kahekesi sihitult mööda Tokyo linna ringi kõndimist. Jalutasime aga aina künkast üles, üle jõe, üle raudtee, kuhu iganes. Ei olnud meil ei mingit sihtpunkti, kuhu oleks tahtnud minna, ega midagi. Meile piisas sellest, kui saime lihtsalt kõndida. Kõndisime edasi, pilkugi kõrvale heitmata, nagu mõnel usutalitusel, kus deemoneid välja aetakse. Kui juhtus vihma sadama, kõndisime vihmavarjudega.
Saabus sügis ja ühika sisehoov kattus üleni tselkvapuu lehtedega. Kui kampsuni selga tõmbasin, lõhnas juba uue aastaaja järele. Kõndisin ühe paari kingi ribadeks ja ostsin uued seemisnahast kingad.
Millest me tollal rääkisime, ei suuda ma kuidagi meelde tuletada. Arvan, et küllap me midagi erilist ei rääkinudki. Endiselt ei rääkinud me sõnagi minevikust. Kizuki nimi ei kerkinud meie juttudes peaaegu üldse üles. Me ei lobisenud endiselt kuigi palju ja tollal olime juba täiesti harjunud kahekesi vaikusesse sukeldununa kohvikus üksteise seltsis istuma.
Naokole meeldisid lood Rünnakrühmlasest ja nii rääkisin ma tihti temast. Rünnakrühmlane käis korra ühe loengukaaslasest tütarlapsega kohtamas (loomulikult geograafiaüliõpilasega), aga tuli õhtupoolikult kangesti pettunud moega tagasi. See oli juunikuus. Ja küsis minult: „Ku-kuule, Watanabe-kun… ee… Mi-millest sina tavaliselt tü-tü-tütarlastega räägid?” Seda, mis ma vastasin, ma ei mäleta, aga mis see ka polnuks, oli tema oma vestluspartneri valikul täielikult eksinud. Juulis, kui teda ei olnud, võtsin Amsterdami kanalite pildi seintelt maha ja kleepisin San Fransisco Kuldvärava silla pildi asemele. Vaid sel lihtsal põhjusel, et mind huvitas, kas Kuldvärava silla pilti vaadates on võimalik masturbeerida. Kui ma teiste ees suvaliselt kokku luiskasin, et pani jube mõnuga, vahetas keegi selle omakorda jäämäe pildi vastu välja. Pildi vahetudes oli Rünnakrühmlane hirmsasti segaduses.
„Kes kü-küll ni-ni-niisugusi asju teeb?” ütles ta.
„Nojah, aga kas see ükskõik ei ole? Ilusad pildid mõlemad. Kes see ka ei oleks, on see üks tänuväärne asi, või mis?” lohutasin mina.
„Seda küll, aga noh, kuidagi räbal tunne on,” ütles tema.
Alati kui ma Rünnakrühmlasest rääkisin, Naoko naeris. Tuli üsna harva ette, et Naoko naeris, ja nõnda rääkisin ma temast tihti, aga kui päris aus olla, siis ega Rünnakrühmlase naerualuseks tegemine mulle eriti head tunnet ei jätnud. Ta oli lihtsalt ühe mitte just eriti jõuka pere väheke liiga tõsimeelne kolmas poeg ja ei midagi enamat. Ning tema tagasihoidliku elu ainus tagasihoidlik unistus oli kartograafia. Kes võiks küll selle üle naerda?
Aga sellegipoolest olid „Rünnakrühmlase naljad” ühikas juba üheks asendamatuks jututeemaks muutunud ning isegi kui ma neid nüüd järsku summutada oleks tahtnud, ei oleks see mul õnnestunud. Ja Naoko naerunäo nägemine oli ka minu jaoks omaette rõõmustav sündmus. Nii juhtuski, et varustasin kõiki Rünnakrühmlase-juttudega edasi.
Vaid korra päris Naoko, ega mul kallimat ei ole. Rääkisin talle tüdrukust, kellest lahku läksin. Hea tüdruk oli ta ja magada meeldis mulle temaga ka ja ma siiamaani vahel igatsen ta järele, aga miskipärast südamesse ta mulle ei läinud, ütlesin ma. Ütlesin, et küllap on minu südames midagi kõva kesta taolist ja vähe on neid, kes sellest läbi suudavad murda. Et ilmselt ei suuda ma sellepärast hästi teist inimest armastada.
„Kas sa ei ole siiani kunagi kedagi armastanud?” küsis Naoko.
„Ei ole,” vastasin mina.
Rohkem ei küsinud ta midagi.
Kui sügis otsa sai ja tänavail hakkas puhuma kõle tuul, toetus Naoko vahel minu käsivarrele. Läbi paksu jämevillase mantli riide võisin hiljukesi tunda tema hingamist. Juhtus, et ta riputas end mu käevangu, pistis oma käed mu mantli taskusse või – kui päris külm oli – liibus lõdisedes mu käsivarre vastu. Aga kõik see oli vaid see ja ei midagi enamat. Tema taolises teguviisis ei olnud mingisugust tagamõtet. Mõlemad käed taskusse surutud, kõndisin mina edasi nagu tavaliselt. Nii minul kui Naokol olid jalas kummipõhjaga jalanõud, nii et teineteise astumist me niisama hästi kui ei kuulnud. Ainult siis, kui me teele varisenud suurtele plaatanilehtedele peale astusime, kostis kuiva krabinat. Seda heli kuulates hakkas mul Naokost kahju. See, mida ta taga otsis, ei olnud mitte minu käsivars, vaid kellegi käsivars. Ta ei nõudnud taga mitte minu soojust, vaid kellegi soojust. Mulle sigines kuidagi süüdlaslik tunne, et mina olen mina.
