peatükk
Jumalaga inglased ja näljapäevad! mõtles Franny, istudes lahtisesse vankrisse ja tõmmates tütre enda ligi. Connemara soodest puhuv vinge tuul nuhtles iirlasi nagu issanda vits.
Franny võis ju Londonis elades küll rõõmsana laulda nostalgilisi laule, mis rääkisid kodust, aga tegelikult ei meenutanud sünnimaa millegi poolest seda romantilist pilti, mille ta kujutlustes ajapikku oli loonud. Ning kui maailmas leidus paika, mida ta vihkas veel rohkem kui oma kodukohta Glen Vale’i, siis oli see Galways asuv Connemara. Näljahäda ja väljaränne olid muutnud selle eraldatud maakolka üheks Iirimaa hõredamalt asustatud paigaks. See paiknes keset gaeltacht’i – piirkonda, kus räägiti iiri keelt. Franny silmis oli see mahajäänud riigi kõige mahajäänum kant ning hea meelega poleks ta sinna oma elus enam iial jalgagi tõstnud – kui poleks olnud tema ema.
Kirjad läksid Londonist Iirimaale 1954. aastal umbes viis päeva ning Theresal oli kulunud vastamiseks ligemale kolm nädalat. Franny oli juba lootuse kaotanud. Aga siis vastus ikkagi tuli – napisõnaline ja vimmakas. Kaheksa eemal viibitud aasta jooksul oli kodus nii mõndagi muutunud: kõige tähtsam muutus oli see, et neli talve tagasi oli traktor kraavi kummuli läinud ning isa oli surma saanud. Frannyle tuli raske löögina teadmine, et isa on surnud ja tal pole enam kunagi võimalik temalt andeks paluda. Ükskõik kui hästi või halvasti nad omavahel ka läbi ei saanud, ikkagi armastas Franny teda. Ta oli teinekord kujutlenud, et pöördub ühel päeval kuulsana koju tagasi, olles kokku ajanud varanduse, ning isa näeb, et tütar on jõudnud oma eluga õitsvale järjele. Nüüd oli liiga hilja ja Franny tegi endale kibedaid etteheiteid, et polnud perega varem ühendust võtnud.
Kuivatanud pisarad, oli Franny edasi lugenud ja leidnud, et muutusi on teisigi. Pärast Michael Healey surma olid Maggie ja Conrad abiellunud ning mees oli kolinud nende tallu. Theresa oli elanud koos Conradi emaga nende juures, kuni ema vanem õde Agatha oli külmetunud ja jäänud kopsupõletikku. Theresa oli sõitnud Agatha üksildases paigas asuvasse Connemara majakesse ja elanud seal õe surmani. Tundes, et on Maggie ja Conradi perele koormaks – neil oli nüüd kaks tütart –, otsustas Theresa seejärel jäädagi esialgu Agatha majja.
Sellepärast läkski mul vastamisega kauem aega, kirjutas ema. Maggie pidi su kirja mulle kätte toimetama.
Theresa kirja toon oli jahe, aga kõige tähtsam oli, et ta nõustus võtma Cara enda juurde. Ta esitas üheainsa tingimuse: nad sõidavad Connemarasse ning lapse sealviibimine jääb pereliikmete ja sõprade ees saladuseks. Frannyle ei meeldinud mõte, et tema tütart peidetakse inimeste eest, aga see pidi ju lõppude lõpuks kestma kõigest mõne kuu, kuni ta Cara enda juurde Ameerikasse toimetab. Seepärast otsustas ta ema tingimustega nõustuda. Mis tal muud üle jäi?
Frannyl ja Caral oli seljataga pikk päev. Nad olid olnud teel juba kaheksateist tundi: kaheksa tundi rongiga Eustonist Holyheadi, seejärel neli tundi üle tormise Iiri mere Dun Laoghaire’i sadamasse ning sealt rongiga Galwaysse. Jaama eest oli Franny leidnud hobuvankri ning hobusemees oli nõustunud viima nad Recessi külla, ema praegusele elukohale lähimasse paika. Teades, kui kõlekülmad võivad olla sealsed tasandikud, oli ta pannud nii enda kui Cara soojalt riide. Nüüd, kui vanker logistas Iirimaa mägisele ja vihmasele lääneosale tüüpiliste turbarabade vahetsi mööda kivist teed, andis Franny endale aru, et isegi kahest kampsunist ja mantlist jääb Galway talve vastu väheks.
Kui nad Recessi jõudsid, oli aeg üle südaöö. Tänavad olid juba tühjad ja majad pimedad.
„Olemegi kohal.”
Mees jättis hobuse mingil platsil seisma. Oletades, et ema ja tütar peatuvad sealsamas, osutas ta paarile kostimajale, kus pakuti ka hommikusööki. Franny tegi näo, nagu kuulaks teda.
Cara oli sõidu ajal magama jäänud. Nüüd pöördus ema tütre poole.
