päev”. See on muidugi väga tore ja kultuuride mitmekesisus on kindlasti Suriname üks suurimaid rikkusi, kuid minu plaan järgnevate kuude jooksul Surinamet läbi ja lõhki tundma õppida muutub järjest keerulisemaks.
KOHANEMISRASKUSED
„Hei, lutsukomm!” hüüab mööduva auto avatud aknast kellegi mehine hääl. „Ma tahan sind lakkuda!” Kui originaalne! Mida hüüdja ilmselt ei tea, on see, et mu nahka katab ühtlane segu tugevatoimelisest sääsetõrjevahendist, päikesekreemist ja higist. Mul ei kulunud paari päevagi, kui õppisin pärast järjekordse mango söömist sõrmi puhtaks mitte lakkuma.
Et rattaga liiva sisse mitte kinni jääda, võtan enne kodutänavasse keeramist hoo üles. Lenkstang kaardub poekottide raskuse all. On keskpäev ja päike kavatseb mind mu omas rasvas elusalt ära praadida. Minu õhuline hõlst, mis etiketi järgi eriti sobilik troopilise kliima jaoks, on keha külge kleepunud ja suurest õhuniiskusest läbimärg. Naabrinaine viipab mulle vastasmajast ja uurib etteheitval toonil, et kust ma nüüd sellise palavaga tulen.
„Käisin tööd otsimas,” vastan ausalt.
Naabrinaine sirutab käe tugitooli kõrval asuva laua suunas. Laual on jääkuubikuid täis klaas ingveriõllega. Ta võtab mõnuga suure lonksu jahedat magusvürtsikat jooki ning jätkab vestlust. „Tööd otsimas?” küsib ta imestusega. „Ma mõtlesin, et sa siia puhkama tulid.”
Selgitan, et tulingi puhkusele, aga et Surinamet paremini tundma õppida ja ennast arendada, soovin siin ka töötada. Tegelikult on mu plaanid palju lennukamad. Tahan pool aastat oma elust pühendada arenguriigi aitamisele, Lõuna-Ameerika vihmametsade päästmisele ning kliima soojenemise peatamisele. Otsustan naabrinaisele oma maailmaparandamismõtetest siiski mitte rääkida.
„Aga kas Euroopas siis ei maksta töö eest paremini?” küsib naabrinaine, nagu poleks minu selgitus talle absoluutselt kohale jõudnud. Üldlevinud loogika on ju selline, et Euroopas rassitakse ja teenitakse raha ning Surinames puhatakse ja tuntakse elust mõnu. Ma siis üritan prouale selgitada, et tasu ei ole oluline ja tegelikult otsingi tööd vabatahtlikuna.
„Kas sa teed minu kulul nalja või?” ägestub naabrinaine silmanähtavalt. „Kes siis, kirevase päralt, läheb majast välja midagi tegema, kui talle selle eest ei maksta?” Ta rüüpab rahustuseks lonksu ingveriõlut.
Nagu kodutütarde salgajuht, selgitan prouale aktiivse puhkuse ja mõtestatud reisimise olulisust. „Nojah, edu sulle siis töö otsimisel,” lausub naine pead vangutades ning kui ma ei eksi, siis kõlab tema hääles kaastunne. Minu naabrinaisele jääb ilmselt täiesti arusaamatuks, miks peaks keegi palaval keskpäeval rattaga linna vahel kihutama ja otsima tööd, mille eest ei maksta, kui on võimalik päevade viisi rõdul istudes möödujaid vaadata ja ingveriõlut limpsida. Tõepoolest, miks?
Lukustan hoolikalt ratta ja tassin poekotid tuppa. Peas keerleb veel hetk tagasi lõppenud vestlus. Mispärast naabrinaine mind haletseb? Tegelikult peaksin mina hoopis temale kaasa tundma. Vaene naine, ei saa aru vabatahtliku töö õilsusest. Kes teab, võib-olla pole ta eriti koolis käinud, on vaid algharidusega. Sellisel juhul on tema suhtumine muidugi arusaadav. Ja eks ta ole laisavõitu ka. Päevad otsa niiviisi istuda ja morssi juua. Naabrinaise sõnul tuleb ilusat ilma osata nautida. Ja kui ilmateade järgmised neli kuud ilusat ilma lubab…
Vabastan end läbihigistatud hõlstist. Tegelikult on mul hea meel, et kõik kolm tänaseks plaanitud töökohtumist erinevatel põhjustel tühistati. Linnas liigeldes nägin, et vaatamata rannailmale ja faktile, et tegu on ikkagi arengumaaga, kannavad kohalikud tööl käies korralikke kontoririideid. Mehed on ülikondades, kuigi väga levinud on lühikeste varrukatega pintsakud, ning naised on kostüümides. Minu bermuudad, hõlst ja sandaalid mõjusid kogu selle soliidsuse kõrval karjuvalt turistlikult. Mind oli enne küll hoiatatud, et lühikestes pükstes ja maikasärgis tööküsijat tõsiselt ei võeta, kuid sellise ametlikkusega ei olnud ma asju pakkides osanud arvestada. Arvasin, et kui põlved ja õlad kombekalt kaetud, on kõik korras, aga kaugel sellest. Et oma professionaalsus sobivasse raami sättida, tuli ostutuurile minna. Ei oleks aga eales osanud arvata, et selline mõnus teraapiline tegevus nagu ostlemine võib troopikas nii suuri kannatusi tekitada!
