tead, kus miski asub, ja kolmandal päeval tahaks juba ümbruskonda uudistama hakata. Parim viis seda teha on loomulikult ühistranspordiga.
Paramaribo kesklinnas on teeäärtesse pargitud sajad helkivate valuvelgedega minibussid, mille seinu katavad erinevad maalingud ning sügavasisulised hüüdlaused: „No money, no honey!”2, „Eat my dust!”3. Piltidel on läbiv teema napis riietuses ning ahvatlevates poosides naisterahvad. Mõnel pildil suudan tuvastada võimendatud figuuriga Christina Aguilera või Jennifer Lopezi. Hetkega saavad mulle selgeks kohalikud iluideaalid. Tundub, et valged kondised staarid à la proua Beckham, kellega sealpool sood iga teine teismeline tüdruk sarnaneda soovib, on siinmail täiesti out.
Nende niinimetatud metsikute busside juhid on eraettevõtjad, kes hommikust õhtuni kokkulepitud marsruuti sõites endale elatist teenivad. Piletihind on kõigil sama ja seetõttu peavad enamkasutatavatel liinidel sõitvad juhid kõvas konkurentsis läbilöömiseks turundusnippe kasutama.
„Kõige olulisem on bussi puhtus!” tutvustas mulle kord üks jutukas bussijuht oma ametisaladusi. Selle ilmekaks tõestuseks on päikese käes sädelevad valuveljed, millest bussijuhid päeva jooksul korduvalt lapiga üle käivad. Hügieenile aitavad kaasa ka tugeva kilega kaetud bussiistmed, mis ei määrdu ning mida saab vajaduse korral kergesti puhastada. Istme külge kleepuvad paljad reied ja sääred sõidumugavuse hindamisel ilmselt erilist rolli ei oma.
„Järgmisel kohal on automaki bassivõim,” jätkus selgitustöö. Selge see, mida kõvem, seda parem. Helikvaliteet on täiesti ebaoluline. Olenevalt bussijuhi maitsest ja maailmavaatest mängib bussis peatustes ja sõidu ajal reggae, R&B või suripop. Esimest korda bussiga sõites on see kurdistav, kuid sellega harjub kiiresti.
„Ning lõpuks bussimaalingud!” lausus too bussijuht kokkuvõtvalt. Pinnad, mida igas normaalses turumajanduslikult mõtlevas ühiskonnas kataksid igavad reklaamid, on siin kunsti päralt.
Seikleme Basiga juba tükk aega bussiridade vahel, võrdleme erinevate automaalrite andekust rinnapartiide kujutamisel ning üritame samas leida mingeidki bussipeatustele viitavaid silte. Nende maalitud busside puhul puudub aga viidamajandus täielikult. Lõpuks loobume otsimast ja alustame tänavaküsitlust teemal „Kust väljub meie buss?”.
„Ristmikust edasi, paremat kätt, suure puu all,” oli kümne punkti vihje, mille järgi leiame lõpuks peatuse, kust väljuvad bussid meid soovitud sihtkohta sõidutavad. Pistan pea lahtise bussiukse vahelt sisse ning hetkega on selge, et meie sinna enam ei mahu. Kõik kohad on täis ja ka bussijuhi kõrval istub ema kahe lapsega. Vahekäiku on kuhjatud reisijate turukotid, kust punnitavad välja pikkade ubade kimbud ja värske kala, mis, kui ma ei eksi, veel veidi liigutab.
„Hiljaks jäime,” teatan nördinult Basile, „peame järgmist bussi ootama.” Oleme bussist vaikselt eemaldumas, kui äkki hakkab bussijuht kätega ägedalt vehkima ja meid tagasi viipama. „Tulge peale!” kõlab käskiv hääl. Olgugi et vabu kohti pole, astume vaguralt bussi, sest kes oleme meie, kaks bakra’t (valget), et talle vastu vaielda? Nagu hetk hiljem selgub, pole sõiduk kaugeltki täis ning minibussi mahub veel pool tosinat kodanikku. Vahekäiku täitnud turukotid kaovad kaasreisijate sülle ning üks abivalmis noormees tagumisest reast avab lahtikäiva klapptooli, kuhu ma istuma potsatan. Bas järgib eeskuju ja istub minu ette. Tema klapptoolil kahjuks seljatuge pole. Jääme ootama bussi väljumist, mis toimub siis, kui k õ i k kohad on täis. Milline ökonoomsus, milline keskkonnasäästlikkus! Viimasena siseneb bussi keskealine ja sinises kleidis väga kogukas kreooliproua, keda jääb Basi põlvedest lahutama vaid tema tooli logisev seljatugi.
Kui buss lõpuks liikuma hakkab, on enamik reisijaid juba oma teemoona kallale asunud. Minust paremal istuv vanem naine võtab kotist välja kaks kilekotti pakitud, kana-karri täidisega võileiba. „Võta!” annab ta teise võileiva enda põlvel istuvale pisikesele poisile. Poiss võtab võileiva kuulekalt enda kätte. „Söö!” Vanaproua käsklused kõlavad sama karmilt kui sõjaväeõppustel.