Talve edenedes muutusid ta silmad veelgi läbipaistvamateks kui enne. See oli läbipaistvus, mis ei viinud kuhugi. Vahel juhtus, et Naoko vaatas ilma mingi erilise põhjuseta, just nagu midagi taga otsides, mulle pikalt silma, ning neil hetkil valdas mind veider tunne, selline üksildane ja väljakannatamatu.
Hakkasin arvama, et võib-olla tahab ta mulle midagi ütelda. Aga et ta ei oska seda hästi sõnadesse panna. Ei, pigem ei suuda ta seda juba enne sõnadeks saamist iseenese sees haarata. Just sellepärast ei ütle ta midagi. Ja näpib vahetpidamata oma juukseklõpsu, pühib taskurätikuga suud, vaatab mingi erilise tagamõtteta mulle pikalt silma. Juhtus ka vahel, et mul tekkis tahtmine teda oma embusse haarata kui võimalik, kuid lõin alati kõhklema ja lõpuks jätsin asja katki. Mulle tundus, et Naoko võib nõndaviisi haiget saada. Nii me kõndisimegi endistviisi mööda Tokyo linna edasi ning Naoko ajas endistviisi tühjuses sõnu taga.
Ühikakaaslased tögasid mind ühtelugu, kui Naoko helistas või kui ma pühapäeva hommikuti välja läksin. Kõik arvasid, et mulle on pruut siginenud. Eks ta loomulik oli, kui nii võtta. Et selgitada ei saanud ja polnud ka vajadust, jätsin selle nii, nagu oli. Kui ma õhtul tagasi tulin, küsis keegi ilmtingimata mõne nilbe küsimuse, nagu et mis poosis te täna panite või et kuidas see täna oli või et mis värvi aluspesu oli, ja eks mina siis vastasin, nagu juhtus.
Sedaviisi täitus mul üheksateistkümnes eluaasta. Päike tõusis, päike loojus, lipp tõusis, lipp langes. Ja kui tuli pühapäev, läksin oma surnud sõbra pruudiga kohtama. Mul ei olnud õrnematki aimu, mida ma õieti sel hetkel tegin ja mida edasi teha. Loengutes lugesime Claudeli, Racine’i, Eisensteini, kuid ükski neist raamatutest ei läinud mulle hinge. Ülikoolis ei saanud ma kellegagi sõbraks ja ühikasuhtlus oli ka üsna pealiskaudne. Kuna ma kogu aeg üksinda raamatuid lugesin, näisid ühikakaaslased arvavat, et ma tahan kirjanikuks saada, aga minul küll erilist kirjanikuks saamise soovi ei olnud. Mul ei olnud soovi eriti kellekski saada.
Üritasin oma taolistest tunnetest mõned korrad Naokoga rääkida. Mulle tundus, et tema ehk suudaks minu mõtteid mingil määral õigesti mõista. Kuid ma ei suutnud selle väljendamiseks sõnu leida. Imelik lugu, mõtlesin ma. Just nagu oleks tema sõnadeotsimise haigus minulegi külge hakanud.
Kui saabus laupäeva õhtu, istusin fuajees, kus telefon oli, ja ootasin Naoko kõnet. Laupäeva õhtuti läks enamik inimesi välja lõbutsema, nii et tavalisest tühjemas fuajees oli vaikne. Üritasin ses vaikuses vilkuvat-hõljuvat valguskübet silmitsedes oma südames selgusele jõuda. Mida ma õieti tahan? Ja mida teised õieti minust tahavad? Aga mingit vastuse moodi vastust ma ei leidnud. Proovisin vahel selle õhus heljuva valguskübeme poole oma käsi välja sirutada, aga mu sõrmed ei puutunud midagi.
Lugesin palju, aga ma ei olnud seda tüüpi lugeja, kes loeb suurel hulgal raamatuid; mina armastasin meeldima hakanud raamatuid mitu korda üle lugeda. Tollal meeldisid mulle autorid nagu Truman Capote, John Updike, Scott Fitzgerald ja Raymond Chandler, aga ei mu kursusel ega ka ühikas ei paistnud olevat ühtki teist inimest, kellele sellised raamatud meeldinud oleksid. Nemad lugesid Kazumi Takahashit, Kenzaburo Oed ja Yukio Mishimat. Ka moodsaid prantsuse autoreid tuli palju ette. Üsna loomulikult ei olnud meil siis ka ühist jututeemat ja nii lugesin ma omaette vaikselt raamatuid edasi. Ja siis, raamatuid kordi ja kordi üle lugedes, sulgesin vahel silmad ja tõmbasin endale raamatulõhna kopsudesse. Paljalt raamatulõhna nuusutamisest ja lehekülgede puudutamisest muutusin ma juba õnnelikuks.