Argipäeviti kihab Paramaribo kesklinn autodest, inimestest ja hulkuvatest loomadest nagu toimekas mesilastaru. Läbisegi tungib ninna sulanud asfaldi, uriini- ja grillkanalõhna. Õhk virvendab kuumusest.
Rattal liikudes on kõige suurem mure sõiduriista parkimine. Laenutusest loeti mulle sõnad peale, et ratas tuleb alati pika kettlukuga kuhugi külge kinnitada. Seega tuli enne poodidesse minekut teha kesklinnas paar tiiru, et leida sobiv prügikast või laternapost, mille külge kaherattaline suksu kinnitada. Lõpuks sain ratta pargitud ja sisenesin esimesse rõivakauplusesse. Mõni minut hiljem olin tänaval tagasi ja astusin sisse järgmise kaupluse uksest. Ka seal ei kulunud kauem aega ja ma seisin jälle tänaval, ilma ühegi ostuta.
Mida pood edasi, seda selgemaks mulle sai, et minu maitse erineb oluliselt kohalikest trendidest. Suriname moemärksõnad on eredad värvid, tikandid, sädelevad kivid, julged lõiked ja sünteetika. Mida rohkem, seda uhkem! Minu lootus mõnusast naturaalsest puuvillast tagasihoidlikku riietust leida kahanes pood-poelt. Probleemiks on ka see, et kohalike naiste kehakuju sarnaneb liivakellaga palju rohkem kui keskmisel talutütre tõugu eestlannal. Sealt, kus mul riie pigistab, neil lausa lotendab, ja vastupidi. Seega on võimalus parajaid pikki pükse leida kõige suurem meesteosakonnas. Pärast mõningat tuulamist ja lähenevat peavalu (mida kallim pood, seda madalama temperatuuri peale on õhukonditsioneer keeratud) leidsin mingid ebamäärased one-size-fits-all-püksid ja läksin kingi ostma. Keskmises Suriname kingapoes koosneb sortiment 80 protsendi ulatuses plätulaadsetest jalanõudest. Plätude valik on aga tõepoolest lausa jalustrabav. Esimesel korral sattusin pisut hoogu ja kassajärjekorras seistes avastasin korralike töökingade asemel oma ostukorvist kuus paari plätusid.
Mis osturetke veelgi raskemaks tegi, oli personali meeletu üleküllus. Poodi sisenedes ühines minuga töötaja, kes kogu aeg minuga kaasas käis ja igal sammul mind assisteeris. Kassasse jõudnud, ladus ta kõik minu ostud letile ning seejärel võttis teatepulga üle neljapealine kassameeskond. Esimene lõi hinnad kassaaparaati sisse ja trükkis arve välja. Teine kontrollis, kas esimene on kõik kaubad läbi löönud, ning andis seejärel arvele oma allkirja (ei, tegu ei ole kassiiri õpilasega). Seejärel pakkisid kolmas ja neljas töötaja kaubad kottidesse. Ja kui mul olid kõik kaubad kotis, tuli minu juurde veel viies töötaja, et kontrollida, mis kaubad mul eelmisest poest kotis olid ja ega ma midagi nende poest varastanud ei ole. Selge on see, et korrigeeriva aluspesu või paki kondoomide diskreetne ostmine on siinmail absoluutselt välistatud.
Kui olen end tubases tuuletõmbuses veidi turgutanud ning selga tõmmanud teise hõlsti, mis pidi troopilise kliima jaoks samuti eriti sobilik olema, vaatan kella. Pärastlõuna. Otsustan ülejäänud päeva sisustada kohalike tavade kohaselt. Istun tänava äärde varjualusesse kaasavõetud toolile. Mine tea, äkki hakkab meeldima. Naabrinaist ei ole enam näha. Vaatan möödasõitvaid autosid ega liiguta näppugi. Mõni auto sõidab mööda ja tuututab. Vanem meesterahvas jalutab mööda ja hüüab: „Ilus ilm, hee!” „Jaa, ilus ilm,” vastan viisakalt.
Siis ei juhtu enam mitte midagi ja mul hakkab väga igav. Harjutamise mõttes otsustan istumist jätkata. Järsku kutsub loodus ning pean tualetti minema. Tõttan rõõmsal sammul toa poole – vähemalt mingi tegevus! Möödaminnes viskan pilgu kellale. Suur osuti on viieteistkümne minuti võrra edasi liikunud ja väike osuti on naeruväärselt lähedal samale numbrile, mille juures see ka enne oli. Tunnistan endale, et mul on tekkinud kohanemisraskused. Ma lihtsalt ei ole võimeline päevade viisi istuma ja mitte
