kui kontorihoonet. Kõigepealt läheme turismiosakonda. Varajasele kellaajale vaatamata näib lõunapaus olevat juba alanud. Kaugele on kosta naiste vada ja naeru ning meie sisenedes demonstreerib üks keskealine proua väga elavalt, kuidas tema naabrimees pärast jalaoperatsiooni karkudega kõndimist harjutab. „Tema on Liina,” tutvustab Veronika mind teistele. Kõik noogutavad heakskiitvalt ning naeratavad viisakalt. Ainult too proua, kelle etteaste meie sisenedes pooleli jäi, ei naerata. Loodan, et ta edaspidi selle vahelesegamise mulle siiski andestab.
Järgmises osakonnas on meeleolu talitsetum. Kaks meest loevad ajalehti ning kolmas laob arvutis pasjanssi. Mida osakond edasi, seda selgemaks saab mulle pilt organisatsiooni vastutusrikkast tegevusest, kuid samas hakkan ka järjest paremini mõistma, mida Veronika keerulise hetkeolukorra all silmas pidas. Rattaga kodu poole vändates valdavad mind väga vastakad tunded. Ühelt poolt on mul nüüd võimalus teoks teha oma unistus: edendada ökoturismi Amazonase vihmametsades. Kõik need case study’d ja tarkade meeste kirjutatud teooriad, mida ma ülikoolipäevil tuupisin, on nüüd reaalsuseks saamas. Olen nagu põllumees, kes pärast lume sulamist adra esimest korda mulda saab. Teisalt tunnetan kanda võetud vastutuskoormat. Ma pean aitama arendada kohalikku ökoturismi, et oleks võimalik kaitsta kohalikke vihmametsi. Metsi, mis suures osas hoolitsevad kogu maailma süsinikuringluse eest ning mida seetõttu maailma kopsudeks kutsutakse. Seega on minu ülesandeks hoolitseda selle eest, et meil oleks endiselt õhku, mida hingata. Ägisen mõnuga vastutuskoorma raskuse all ning lisan kiirust, et ettevalmistustöödega rutem alustada saaksin. Päike on küll endiselt palav, kuid ma ei märkagi seda. Mul on hetkel mõelda olulisemate asjade peale kui isikliku kehatemperatuuri mõnekraadine tõus.
„Tohoh, kust sa sellise palavaga tuled?” kõlab naabrinaise tuttav tervitus. Vabandan, et mul ei ole aega jutustama jääda, ning tõttan tuppa. Naabrinaine jääb küll natukese pika näoga järele vaatama, kuid ma ei hakka selle üle pead vaevama. Homme hommikul kell seitse algab minu esimene tööpäev. Pean läbi töötama hulga kaustasid Stinasu ja Suriname kohta. Lähiajal pean minema inspekteerima kõiki Stinasu sihtkohti, kuhu turiste viiakse. Mind ootavad ees kiired ajad. Hüvasti, mittemidagitegemine, hüvasti, molutamine!
ARGIPÄEV
Äratuskell heliseb. Õues on veel hämar, aga tagaaias kasvavatelt banaanipõõsastelt peegelduvad juba esimesed päikesekiired. Ventilaatori ühtlane müra mattub õuest kostvasse linnulaulu. Tõotab tulla järjekordne ilus päev.
Kui tule põlema panen, avastan jala peal viis uut sääsepunni, mis hirmsat moodi sügelevad. Oma piinade põhjustajat ei pea ma kaugelt otsima. Sääsevõrgu siseküljel passib tiine olekuga emassääsk. On end verd nii täis söönud, et ei jõua lendugi tõusta, kuigi näeb minu lähenevat kätt. Plaks. Vereplekid kätel, poen sääsevõrgu alt välja ja kõnnin duširuumi.
Esimestel nädalatel muretsesin ma iga sääsepunni pärast, mis mu kahvatule nahale tekkis. Vaktsineerimas käies hoiatati mind, et Suriname on endiselt malaariapiirkond. Kohalikud naersid mu välja, kui küsisin, kas Paramaribos viibides peab malaariatablette võtma. See tüütu tõbi olla Paramaribo ümbrusest sama hästi kui välja juuritud.
„Kas kohvi või teed?” hüüab Basi energiline hääl köögist.
Filtrikohvi pole meie veel üheski poes müügil näinud. Seega tähendab kohv tassitäit kuuma vett, millele lisatakse lusikatäis lahustuvat kohvi. Piimakohvi saamiseks segatakse virgutusjoogi sisse ka lusikatäis piimapulbrit.
„Teed palun!”
