentsi.
Oleme jõudnud minu sihtkohta – rattalaenutusse. Üürin ratta, et oma liikumisvabadust suurendada. Edaspidi hakkan Ryanit ilmselt vähem nägema. Aga ühte asja tahaksin ma siiski temalt veel kohe küsida.
„Ryan, kas sa oled päris surinamelane?”
„Muidugi olen, kes siis veel?”
„Sa näed välja nagu asiaat ja oled moslem. Ma mõtlesin, et sa pead ennast indoneeslaseks?”
„Ma olen Surinames sündinud ja elan siin. Muidugi olen ma surinamelane.”
„Noh, aga…”
„Minu esivanemad tulid kakssada aastat tagasi Jaava saarelt Suriname istandustesse tööle ja otsustasid siia elama jääda. Ma pole eluski Indoneesias käinud. Kuidas ma saan indoneeslane olla?”
„No kuule, kas sa tahad tõesti öelda, et kogu see kirju seltskond siin tänavatel peab end surinamelasteks?”
„Jah, see ongi Suriname.”
„Aga keda te siis diskrimineerite, kui küsida tohib?” Hetk hiljem mõtlen, et seda poleks ehk olnud vaja küsida. Suriname minevikku arvesse võttes ei sallita siin ilmselt eurooplasi.
„Diskrimineeritakse neid, kes Surinamet ohustavad. Näiteks brasiillasi, kes tulevad siia üle piiri kulda varastama,” vastab muidu nii rahumeelne Ryan silmanähtavalt ägestudes.
Ryani telefon heliseb ja ta lahkub vabandades, uut klienti peale võtma. Sisenen rattalaenutusse. Laenutuse omanik on Menno, kelle mõttes kohe kreooliks tembeldan. Mulle sadulat parajaks keerates areneb vestlus ning Menno räägib, et ta on päritolult hoopis metsaneeger ja sündinud Suriname jõe alamjooksul asuvas metsaneegrikülas. Üle poole oma elust on ta aga Paramaribos elanud. Koolitee jätkamiseks kolis ta pealinna ning asus elama ühe hindustani perekonna juurde. Kes Menno siis on? Hindustani peres kasvanud, linnas elav metsaneeger? Või lihtsalt surinamelane?
Sukeldun tumesinise „naisteka” seljas liiklusesse. Linnaplaneeringus pole ratturitele ja nende liikumismugavusele erilist tähelepanu pööratud. Siiski on ratas Paramaribos kõige kiirem ja mugavam liiklusvahend. Jalakäimiseks on vahemaad liiga pikad ja autoga sõitmiseks ummikuid palju. Koduteel möödun Liibanoni pulmariietekauplusest ja peatun hiinlaste supermarketis, et koduseid munavarusid täiendada. Poeuksel tuleb mulle vastu valge neiu. Noogutan tervituseks. Ma ei tunne teda, aga omad hoiavad siiski kokku. Nii on siin kombeks. Igal suuremal rahvusrühmal on oma partei, kes valitsuses nende huve esindab.
Mul ei jäägi üle muud kui Ryani selgitusega leppida ja tõdeda, et Suriname on tõepoolest nagu lapitekk. Kõik erinevate kultuuride ja inimrasside esindajad, kes siia erinevatel aegadel on toodud või ise tulnud, moodustavadki kohaliku rahvuskultuuri. Nagu meil on setud ja saarlased, on neil indialased ja indiaanlased. Eri rühmad
