tundidest poppi ja taome kuule või midagi. Ega minul ka pärastlõunaste tundide vastu mingit erilist huvi ei olnud, ja nii me lasime koolist jalga, läksime künkast alla sadama poole ning tagusime piljardisaalis nelja mängu jagu kuule. Mina võitsin kergelt esimese mängu, aga pärast seda läks tema järsku tõsiseks ja võitis kõik kolm ülejäänud mängu ära. Nagu kokku lepitud, maksin mina mänguarve. Kogu mängu jooksul ei visanud Kizuki mitte ühtegi nalja. See oli vägagi haruldane asi. Kui mäng läbi oli, tegime mõlemad suitsu.
„Kuule, sa olid täna kuidagi haruldaselt tõsine või mis,” üritasin ma pärida.
„Ei olnud täna tuju kaotada,” ütles Kizuki rahuloleval ilmel naerdes.
Ta suri selsamal õhtul oma kodugaraažis. Ta kinnitas N360 summuti külge kummivooliku, kleepis aknapraod kleepribaga kinni ja lasi mootoril tõmmata. Ma ei tea, kaua surmani aega läks. Ta vanemad olid läinud haiget sugulast külastama ja kui nad koju tagasi jõudes garaaži autot parkima hakkasid ja ukse lahti tegid, oli tema juba surnud. Autoraadio oli mängima jäetud ja klaasipuhastite vahele oli torgatud bensiinijaama tšekk.
Ei olnud ei hüvastijätukirja ega ühtegi pähetulevat motiivi. Kuna mina olin viimane, kes temaga kohtus ja juttu ajas, kutsuti mindki politseisse ja kuulati üle, mis juhtus. Kuidagi niimoodi ta küll end üleval ei pidanud, käitus täpselt samamoodi nagu alati, ütlesin ma asja uurivale politseinikule. Tundus, et politseinikul ei olnud ei minust ega Kizukist kuigi head muljet jäänud. Tundus, et tema arvates polnud see sugugi nii imelik, et inimene, kes keskkoolitundidest jalga laseb ja piljardit taguma läheb, end ära tapab. Lehes ilmus väike nupuke ja sellega oli asi lõpetatud. Punane N360 läks vanarauaks. Klassis olid tema pingi peal mõnda aega valged lilled.
Nende kümne kuu jooksul, mis jäid Kizuki surmast keskkooli lõpetamiseni, ei suutnud ma kuidagi oma kohta ümbritsevas maailmas paika panna. Sain lähedaseks ühe tütarlapsega ja lõpuks isegi magasin temaga, aga see ei kestnud isegi poolt aastat mitte. Temal ei olnud minu vastu mitte ühtegi pisematki kaebust. Valisin ühe Tokyo eraülikooli, kuhu tundus, et saab ka ilma eriliselt õppimata sisse, tegin sinna eksamid ja sain ilma erilist erutust tundmata üliõpilaseks. Too tütarlaps palus mind küll, et ära sinna Tokyosse mine, aga mina tahtsin maksku mis maksab Kobest eemale saada. Ning alustada uut elu seal, kus pole mitte ühtegi inimest, kes mind tunneks.
„Nüüd, kus sa minuga ära magasid, olen ma sulle juba ükskõik, jah?” ütles tema ja nuttis.
„Ei ole nii,” ütlesin mina. Mina tahtsin ainult sellest linnast eemale minna. Aga tema ei mõistnud seda. Nii me läksimegi lahku. Tokyosse suunduvas ekspressrongis meenutasin ta häid ja erilisi külgi ja kahetsesin, mõteldes, et küll ma olin ikka jubedasti käitunud, aga parandada ei saanud enam midagi. Ja ma otsustasin ta oma peast pühkida.
Kui ma Tokyosse läksin, ühikasse elama asusin ja uut elu alustasin, oli vaid üksainus asi, mida mul teha tuli. See oli: mitte liiga palju teatud asjadest mõtelda, tekitada teatud asjade ja enda vahele võimalikult suur distants. Ei midagi rohkemat. Otsustasin rohelise vildiga kaetud piljardilaua, punase N360, valged lilled koolipingil ja kõik muu sellise jäägitult unustada. Krematooriumi korstnast tõusva suitsu ja politsei ülekuulamistoas seisnud tüsedakujulise kirjapressi – kõik-kõik-kõik. Algul tundus, et mul läheb see päris hästi. Aga kuidas ma ka unustada ei püüdnud, jäi minusse püsima midagi uduse õhuklombi taolist. Aja möödudes hakkas see klomp üha selgemat ja lihtsamat kuju võtma. Ma võin selle kuju ka sõnadesse ümber panna. See kõlaks nii:
Niimoodi sõnastatuna kõlab see lihtlabasena, aga mina ei väljendanud seda tollal sõnades, vaid tundsin seda omaette õhuklombina enda kehas. Surm oli olemas nii kirjapressi kui nelja piljardilaual reas seisva punase palli sees. Ning meie elame, hingates seda surma tasapisi kopsudesse nagu peenikest tolmu.
