oli reklaaminud mingeid kortereid, mille eest pidi maksma linn. Paljud nende tänava inimesed lootsid, et saavad ühe niisuguse ka endale. Tööd pidid õige pea algama, võib-olla mängis kamp seal viimast päeva, seepärast teadis Cara, et peab püssi täna kätte saama.
Nii nagu enamikus pommitabamuse saanud kohtades, oli ka siin oma salajane sissepääs, kus lauad olid salamahti lahti kistud, nii et väike inimene sai end moodustunud avausest läbi pressida. Kui Cara praost sisse puges, hõikas Olly talle järele: „Vaata ette, kuhu sa astud! Ükskord ma nägin, et seal vedelevad maas laibad!”
Poisid puhkesid kooris naerma
„Lõpetage ära!” kamandas Danny ja teised jäid vait.
Aga Carale oli sellest juba piisanud. Üle kõige tahtis ta praegu tagasi keerata, aga see oleks tähendanud tunnistada end argpüksiks. Ta pidi asjaga lihtsalt nii kähku kui võimalik ühele poole saama.
Tüdrukuke silkas üle jäätmaa sinnapoole, kus inimeste kunagistest kodudest olid püsti ainult varisemisohtlikud seinad. Rusuhunniku otsa pääseda oli Carale käkitegu, sest ta oli osav ronija ning nii kerge, et hädavaevu paigal püsivad kivid ei hakanud tema jalge all veerema. Üles jõudnud, nägi tüdruk sedamaid, et kõige raskem on alles ees: kuidas pidi ta saama alla maja sisemusse, hävitatud tubade põrandale? Ta jäi viivuks seisma, et mõelda, mismoodi oleks kõige õigem edasi tegutseda.
„Lase käia!” hüüdis paar poissi. „Mis sa seal jokutad?”
Nende ärgitustest välja tegemata istus Cara ettevaatlikult rusudele ja laskis jalad avausest rippu. Teinud kindlaks, et tellised tema raskuse välja kannatavad, hakkas ta allapoole laskuma. Käsivartele toetades libistas tüdruk end pikkamööda auku, tõmmates kõhu sisse ja hoides hinge kinni, et ta läbi mahuks. Varsti jäi ta rippu, klammerdudes sõrmedega kivinukkide külge, aga maapinnani oli ikka veel umbes jard. See tähendas, et Caral tuli lahti lasta ning loota, et all ei ole midagi teravat. Tüdruk pigistas silmad kinni, luges kolmeni ja laskis käed lahti.
Enda üllatuseks kukkus ta peaaegu jalgadele, ilma et oleks põrmugi haiget saanud. Haaranud kinni ümber paiskunud tooli jalast, ajas Cara end sirgu. Lõpuks oli ta majas sees ja tundis ülevoolavat kergendust. Pool katsumust oli seljataga. Tüdruk vaatas ringi ja nägi, et viibib ilmselt kunagises elutoas: peale purunenud toolide olid seal veel mingi puhvetkapp, diivan, mille polster turritas välja, ja katkine raadio. Fotosid ja muid isiklikke asju polnud näha – võib-olla oli pere olnud öise pommirünnaku ajal varjendis ning hiljem oli keegi tagasi tulnud ja terved asjad endaga kaasa võtnud. Ta lootis seda.
Täis tahtmist asjaga ühele poole jõuda, hakkas Cara otsima Olly nähtud püssi. Kükakil liikus ta purustatud mööblitükkide vahel prahis sobrades aegamisi toas edasi. Esiotsa ta püssi ei näinud. Aga siis tuli päike pilve tagant välja ja ülal olevast august sisse langev valgus jäi millelgi pidama. Rusude seas torkas tüdrukule silma miski, mis meenutas püssitoru. Tõstnud söestunud raamatu ja tühja pildiraami kõrvale, kaevus Cara prahihunnikusse ja tõmbas halli eseme välja. Käes! See oli tõesti püss – aga hoopis mängupüss! Veepüss. Oi missuguse rõõmuga ta õrritab Ollyt, et poiss polnud teinud vahet päris- ja mängupüssil!
Trofee käes, ajas tüdruk end sirgu ja hakkas otsima kohta, kust välja pääseda.
Samal hetkel nägi ta laipa. Tegelikult oli see küll ainult põrandal vedelev mantel, aga Cara kõrvus kõlas Olly ennistine hoiatus. Täis hirmu, astus ta kiiresti tagasi ja põrkas vastu terasest tala – ainsat, mis kogu seda rusuhunnikut üleval hoidis. Cara kaalus küll väga vähe, aga tugi oli saanud nii palju kannatada, et selle liigutamiseks piisas väikesestki tõukest. Tüdruk tardus paigale, kuulates, kuidas tala rusude raskuse all nagiseb ja paindub. Siis lõppes selle jaks.
