nii nagu kord ja kohus, nii et jäi mulje, et vaid nende kaheni ei ole suvepäike veel jõudnud, kuid nemadki nautisid rahulolust pakatavate nägudega päikesepaistes oma vestlust.
Pärast kümneminutilist kõndi hakkas selg higiseks tikkuma. Võtsin paksu puuvillsärgi seljast ja jäin T-särgi väele. Naoko oli oma kahvatuhalli dressipluusi käised käsivarreni üles keeranud. Näis, et dressipluus oli kenakesti pesta saanud, sest et värv oli mõnusalt pleekinud. Mul oli tunne, et olin teda üsna-üsna ammu sedasama pluusi kandmas näinud, aga mingit selget mälestust mul ei olnud. Lihtsalt oli selline tunne. Ega ma tollal Naokost kuigi palju asju ei mäletanud.
„Kuidas ühikaelu on? Kas teiste inimestega koos elada on lõbus?” päris Naoko.
„Ah ei mina tea. Ainult natuke üle kuu aja on möödas,” ütlesin mina. „Aga ega see nii hull ka ei ole. Vähemasti midagi väljakannatamatut ei ole.”
Naoko peatus veekraani juures, võttis õige pisukese lonksu vett, tõmbas püksitaskust valge taskuräti ja pühkis suud. Kummardus seejärel ja sidus hoolega kingapaelad uuesti kinni.
„Kuule, mis sa arvad, kas mulle ka võiks selline elu sobida?”
„Sa mõtled ühikaelu?”
„Jah,” vastas Naoko.
„Kuidas võtta, see oleneb suhtumisest. Kui igasugu tüütustest rääkida, siis neid muidugi jätkub. Üldiselt on maru lärmakas ja igasuguseid ülbeid tüüpe tolkneb kõvasti ringi ja toanaaber hakkab ka hommikul kell pool seitse hommikuvõimlemist tegema, eks ole. Aga noh kui mõelda, et selliseid asju on igal pool, ükskõik kuhu minna, siis eriti ei häiri. Kui mõelda, et midagi muud üle ei jää, kui siin elada, siis saab kuidagimoodi elatud. Eks ta nii on.”
„Seda jah,” ütles ta, noogutas ja näis mõnda aega millegi üle mõtteid mõlgutavat. Vaatas siis mulle pingsalt otse silma, just nagu piidleks midagi väga haruldast. Kui hästi vaadata, paistsid tema silmad jahmatamapanevalt sügavale läbi. Ma ei olnud kunagi varem märganud, et ta silmad nii sügavalt läbi paistavad. Kui mõtlema hakata, siis ei olnud mul võimalustki olnud Naokole sügavalt silma vaadata. See oli esimene kord, kus me kahekesi jalutasime, ja ka esimene kord, mil me nii pikalt juttu ajasime.
„Kas sa kavatsed mõnda ühikasse või kuhugi kolida?” pärisin mina.
„Mkmm, seda mitte,” ütles tema. „Ma lihtsalt mõtlesin selle üle natuke. Et kuidas on teistega koos elada. Ja siis, et see on, see tähendab…” Naoko näris huuli ja otsis sobivaid sõnu või väljendeid, kuid näis, et ei suutnud neid lõpuks ikkagi leida. Ta lõi ohates pilgu maha. „Ah olgu peale, mina ka ei tea.”
Sellega oli jutuajamine lõppenud. Naoko hakkas uuesti ida poole kõndima, mina marssisin natuke tagapool järele.
Oli enam-vähem aasta möödas sellest, kui ma viimati Naokoga kohtusin. Aasta jooksul oli ta tundmatuseni kõhnaks jäänud. Talle nii tunnuslikelt punnis põskedelt oli liha praktiliselt kadunud ja ka kael oli üsna peenikeseks muutunud, kuid olgugi et ta oli kõhnaks jäänud, ei jäänud muljet, et ta oleks kondine või haige. Tema kõhnumine oli kuidagi loomulik ja tüüne. Nagu oleks ta mingisse ahtasse kohta peitu pugenud ja seal peenikeseks muutunud. Peale selle oli Naoko märksa ilusam, kui ma seni olin arvanud. Tahtsin Naokole selle kohta mingit märkust teha, aga ei teadnud, kuidas end väljendada, ja nii ei ütelnudki ma lõpuks midagi.
Me ei olnud siia tulnud mingi kindla asja pärast. Naoko ja mina olime ootamatult Chūō liini rongis kohtunud. Tema oli kodunt välja tulnud, mõeldes, et läheks kas või üksinda kinnogi, mina olin teel Kandasse raamatupoodi. Nii et ei olnud meil kummalgi eriliselt pakilisi toimetusi käsil. Naoko pakkus, et lähme maha, ja me läksimegi rongist maha. Juhtus lihtsalt nii, et see koht, kus me maha tulime, oli Yotsuya. Ehkki mingit sellist teemat, mida omavahele jäädes arutada oleks tulnud, meil ei olnud. Miks Naoko järsku niimoodi ütles, jäi mulle täiesti arusaamatuks. Jututeemat polnud meil juba päris algusest peale.