Kuni selle ajani olin ma surma käsitlenud kui midagi elust täiesti lahutatut ja eraldiseisvat. Tähendab: „kunagi haarab surm meid pääsematult oma embusse. Kuid samas, kuni selle päevani, mil surm meid võtab, ei saa surm meid endasse haarata”. Niisugune mõtteviis oli mulle tundunud äärmiselt kohase ja loogilisena. Elu on siin- ja surm sealpool. Mina olen siinpool ja teisel pool mind ei ole.
Aga Kizuki surmaõhtust sai see piir, kust edasi muutus võimatuks surma (ja elu) nii lihtlabaselt käsitelda. Surm ei ole mingi elu vastaspoolus. Surm on minus kui olendis juba algselt sees olemas ning seda tõsiasja ei ole võimalik lõplikult unustada, kuidas ka ei püüaks. Sest et see surm, mis võttis endale Kizuki tol seitsmeteistkümnenda eluaasta maikuu õhtul, haaras samal ajal ka minu.
Minu kaheksateistkümnenda eluaasta kevad möödus selle õhuklombi-tundega mu ihus. Samal ajal pingutasin, et mitte liiga tõsiseks muutuda. Sest mu vaist ütles mulle, et tõsiseks muutumine ei ole ilmtingimata sama mis tõele lähemale jõudmine. Aga kuidas ka ei mõtleks, oli surm tõsine tegelikkus. Lõputult tiirutasin ma selle hingematva vasturääkivuse hiiglaslikus surnud ringis. Kui praegu selle peale tagasi mõelda, siis oli see üks veider aeg küll. Otse keset elu keerles iga viimne kui asi surma ümber.
Kolmas peatükk
Järgmisel laupäeval helistas Naoko ja pühapäeval oli meil kohtamine. Ma arvan, et seda võib kohtamiseks nimetada. Ühtegi muud sobivat sõna mul pähe ei tule.
Nagu eelminegi kord jalutasime me mööda linna, astusime kuskile sisse ja jõime kohvi, kõndisime edasi, õhtupoolikul einestasime koos ja läksime „head aega” üteldes lahku. Endiselt ei kõnelenud ta muidu kui vaid paari sõna kaupa, aga kui inimene ise on seda tüüpi, et see teda ei sega, siis ei hakanud ka mina vägisi juttu rääkima. Kui tuju tuli, siis rääkisime üksteise igapäevaelust ja ülikoolist, aga nii see kui teine olid hakitud vestlused ning kuhugi edasi need jutud ei viinud. Minevikust ei rääkinud me sõnakestki. Enamasti kõmpisime me lihtsalt raevukalt mööda linna ringi. Tänu taevale on Tokyo linn suur, nii et kui palju ka ei kõnniks, otsast lõpuni läbi kõndida teda võimalik polnud.
Kohtusime peaaegu iga nädal ja tiirutasime nõndamoodi ringi. Tema läks ees ja mina kõndisin natuke tagapool järele. Naokol oli palju erineva kujuga juukseklõpse ning tema vasak kõrv oli alati näha. Et ma tookord alati teda tagantvaates nägin, on mul praegugi just niisugused asjad hästi meeles. Kui ta kohmetunud oli, näppis ta tihti juukseklõpsu. Ja pühkis taskurätiga vahetpidamata suud. Taskurätiga tavatses ta suud pühkida siis, kui ta midagi ütelda tahtis. Niisuguseid asju üha tähele pannes tärkasid mul tasapisi Naoko vastu õrnemad tunded.
Naoko käis ühes naistekolledžis Musashino linnaosa servas. See oli hubane ülikool, kuulus oma inglise keele õpetuse poolest. Ta maja lähedal voolas kena kanal ning aeg-ajalt jalutasime me seal kandis. Aeg-ajalt juhtus, et Naoko kutsus mind oma poole sisse ja tegi süüa, aga isegi kui me kahekesi toas omavahele jäime, ei näinud tema seda sugugi pahaks panevat. Ta tuba oli mõnusalt lage, ilma ühegi liigse asjata, nii et kui aknalauapoolses nurgas ei oleks sukad kuivama riputatud, poleks kuidagi võinud arvata, et tegemist on naisterahva elamisega. Ta elas äärmiselt tagasihoidlikult ja lihtsalt; ka sõpru ei tundunud tal peaaegu olevat. Selline eluviis oli tema keskkooliaegse loomusega võrreldes täiesti kujuteldamatu. Too kunagine Naoko, keda mina tundsin, kandis kirevaid riideid ja oli alati paljudest sõpradest ümbritsetud. Niisugust tuba vaadates tekkis tunne, et küllap nagu mina, nii tahtis temagi ülikooli astudes kodulinnast eemale minna ning seal, kus keegi teda ei tundnud, uut elu alustada.
„Põhjus, miks ma selle ülikooli valisin, on see, et minu koolist ei tulnud siia kedagi,” ütles Naoko naerdes. „Sellepärast astusingi siia. Meie omad lähevad ju kõik sihukestesse pisut peenematesse ülikoolidesse. Saad aru küll, eks ole?”
Aga ei saa öelda, et minu ja Naoko suhetes üldse edasiminekut ei oleks olnud. Natu-natukese haaval harjus Naoko minuga ja mina harjusin Naokoga.
