aga ka selle kohta ei oska ma öelda, kui palju on siin tõtt või valet. Ja vahetult tema kõrval seisab tseremoonia abilise moodi ülesannetes kooliõpilane. Sellest õpilasest ei tea õieti keegi midagi. Ta on ümmargune, kannab alati koolivormi. Ma ei tea ta nime ega tea ka seda, millises toas ta elab. Ei sööklas ega pesuruumis ei ole ma teda kordagi kohanud. Ei tea isegi seda, kas ta üldse kooliõpilane ongi. Jah, aga kui otsustada vormiriiete järgi, siis küllap ta ikka õpilane oli. Muud ei oska ma midagi arvata. Ja vastandina Luurekoollasele on ta lühikest kasvu, pisut prullakas ja heledanahaline. See paar, kellest õõvastavamat olla ei saa, heiskas igal hommikul kell kuus sisehoovis tõusva päikese lippu.
Päris alguses, kui ma sinna ühikasse kolisin, ärkasin ma puhtalt vaatemängu kurioossuse pärast spetsiaalselt kell kuus üles, et seda patriootlikku tseremooniat jälgida. Kell kuus, peaaegu üheaegselt raadio täistunnisignaaliga, ilmuvad need kaks sisehoovi. Koolivorm kannab vormirõivaste juurde muidugi musti nahkkingi, Luurekoollane kannab kampsunit ja valgeid spordijalanõusid. Sellised näevad nad välja. Koolivormil on käes paulooniapuust lapik karp. Luurekoollasel Sony kassetimängija. Luurekoollane asetab kassetimängija lipuvarda jalamile. Koolivorm avab paulooniakarbi. Karbis on korralikult kokku volditud riigilipp. Koolivorm ulatab aukartlikult lipu Luurekoollasele. Luurekoollane seob lipu nööri külge. Koolivorm vajutab kassetimängija nuppu.
„Sinu valitsus…”2
Selle peale tõuseb lipp sujuvalt masti.
Umbes siis, kui hümn jõuab kohani „kuni kivikildu-u-udest…”, on lipp umbes masti keskpaigas, „samblaga kaa-attub” kohal jõuab ta tippu välja. Siis ajavad nood kaks nõksti selja sirgu, võtavad valveseisangu ja vaatavad otse üles lipu poole. Kui taevas on selge ja puhub hea tuul, on see üks üsnagi meeliülendav vaatepilt.
Õhtune lipulangetamistseremoonia peetakse enam-vähem samasuguse malli järgi. Ainult et järjekord on hommikusega võrreldes risti vastupidine. Lipp vajub sujuvalt alla ja pakitakse paulooniakasti. Öösel lipp lehvida ei või.
Miks peab ööseks lipu alla laskma, mina küll aru ei saanud. Sest et öösel kestab riik ju ikka edasi ja öösel tööl olijaid on ju ka palju. Mulle tundus vägagi ebaõiglasena, et teeremonditöölised, taksojuhid, seltsidaamid baarides, öise vahetuse päästeteenistujad, öövahid ja teised sellised öötööd tegevad inimesed on riigi kaitsest ilma jäetud. Aga võib-olla ei ole sellest tegelikult suurt midagi. Tõenäoliselt ei pane keegi midagi niisugust tähelegi. Arvata võib, et selle pärast muretsevad ainult minusugused inimesed. Ja mis minussegi puutub, siis mullegi turgatas see mingil hetkel lihtsalt pähe ning hiljem ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et peaks seda asja kuidagi põhjalikumalt edasi ajama.
Ühika tubadejaotus oli põhimõtteliselt selline: esimese ja teise aasta üliõpilased kahestes ning kolmanda ja neljanda aasta üliõpilased ühestes tubades. Kahene tuba oli pisut pikem ja kitsam kui tavaline kuue-tatamine3 tuba. Toa otsaseinas oli alumiiniumraamis aken, akna ees oli komplektis kaks tooli ja kirjutuslauda, mille ääres seljad vastamisi õppida sai. Sissekäigust vasakul oli kahekorruseline terasest nari. Kogu sisustus oli peaaegu äärmuslikult lakooniline ja massiivne. Peale laudade ja voodi oli veel kaks kappi, üks väike kohvilaud ja selle külge ehitatud riiul. Kui heatahtliku pilguga ka ei vaataks, ei saanud seda ruumi kuidagi poeetiliseks pidada. Enamikus tubades seisid riiulis reas transistorraadio, föön, kuumaveekann, elektripliit, lahustuv kohv, teekotid, tükksuhkur, üks pott pakinuudlite valmistamiseks ja mõned elementaarsed toidunõud. Lubjatud seinale oli kleebitud väljalõige trendiajakirjastvõi siis kusagilt maharebitud pornofilmi poster. Oli ka mõni selline, kellel oli nalja pärast üleval foto paarituvatest sigadest, aga need oli erandite erandid – enamikus tubades oli seinal palja naise või mõne noore naislaulja või – näitleja pilt. Kirjutuslaua kohal raamaturiiulites olid reas õpikud, sõnaraamatud, romaanid ja muu säärane.