Me pole kümmet minutitki sõitnud, kui minu vasakul käel istuv mees on jõudnud hävitada poole oma vahtplastist termokarpi pakitud auravast riisi-kanaroast. Kanakontide küljest mõnuga liha lutsides naeratab ta mulle. Naeratan vastu. Hilisele hommikusöögile vaatamata hakkab mu kõht toiduaroomide keskel istudes korisema. Et laulvat kõhtu pisut rahustada, võtan pudelist lonksu vett.
„Mul on janu,” kurdab pisike poiss, kui ta suurema osa võileivast ära on söönud. Selle asemel et süles lebavat veepudelit poisile ulatada, hakkab proua oma põhjatus kotis sobrama. Mõne aja pärast toob ta lagedale kaks plastist joogitopsikut. Ta valab poisile topsi vett ja kamandab: „Joo!” Poiss haarab topsi ja suure vaevaga õnnestub tal teeaukude vahepeal mõni lonks võtta. Mulle tundub hüplevas bussis topsist joomine väga ebapraktiline, kuid ringi vaadates näen, et enamik bussiseltskonda talitab samamoodi. Kõik kasutavad joomiseks topsikut või kõrt. Kui meie Basiga otse pudelist joome ja sama pudelit omavahel jagame, vaadatakse meid võõristavalt. Millised matsid! Kui ebahügieeniline!
„Kuhu ma selle panen?” küsib poiss, kui talle võileivast vaid tühi kilekott kätte on jäänud. „Viska aknast välja!” kõlab vanaema järjekordne käsklus, mille peale kokkukägardatud kilekott kohe aknast välja lendab. Mul käib jõnks südame alt läbi ja ma tahan prouale just märkuse teha, kui näen, et paar rida eespool lennutatakse tühjaks joodud limonaadipudel samamoodi kerge randmeliigutusega välja. Minu naabrimees on oma kana-riisiroa lõpetanud ja kägardab pakendi kokku. Ega ometi tema ka? Vups, ja läinud see karp ongi, nelja tuule poole, maandudes teeäärses rentslis. Seesama vahtplastist termokarp, mis looduses ealeski ei mädane ega kõdune. Vaatan teepervel laiutavaid prügilademeid ning püüan endale sisendada, et tegemist on siiski arengumaaga, nad alles õpivad, nad ei tea, et plastpudel ei ole banaanikoor, mis mõne nädalaga mullaks kõduneb. Ja veel kord, mis õigust on minul, bakra’l, siin bussis häält tõsta ja kõiki läbi sõimata, et nad loodust reostavad?
Bussisõit muudkui kestab ja monotoonne hüplemine on minu kõrval istuva mehe unele suigutanud. Üldiselt pole mul midagi magavate inimeste vastu, aga too mees muutub pisut tüütuks. Tema järjest raskemaks muutuv keha naaldub minu vastu. Mul ei jää üle muud kui seda vaikides kannatada. Kui ma enam ei jaksa, siis surun vastu, nii et ta kogu oma keharaskusega minu õlale toetub, ning kummardun siis järsult ettepoole. Mees kaotab tasakaalu ja kohendab asendit. Järgmised kümme minutit ei pea ma oma külje vastas kellegi kleepuvat keha kannatama. Ent oma heaolust rohkem hakkan ma muretsema viimasena bussi sisenenud, sinises kleidis naisterahva turvalisuse pärast.
„Vaata, et see naine bussiuksest välja ei kuku!” sosistan enda ees istuvale Basile. Ma kardan, et tukkuma jäädes võib volüümikas proua kurvis uksest välja veereda. Hea tuuletõmbuse huvides on bussi kõik uksed ja aknad sõidu ajal lahti. „Liina, kui see mass liikuma hakkab, siis ei suuda mina seda kuidagi takistada,” vastab Bas ning tema häälest on kuulda, et seljatoeta klapptoolil istumine talle eriti ei meeldi. „Ja palun mõtle vahelduseks ka minu peale,” lisab ta etteheitvalt. Arusaadavalt muretseb Bas oma põlvede pärast. Kui logisev seljatugi, millele proua nõjatub, peaks järele andma, võib liikuma pääsenud kehamass suurt hävitustööd teha.
„Peatust palun!” hõikab minu taga istuv noormees bussijuhile. Buss peatub nii äkiliselt, et minule nõjatuv meeski virgub. Et tagumises reas istuv noormees väljuda saaks, tuleb kõik klapptoolid kokku panna ning nendel istujad peavad korraks bussist välja astuma. Seejärel ronime uuesti bussi, istume klapptoolidele tagasi ning sõit jätkub.
„Palun peatust!” kõlab hüüatus, kui me kümme meetrit edasi oleme jõudnud ning bussijuht alles teise käiguga tuure üles võtab. Hüüdja on minu kõrval istuv vanem naine poisiga,
Pole raha, pole naisi! (Umbkaudne tõlge, inglise k)
Söö mu tolmu! (Umbkaudne tõlge, inglise k)