Bas askeldab tassidega ja mina asun taldrikutel aurava pudru sisse banaane tükeldama. Tagaaiast korjatud värsked banaanid on kohustuslik lisa meie hommikusöögile. Koera ametit pidav roheline papagoi on üles ärganud ja hakkab vilistama. Tal on viimasel ajal sellise üleannetu poisikluti vile. Mul läks algul päris kaua aega, enne kui aru sain, et tema see vilistaja ongi, mitte mõni naabripoistest.
Bas lahkub esimesena. Haigla, kus ta töötab, asub linna teises servas.
„Kas lähme õhtul filmi vaatama?” küsib ta enne välja astumist. Neljapäev on kinopäev. Kord nädalas näidatakse linna vabaõhukinos mõnda filmi.
„Jah, muidugi,” olen õhinal nõus.
Valged haiglariided seljas, kaugeneb ta kodarate välkudes. Kui mina oma ratta selga istun, on päike juba kõrgel. Hommikul on hea sõita, kuna õhk on veel mõnusalt värske. Varajasele kellaajale vaatamata käib linnas tihe sagimine. Ühed „tõttavad” tööle, teised on ennast tee äärde istuma seadnud ja mittemidagitegemisega usinalt algust teinud, kolmandad passivad niisama. Oh seda hõikamist, vilistamist, tuututamist, lehvitamist – väntan nagu prominent mööda auklikke tänavaid läbi hommikuse linna.
„Ilus ilm!”
„Hei, baby!”
„Kas sa mind pakiraamile ei taha võtta?”
„Head päeva sulle!”
Iga endast vähegi lugu pidav mees peab oma pühaks kohuseks naisterahvale – vanale, noorele, mustale, valgele, peenikesele või paksule – enda olemasolust kuidagi märku anda. Kõige levinum tähelepanuavaldus on häälitsus, mida tekitatakse läbi pruntis huulte õhku sisse tõmmates. Selle häälekat musitamist meenutava häälitsuse tegemine vajab kindlasti pidevat harjutamist, kuid tippu jõuavad üksnes need, kellel on lisaks ka geneetilised eeldused – mida paksemad huuled, seda kõvem heli.
Esmalt võib selline kisakoor araverelise naisterahva küll ära ehmatada, kuid tähelepanuga harjub kiiresti. Eriti seetõttu, et selles järelehüüdmises puudub igasugune agressiivsus. See on pigem automaatne refleks, mille üle suriname meestel endil igasugune kontroll puudub. Seksuaalsele alatoonile vaatamata on siiski tegu pigem sõbraliku tervitamisega kui naisi alandava või siivutu kommentaariga. Iseasi, kuidas sellele reageerida. Esmalt pööran ma hüüdjate suureks rõõmuks iga hõikamise peale automaatselt pead, ja see tekitab veel suuremat elevust. Hiljem harjutan end hüüdjatest mööda väntama kivistunud näoga. Esialgu see taktika toimib, kuid tutvusringkonna laienedes hakkab minu käitumine kohalikele elanikele probleeme tekitama.
„Ma nägin sind eile linnas, aga sa olid nii kurja näoga, kui ma sulle hõikasin,” kurdab üks meeskolleegidest solvunult. No kust pidin mina teadma, et üks tüütutest tuututajatest oli tema? Ma ju ei vaadanud tema poole. „Ma hüüdsin sulle ja lasin signaali, aga sa ei teinud minust väljagi,” kaebab teine tuttav. Arusaamatuste vältimiseks hakkan käituma nii, nagu käituvad kohalikud naisterahvad. Möödun hüüdjatest, manades ette ükskõikse näo, kuid samal ajal jälgin silmanurgast, kes minu fänniklubisse parasjagu kuuluvad. Kui hüüdja on tuttav või muidu meeldiva olekuga, kingin talle eemaldudes naeratuse või lehvitan.
Tööpäev algab meil kell seitse. Tööle jõudnud, peavad kõik töötajad esmalt sekretariaadist läbi käima ja kohalejõudmise registreerima. See kord on Stinasus kehtestatud alles päris hiljuti. „Saame parema ülevaate, kes tööl käivad ja kes mitte,” selgitab mulle personalitöötaja, kes mõni kuu tagasi selle uuenduse tegi. Panen oma nime taha allkirja. „Eks inimesed püüa ikka kergemini läbi ajada,” ütleb töötaja ohates, ise samal ajal uut, klassipäevikut meenutavat kohalolekukaustikut joonides. Stinasu kuulub osaliselt loodusvarade ministeeriumi alla. Lisaks rahalisele toetusele on ministeerium organisatsioonile ka mõned töötajad „annetanud”. Surinames pidavat riigipalgal olema palju passiivseid ehk niinimetatud kummitusametnikke, kellest ei teata midagi peale selle, et nende nimed on palgasaajate nimekirjas. Vabariigi algusaastatel, kui riiki voolas ohtralt arenguabi, nähti riigieelarves ette palju rohkem