Kuna majas elasid ainult mehed, oli enamik tube õudustäratavalt räpased. Prügikasti põhja on kleepunud hallitama läinud mandariinikoored, tuhatoosi aset täitvasse tühja plekkpurki on kuhjunud kümne sentimeetri jagu suitsukonisid, ning kuna siis, kui koni tossama jäi, kustutati see kas õlut või kohvi või midagi niisugust peale valades ära, eritub plekkpurgist tülgastavalt rämedat haisu. Toidunõud on viimne kui üks mustusekriimulised, neile on kõikvõimalikesse kohtadesse kurat teab mida külge paakunud, põrandal on pilla-palla segamini pakinuudlite kilepakendid, tühjad õllepudelid, millegi kaaned ja ei tea veel mis kõik muu. Mitte kellelgi ei tule pähe hari võtta, see kõik kokku pühkida ja kühvliga prügikasti visata. Kui tuulehoog puhub, tõuseb põrandalt pilvena tolmu. Igas viimses kui toas heljub jube hais. Erinevates tubades on hais küll pisut erinev, aga haisu komponendid on täpselt ühed ja samad. Higi, kehalõhnad ja prügi. Kõik viskavad musta pesu muudkui voodi alla hunnikusse ja et keegi oma madratsit regulaarselt tuulduma ei riputa, siis on madratsid higist läbi imbunud ning levitavad lõhna, mida on raske sissegi hingata. Ma mõtlen praegugi imestusega, et kuidas küll sellises kaoses mingi tõsine epideemia ei puhkenud.
Aga selle kõigega võrreldes oli minu tuba puhas nagu surnukuur. Põrandal polnud mustusekübetki, aknaklaasil polnud ühtegi laiku, madrats viidi korra nädalas tuulduma, pastakad olid kenasti pliiatsitopsis, ja isegi kardinat pesti korra kuus. Sest et minu toakaaslane oli peaaegu et haiglaslik korraarmastaja. Kui ma ülejäänud kambale ütlesin, et too peseb isegi kardinad ära, ei uskunud seda keegi. Sest keegi lihtsalt ei teadnud, et ka kardin on midagi niisugust, mida tuleb vahel pesta. Nende arvates oli kardin asi, mis peaaegu igavesest ajast igavesti akna ees ripub. „See on küll ebanormaalne tüüp,” ütlesid nad. Ja sellest ajast peale hakkasid kõik teda Natsiks või siis Rünnakrühmlaseks kutsuma.
Minu toas ei olnud isegi ühtegi väljalõiget üles kleebitud. Selle asemel oli foto Amsterdami kanalitest. Siis, kui ma kord palja naise pildi üles riputasin, ütles ta: „Kuule, Watanabe-kun, mu-mulle niniisugused asjad eriti ei meeldi,” kiskus selle maha ja kleepis kanalite pildi asemele. Ega mul kah tegelikult nii väga seda palja naise pilti üles kleepida vaja ei olnud ja nii ma õiendama eriti ei hakanud. Kõik, kes minu tuppa külla tulid, vaatasid seda pilti ja imestasid: „Mis see veel on?” „Rünnakrühmlane peksab seda vaadates pihku,” ütlesin ma. Oma arust tegin nalja, aga kõik jäid paugupealt uskuma. Jäid kohe nii kergesti uskuma, et mõne aja pärast hakkas mulle endalegi tunduma, et mine tea, järsku ongi nii.
Kõik tundsid mulle kaasa, et ma Rünnakrühmlase-suguse inimesega ühte tuppa olin sattunud, aga mulle endale see vastumeelseid tundeid ei tekitanud. Niikaua kui ma enda ümber puhtust hoidsin, ei toppinud tema üldse oma nina minu asjadesse, nii et minu jaoks oli sedasi vaat et lihtsamgi. Koristustööd tegi kõik tema, madratsi riputas ka tema tuulduma ja prügi kraamis ka tema ära. Kui mul oli kiire ja polnud juba kolm päeva pesemas käinud, siis vedas tema ninaga nahinal õhku ja soovitas vanni minna; või ütles, et oleks aeg juuksurisse minna või et võiks ninakarvu lõigata. Ainuke probleem oli see, et kui toas oli kas või üksainus putukas, siis pihustati kogu tuba kohe putukamürki täis. Sellistel päevadel pidin mina naabertoa kaosesse pakku pugema.
Rünnakrühmlane õppis ühes riiklikus ülikoolis geograafiat.
Kui ma temaga esimest korda kohtusin, ütles ta: „Mina, ma õpin k-k-kaarte.”
„Sulle meeldivad kaardid või?” pärisin mina.
„Mhmh, kui ma ülikooli ära lõpetan, siis lähen Riiklikku Kartograafiainstituuti, kas tead, ja hakkan k-k-kaarte tegema.”
No näed siis, mõtlesin ma, siin ilmas on igasuguseid soove ja igasuguseid elueesmärke.
See oli üks esimesi asju, mis mulle Tokyosse tulles muljet avaldanud oli. Tõepoolest, kui üldse ei oleks neid inimesi, kes kaartide valmistamise vastu huvi tunneks ja sellesse kirega suhtuks, siis oleks tõesti häda käes (kuigi ega eriti palju selliseid inimesi just ka vaja ei ole).
Jaapani hümni esimesed sõnad. „Sinu valitsus / kestku tuhat / kaheksa tuhat põlve / kuni kivikildudest / saab kalju / ja samblaga kattub.”
Tatami = traditsiooniline Jaapani pindalaühik, suurusega u 180 × 90 cm. Nimetus tuleneb õlgedest matist, mis on traditsioonilistes Jaapani majades põrandakattematerjal. Tatamimati suurus Kyotos ja Tokyo regioonis on pisut erinev, kuid kuuetatamine tuba on umbes 10 ruutmeetrit suur.