Käis kõrvulukustav mürtsatus ja kõik mattus pimedusse.
Poisid tardusid ehmatusest soolasambaks. Varingust õhku paiskunud tolmupilv varjas sündmuskoha korraks nende pilgu eest, nii et õnnetuse ulatust polnud võimalik täpselt hinnata. Asi näis paraku olevat õige halb.
Olly reageeris esimesena. Toonud kuuldavale vaikse vandesõna, lausus ta: „Mina lasen igatahes jalga!”
Nüüd toibus ka Danny ja asus tegutsema. Ta teadis, et poisid kardavad pahandusi, eks olnud neil ju keelatud sinna minna. Aga kui nad ära lähevad, ei pääse Cara sealt ilmaski eluga välja. Tema oli valmis minema üksi alla, et proovida tüdrukut päästa, aga oli vaja, et keegi kutsuks politsei või kiirabi, kui Dannyl ei õnnestu Carat üles upitada. Poiss haaras Ollyl karmilt kraest kinni.
„Proovi sa ainult…” urises ta. Jättes ähvarduse õhku rippuma, pöördus Danny ja pistis õnnetuspaiga poole jooksu.
Nüüd tundis poiss end süüdi, et oli lasknud Caral sinna minna. Ta poleks tohtinud lubada Ollyl tüdrukut sellele julgustükile õhutada – eks olnud ta ju teadnud, et Cara kardab. Aga olla kamba juht ei olnud kerge, alati leidus neid, kes himustasid ise tema asemel troonile tõusta. Tormates rusuhunniku poole, palus Danny mõttes jumalat, et tema võimuiha ei läheks Carale maksma rohkem, kui ta eales suudab tasuda.
Cara tuli teadvusele ja hakkas tolmust köhima. Ta proovis hingata, aga õhk oli nii paks, et iga hingetõmbega tõmbas ta kopsu mürgist tolmu. Täis meeletut hirmu, katsus ta end liigutada, kuid ei saanud: jalgadele langenud puhvetkapp hoidis teda lõksus. Tüdruk teadis vaistlikult, et kui kogu krempel veel natuke vajub, kukub tala päris ümber ja lömastab ta. Cara nuuksatas pimeduses. Ta kuulis, kuidas toed rusude raskuse all nagisevad. Tal oli hirm. Kuidas pidi ta sealt välja pääsema?
„Cara?”
Ülalt kandus temani Danny hääl. Cara tundis tohutut kergendust.
„Ma olen siin!”
„Kas sinuga on kõik korras?”
„Jah, aga …” Tüdruk proovis uuesti liigutada. „Aga ma olen kinni! Ma ei pääse siit välja!” Cara tundis, et hääl väriseb, ja tal oli häbi.
Danny ei teinud väljagi, vaid julgustas teda. „Pea vastu! Ma tulen ja päästan su vabaks!”
Mõne teise puhul oleks see tundunud tühipaljas kehklemine, aga Dannyt usaldas tüdruk tingimusteta ning ainuüksi teadmine, et poiss on lähedal ja tuleb talle appi, mõjus rahustavalt. Ümberringi oli pime ning sealt, kus Cara lamas, polnud võimalik midagi näha. Aga temani jõudvad helid andsid julgust: poiss liikus pimeduses edasi, rähk krudises tema jalge all ning oli kuulda, kuidas ta pingutusest ähkis ja kirus, kui kivid veerema hakkasid.
Varsti oligi Danny tema kõrval, ähmane vari pimeduses.
„Kas said viga?” küsis poiss kohe.
Kogu Cara keha valutas, aga päris katki ei tundunud olevat midagi. „Ei, eriti ei saanud.”
„See on hea.” Poiss oli napisõnaline ja asjalik. „Nüüd proovin ma selle asjanduse sinu pealt ära upitada.”
Cara tundis, kuidas Danny pani käed kapi serva alla, ja surus hambad kokku, kui poiss hakkas puhvetit kergitama. Kui üks külg tõusis, vajus teine talle seda kõvemini peale, ja tüdruk ei saanud midagi parata, et tema huulilt vallandus vaikne oie. Danny jättis sedamaid järele.
„Kas ma teen sulle haiget?”
Cara pigistas käed rusikasse ja sundis end ütlema: „Ära muretse, kõik on korras.”
Danny oli küll tugev, aga ta oli ikkagi kõigest kümneaastane ning tal tuli kappi pooleldi lükata, pooleldi tõsta, enne kui Cara jalad
