upäevade mälestuseks
Esimene peatükk
Olin toona kolmekümne seitsme aastane ja istusin Boeing 747 istmel. Suur lennuk oli enesele läbi paksu vihmapilve teed tehes laskumas ja hakkas kohe-kohe Hamburgi lennuväljale maanduma. Novembrikuine jäine vihm värvis maapinna mustaks ning vihmakeepides maandumisteenistuse töölised, lameda lennujaamahoone kohal lehviv lipp, BMW hiiglaslik reklaamtahvel ja iga viimne kui muu asi paistis ses vihmas kui Flandria koolkonna tuhmhäguste piltide taustamaastik. Oi jah, jälle Saksamaa, mõtlesin ma.
Kui lennuk maapinnale jõudis ja suitsetamist keelav märk kustus, hakkas laealustest valjuhäälditest vaikselt voogama taustamuusika. Kõlas biitlite „Norra mets” mingi sümfooniaorkestri nõretavmagusas esituses. Ja meloodia, mida mängiti, tegi mind ärevaks nagu alati. Ei, seda ei saanud varasemaga võrraldagi, see raputas mind rängemalt kui tavaliselt.
Et mu pea kurbusest ei lõhkeks, kummardusin ette, katsin näo kätega ja jäin nii liikumatult istuma. Veidi aja pärast tuli mu juurde sakslannast stjuardess ja küsis inglise keeles, kas mul on paha. Pole häda midagi, ainult pea käib natuke ringi, muud midagi, vastasin mina.
„Kas tõesti on kõik korras?”
„Tõesti, kõik on korras, aitäh,” ütlesin ma. Stjuardess naeratas ja läks eemale, lugu vahetus ja mängima hakkas Billy Joel. Tõstsin pea, silmitsesin Põhjamere kohal taevas purjetavat tumedat pilve ja mõtlesin kõigist neist paljudest asjadest, mille oma senise elu jooksul kaotanud olin. Kaotatud ajast, surnud või lahkunud inimestest, mõtetest, mis enam kunagi tagasi ei tule.
Seni, kuni lennuk lõplikult peatus, kuni inimesed harutasid turvavööd lahti ja hakkasid pagasiriiulitelt küll kotte, küll pintsakuid alla võtma, olin mina aina tolle heinamaa keskel. Tõmbasin sõõrmeisse rohu lõhna, tundsin tuult oma nahal, kuulasin lindude laulu. Oli 1969. aasta sügis ja mina olin kohe kahekümneseks saamas.
Tuli seesama stjuardess, kes ennegi, võttis mu kõrvale istet ja küsis, et kas nüüd on juba parem.
„Kõik on korras, aitäh. Tundsin end lihtsalt pisut üksildasena,” vastasin mina ja naeratasin.
„Mina tunnen end ka vahel nii, täpselt sama asi. Ma mõistan küll.” Nii ütles ta, noogutas kergelt pead, tõusis siis püsti ja pööras oma ülikauni naerunäo minu poole. „Soovin teile kena reisi. Auf Wiedersehen!”
„Auf Wiedersehen!” ütlesin mina.
Isegi nüüd, mil sellest on möödunud kaheksateist aastat, suudan ma seda heinamaapilti endale selgesti ette kujutada. Mäenõlvakud, mille suvise tolmu oli mitmepäevane õrn vihm viimseni ära pesnud, olid tulvil sügavat pehmet rohelust, oktoobrikuine tuul kõigutas pamparohu päid sinna-tänna, peenikesed pilveribad olid jäätunud näivasse taevalakke justkui kõvasti kinni kleebitud. Taevas oli kõrgel, nõnda et kui seda üksisilmi vaadata, võisid silmad valusaks jääda. Tuul pühkis üle heinamaa, sasis õrnalt tema juukseid ja kadus segametsatukka. Lehed puudelatvades sahisesid, kusagilt kaugelt kostis koera haukumist. See oli vaikne kähisev hääl, mis kostnuks nagu teise ilma sissekäigu juurest. Peale selle ei olnud ühtegi heli kuulda. Mitte ükski hääl ei küündinud meie kõrva. Meie tee ei ristunud kellegagi. Ainus, mida me nägime, olid kaks punast lindu, kes justkui millegi poolt hirmutatuna rohust õhku tõusid ja segametsatuka poole ära lendasid. Edasi kõndides rääkis Naoko mulle kaevust.
See mälu on üks imelik asi. Kui ma tookord tolle maastiku keskel viibisin, ei pööranud ma sellele üldse mingit tähelepanu. Ma ei pidanud seda maastikku kuidagi eriliselt muljetavaldavaks ja mulle ei tulnud pähegi, et ma võiks seda kaheksateist aastat hiljem viimse pisiasjani mäletada. Kui aus olla, siis oli toonase minu jaoks maastik täiesti ükskõik. Ma mõtlesin iseenda peale, mõtlesin sellele kaunile naisele, kes mu kõrval kõndis, mõtlesin enesele ja temale koos ja taas iseendast. See oli selline iga, kus ükskõik, mida ka ei vaataks, ükskõik, mida ka ei tunneks või mõtleks, viib see kõik ikkagi lõpuks bumerangina ringiga sinu enese juurde tagasi. Peale selle olin ma armunud ning see armumine oli mind viinud üsnagi keerulisse olukorda. Ei olnud minul küll seal mahti ümbritsevale maastikule mõelda.