Kui me raudteejaamast välja läksime, hakkas Naoko kiiresti astuma, ütlemata isegi, kuhu me läheme. Mul ei jäänud muud üle kui tema kannul minna, justkui jälitades. Naoko ja minu vahel oli pidevalt umbes ühemeetrine vahe. Muidugi, kui ma oleksin tahtnud seda vahemaad lühendada, oleks saanud ju ka seda teha, aga ma olin miskipärast kuidagi ebalev ja ei saanud sellega hakkama. Kõndisin Naokost meeter tagapool, silmitsesin tema selga ja sirgeid musti juukseid. Tal oli juustes suur pruun juukseklõpats ja kui ta kõrvale vaatas, paistis pisike valge kõrv. Aeg-ajalt tegi Naoko taha vaadates minuga juttu. Vahel juhtus, et oskasin hästi vastata, aga juhtus ka, et ei osanud aimatagi, mida ütlema peaks. Juhtus ka, et ma ei kuulnud hästi, mis ta ütles. Aga tundus, et see, kas ma kuulsin või ei kuulnud, oli talle üsna ükskõik. Öelnud, mis tal öelda oli, pööras Naoko uuesti ümber ja sammus edasi. Ah, olgu peale, jalutuskäiguks on ju ilm suurepärane, mõtlesin ma ja ei üritanudki enam.
Aga jalutuskäigu kohta oli ta kõndimisviis liigagi innukas. Iidabashis pööras ta paremale, läks kanali servani välja, kõndis siis üle Jinbo-chō ristmiku Ochanomizu mäenõlvast üles ja läks edasi kuni Hongoni välja. Seejärel kõndis ta elektriraudteed pidi Komagomeni. Üsna kenake vahemaa. Kui me Komagomeni jõudsime, oli päike juba loojunud. Pehme kevadõhtu oli.
„Kus me oleme?” küsis Naoko, just nagu oleks järsku üles ärganud.
„Komagomes,” ütlesin ma. „Sa ei teadnud või? Me tegime suure ringi.”
„Miks me sellisesse kohta tulime?”
„Sina olid see, kes tuli. Mina lihtsalt käisin sul järel.”
Astusime sisse raudteejaama-lähedasse tatranuudlirestorani ja võtsime kerge eine. Mul kurk kuivas, sestap jõin üksinda ühe õlle. Toidu tellimisest söömise lõpuni ei vahetanud me sõnagi. Mina olin kõndimisest väsinud ja üsna omadega läbi ning tema oli, käed laual, jälle millegi üle mõttesse vajunud. Teleuudised teatasid, et tänasel pühapäevasel päeval olid puhkeplatsid kõikjal rahvast tulvil. Ja mina mõtlesin, et meie jälle kõndisime Yotsuya raudteejaamast Komagomesse.
„Sa oled üsna heas vormis,” ütlesin ma, kui olin nuudlisöömise lõpetanud.
„Poleks oodanud, mis?”
„Mhm.”
„See pole veel midagi, põhikooli ajal olin ma pikamaajooksu meeskonnas ja jooksin muudkui kümme ja viisteist kilomeetrit. Peale selle meeldis mu isale mägironimine ja nii ma käisin väiksest peale pühapäeviti mäkke ronimas. Kui sa mäletad, siis mu vanematekodu taga on mäed, eks ole. Nii muutusidki mu jalad ja nimmepiirkond kuidagi iseenesest tugevaks.”
„Välja küll ei paista,” ütlesin ma.
„Seda jah. Kõik arvavad, et ma olen selline hästi õrnakene tütarlaps, aga ega inimeste välimust usaldada ei maksa,” ütles ta ja naeratas pisut justkui jutujätkuks.
„Piinlik lugu küll, aga mina olen omadega üsna läbi.”
„Palun väga vabandust, et sind terve päeva kinni pidasin.”
„Aga tegelikult, väga hea, et ma sinuga rääkida sain. Sest kui mõtlema hakata, siis me ei ole omavahel kahekesi kunagi juttu ajanudki,” ütlesin ma, aga kui ma üritasin meelde tuletada, millest me rääkinud olime, ei suutnud ma ühtegi asja meelde tuletada.
Naoko keerutas sihitult laua peal olevat tuhatoosi.
„Kuule, vaata, kui sulle sobib – see tähendab, kui sul midagi selle vastu ei ole muidugi – et