„Kullake!” Franny silmitses magavat last. Cara hakkas nihelema, pomises midagi ega tahtnud ärgata. „Tõuse nüüd, kallis,” õhutas ema. „Ole hea laps ja tee, mida emme palub.”
Visanud koti munakividega sillutatud tänavale, ronis Franny vankrist maha ja pöördus, et tõsta välja ka tütar. Tüdruku raskus pani ta kergelt nõtkuma. Cara oli küll kõhnake, aga ikkagi juba seitsmeaastane – liiga raske, et Franny oleks jaksanud teda kaua süles kanda.
„Slán leat,” lausus mees gaeli keeles.
Franny vaatas talle pahuralt otsa. „Head aega teilegi,” vastas ta meelega inglise keeles. See oli üks põhjus, miks Connemara talle nii kangesti närvidele käis: siinsed asukad keeldusid rääkimast midagi muud kui seda va iganenud gaeli keelt.
Võtnud tütrel käest kinni, tõstis Franny kohvri uulitsalt. Ta ei tahtnud, et hobusemees näeks, kuhu nad lähevad, ja seadis seepärast sammud ühe kostimaja poole. Niipea kui hobune oli ümber nurga keeranud ja kabjaplagin hakkas kaugenema, pöördus ta ja võttis suuna teisale, külast välja.
Nagu Connemaras ikka, polnud näha ainsatki hingelist. Päeval ringi kõndides võisid teinekord sattuda turvast lõikavatele kohalikele meestele või talunikele, kes karjatasid lehmi või lambaid, aga praegu, külmal talveööl oli paik inimtühi. Polnud kedagi, kellelt oleks saanud teed küsida, sestap oli Franny kartnud ära eksida, aga iseendalegi üllatuseks oli tal hästi meeles, kuidas tädi poole minna. Sinna tuli viis miili ja tema vaimusilma ette kerkisid mälupildikesed lapsepõlveaegsetest pühadest. Seal oli veedetud ka häid aegu; Frannyle meenus näiteks, kuidas vend oli õpetanud teda ujuma. Maggie, arg nagu ikka, polnud julgenud vette tulla, niisiis olid tema ja Patrick korraldanud kahekesi sukeldumisvõistlusi: ärgitanud teineteist, kumb julgeb ronida kõrgemale kaljunukile ning hüpata sealt alla veekeerisesse.
Esialgu jäi Franny ja Cara tee äärde iga natukese maa tagant mõni korralikum maja või osmik, aga mida kaugemale nad linnakesest jõudsid, seda hõredamalt neid oli, kuni lõpuks võis tee ääres näha üksnes võssa kasvanud ja lagunenud hütte, mille asukad olid juba ammu Ameerikasse sõitnud. Nende teed valgustas ainult poolkuu kahvatu kuma ja näha polnud õieti midagi. Franny pidi hoolega ette vaatama, et ei vajuks põlvini vesisesse rabapinnasesse. Kõige silmapaistvam oligi Connemaras pilkupüüdev ja mitmekesine maastik ning kui nende tee viis nüüd mäeharjale ja kulges siis alla metsasesse ja soisesse orgu, eristas Franny isegi pimeduses valgeid villpäid, mis hällisid tuules. Ta mõtiskles endamisi, mida arvab Cara kogu sellest puhtast ja värskest õhust ja avarusest pärast seda, kui on veetnud kogu elu Whitechapeli umbses kitsikuses.
Poolteist tundi hiljem jõudsid nad lõpuks oma reisi sihtpunkti – majakeseni, kus oli elanud Franny tädi. Maja oli kõige järgi otsustades kehvemas seisus, kui Franny mäletas. Krobelistest hallidest kividest hoone juures oli kõige ilusam hoolikalt tehtud õlgkatus. Esiküljel oli sälkudest kirjatud puust uks, mille vanust reetsid muhklikud oksakohad; neli tillukest logisevat akent olid ehk heal juhul kahe mehekämbla laiused, et külm sisse ei pääseks; ühel polnud koguni klaasi – kahtlemata oli tugev tuul selle eest ära puhunud. Alakorrusel põlesid petrooleumilambid, järelikult oli Theresa saanud kätte teise kirja, milles Franny teatas, mis kuupäeval nad loodavad kohale jõuda, ning otsustanud neid oodata. Kas selline vastuvõtt tähendas, et talle on andeks antud? Nüüd kui Franny oli kohal ning pidi iga hetk seisma silmitsi emaga, kelle juurest oli kunagi ära jooksnud, hakkas tema süda ärevusest kloppima. Võtnud end kokku, koputas ta uksele.
Ta kuulis lohinal lähenevaid samme; veidi aega kiruti teisel pool pominal ning siis süttis eeskojas tuli. Hetk hiljem lükati välisuks lahti.
Franny tardus soolasambaks. Möödunud kaheksa aastat ei olnud ema just lahkelt kohelnud. Mehe surm oli mõjunud Theresale rängalt, muutnud tema juuksed täiesti valgeks ja vajutanud ta küüru, nagu lasuks naise õlul saatuse raske koorem. Kuuekümneselt oli