Aga praegu tuleb mulle meelde kõigepealt too maastikupilt heinamaaga. Rohu lõhn, õrn külma hõngav tuul, mägede harjad, koera haukumine – need on asjad, mis mulle kõigepealt vaimusilma ette kerkivad. Vägagi selgelt. Lausa nii selgelt, et tundub, et kui ma oma käe välja sirutan, võiksin neist ükshaaval sõrmedega üle libistada. Aga inimesi selles maastikus näha ei ole. Mitte kedagi ei ole. Ei ole Naokot ega ole mind. Ei tea, kuhu me küll haihtusime, mõtlen ma. Ei tea, kuidas küll sellised asjad juhtuda võivad? Ei tea, kuhu on kadunud kõik see, mis toona nii tähtis näis – tema ja tolleaegne mina ja mu maailm? Jah, õigupoolest ei suuda ma isegi Naoko nägu kohe praegu meenutada. Ainus, mis mul on, on taust ühegi hingeliseta.
Loomulikult, kui natuke aega antakse, suudan ma Naoko nägu meenutada küll. Tema pisikesed külmad käed, siidise puudutusega sirged ilusad juuksed, pehme ümmarguse kujuga kõrvanibu ja pisikene sünnimärk kohe selle all, kallis kaamelivillast mantel, mida ta talve saabudes ikka kandis, tema komme ikka kaaslasele sügavalt silma vaadates küsimusi esitada, tema vahel mingil teadmata põhjusel värisema kippuv hääl (justnagu räägiks ta künka peal, kus puhub marune tuul) – kui selliseid pildikesi üksteise otsa lükkida, kerkib järsku üsna loomulikult mu silme ette tema nägu. Kõigepealt kerkib mu silme ette ta profiil. Tõenäoliselt sellepärast, et me jalutasime alati Naokoga kõrvuti. Sellepärast meenubki mulle alati esimesena ta profiil. Ja siis pöördub ta minu poole, naeratab, kallutab pisut pead, hakkab rääkima ja vaatab otse mulle silma. Just nagu otsiks sügava allika põhjas mööda vilksatanud pisikese kala varju.
Aga selleks, et Naoko nägu nõndaviisi mu silme ette kerkiks, kulub pisut aega. Ja mida enam aastaid mööda läheb, seda pikemaks muutub meenutamiseks vajaminev aeg. See on kurb, aga tõsi. Algul piisas meenutamiseks viiest sekundist, aga siis sai sellest kümme sekundit, kolmkümmend sekundit ja üks minut. See aeg muutub üha pikemaks just nagu loojanguaegne vari. Ja mine tea, võib juhtuda, et lõpuks neeldub ta täiesti ööpimedusse. Minu mälu on kindlalt eemaldumas kohast, kus Naoko seisis. Täpselt niisamuti nagu ma ise olen kindlalt eemaldumas kohast, kus ma kunagi seisin. Ja siis jääb ainult maastik, see oktoobrikuine heinamaa, mulle üha ja üha vaimusilmas kangastuma just nagu sümboolne stseen filmist. Ja kangekaelselt, ikka ja jälle tabab see maastik kui obadus midagi minu sees. Kuuled sa, ärka nüüd üles, sa oled ikka veel siin, ärka üles, ärka üles ja saa aru, saa aru, miks sa endiselt siin oled! Valu ei ole. Valu ei ole üldse. On ainult õõnes hääl, mis kostab, kui see pilt valla lööb. Ja tõenäoliselt isegi see hääl haihtub kunagi. Nii nagu lõpuks kadus ka iga viimne kui muu asi. Aga Hamburgi lennuväljal Lufthansa lennukis vasardas see hääl mu peas kauem ja tugevamini kui muidu. Ikka et ärka üles, saa aru! Ja seepärast ma seda juttu kirjutangi. Sest ma olen sedasorti inimene, kes ei saa asjadest muidu aru, kui peab selle absoluutselt kõigest sõltumata tekstina üles kirjutama.
Millest ta tol korral rääkiski?
Õigus, ta rääkis mulle heinamaa kaevust. Seda, kas taoline kaev tegelikult olemas oli või mitte, mina ei tea. Võib-olla oli see pelgalt märk, väljendamaks kujutelma, mis ei eksisteerinud mujal, kui temas eneses – nagu paljudki muud asjad, mis tema peas noil süngetel päevadel keerlesid. Oli kuidas oli, aga pärast seda, kui Naoko mulle tollest kaevust rääkis, ei suutnud ma seda heinamaa-maastikku ilma kaevuta enam ette kujutada. Kujutis kaevust, mida ma oma silmaga näinud ei olegi, on minu peas maastikusse selle lahutamatu osana kindlalt sisse söövitatud. Ma võin seda kaevu isegi üksipulgi kirjeldada. Kaev on seal, kus heinamaa lõpeb ja metsatukk algab, umbes nende piiri peal. Maa sees haigutavat umbes ühemeetrise läbimõõduga musta auku varjab salakavalalt lopsakas rohi. Ümber ei ole ei tara ega ka pisut kõrgemat kiviaeda. Ainult see auk ajab oma suud ammuli. Äärekivi on tuulest ja vihmadest pleegitatuna muutunud imelikku piimakarva, siin-seal pragunenud ja tükkideks murenemas. On näha, kuidas pisikesed rohelised sisalikud lipsti nendesse kivipragudesse poevad. Isegi kui kummarduda ja selle augu sisemusse piiluda, ei ole midagi näha. Ainuke, millest mina aru saan, on see, et igal juhul
