ta lisanud, lootes panna ema mõistma, et nad ei näe teineteist enam mõnda aega, ja otsima väikestki lepitust. Aga ema ütles vaid: „Kena. Kanna ainult hoolt, et su põngerjas ennast sinu äraolekul korralikult ülal peaks.”
Frannyl kargas hing täis. „Cara on hea tüdruk. Sul pole temaga mingit tüli.”
Theresa muigas ühe suupoolega. „Siis polegi ta nii väga sinu moodi, kui kartsin.”
Kümnes peatükk
Cara ei mäletanud, et oleks kunagi varem ärganud voodis ihuüksi. Esialgu ei saanud tüdruk aru, kus ta viibib. Tavaliselt virgus ta East Endi rahvarohketelt tänavatelt kostvate häälte peale. Siis meenus talle kogu eelmine päev – pikk sõit ja kohtumine hirmsa vanaemaga, kes paistis teda vihkavat. Cara vaatas ringi ja nägi, et ema asjad on läinud. Korraga valdas tüdrukukest hirm. Ta ei saa siia üksi jääda! Kui Cara kähku teeb, jõuab ta võib-olla veel ema kinni pidada, enne kui too ära läheb…
Tõmmanud kiiruga riided selga, sööstis tüdruk magamistoast välja ja trepist alla, kus häälte järgi otsustades valmistati hommikusööki. Kööki jõudes nägi ta seal paraku ainult vanaema, kes kattis lauda. Kuuldes teda tulemas, tõstis Theresa pilgu. Viivu vaatasid nad kahekesi teineteisega tõtt – vana naine ja tüdruk. Cara oli liiga hirmunud, et küsida, kus ema on. Aga vana naine oli ilmselt taibanud, mida laps otsib, sest lausus: „Ta läks juba ära.”
Vastus oli nii järsk, et Caral ütles julgus üles. Tüdruk tundis, kuidas viimne lootus ta maha jätab. Ta pidigi jääma siia selle hirmsa naise juurde, kaugele nendest kahest inimesest, keda ta siin maailmas üle kõige armastas: emast ja Dannyst. Cara ei märganudki, et pisarad on voolama hakanud, enne kui vanaema mühatas.
„Lõpeta see vesistamine, laps, ja hakka sööma. Selle paari nädala pärast nüüd niisugune hädaldamine…”
Kartes, et näitab ema halvas valguses, pingutas Cara kõigest väest, et nutmist lõpetada. Tõmmanud viimast korda ninaga, surus ta küüned pehmesse peopessa ja istus siis köögilaua äärde. Põrand oli ebatasane ja laud loksus natuke, aga Cara ei julgenud seda öelda. Tema ette pandi kauss ja Theresa hakkas tõstma sellesse kuuma putru.
Cara vaatas seda heitunult. Kui ta siin maailmas üldse midagi vihkas, siis oli see puder – alati halli värvi ja limase väljanägemisega. „Kas ma ei võiks saada selle asemel moosileiba?”
„Miks?”
„Sellepärast et mulle ei maitse puder,” vastas Cara tasa.
„Sa kas sööd, mis sulle ette antakse, või oled söömata.”
Vanaema võttis laua taga istet ja hakkas endale putru suhu kühveldama, andes seega märku, et läbirääkimised on lõppenud.
Cara kaalus, kas ei peaks nii karmi kohtlemise peale söögist loobuma, aga kõht oli nii tühi, et ta võttis vastu tahtmist lusika kätte, ammutas kübekese putru ja proovis pisut. Ta oli valmistanud end ette tavaliseks vesiseks kördiks, aga see siin maitses teisiti: oli tummisem kui neil Londonis. Tüdruk võttis teise suutäie, sedapuhku juba suurema.
„See on hea,” lausus ta. „Tavaliselt on pudrul teistsugune maitse.”
Vanaema ei vaadanud tema poole. „Sa oled vist seni saanud veega keedetud putru. See on keedetud piimaga. Siinkandis on palju lehmi ning piimast ja juustust pole puudu.”
„See maitseb mulle,” kuulutas Cara.
Tüdruk kahtles, kas polnud seda endale üksnes ette kujutanud, aga ta oleks justkui näinud vanaema naeratamas. Küllap Cara ikkagi eksis, sest järgmisel hetkel oli naeratus kadunud. See-eest lükkas vana naine üle laua tema ette meepurgi.
„Sega seda natuke hulka, kui tahad. Siis on magusam.”
Cara tegi, nagu kästud, ja leidis, et vanaemal oli olnud õigus: puder saigi magusam. „Aitäh. See on tõesti maitsev.”
Aga sedapuhku pälvis tema innukus vastuseks ainult mühatuse. Mis iganes seda ka poleks põhjustanud, lühikeseks ajaks oli atmosfäär muutunud leebemaks, aga see hetk oli nüüd möödas ja edasi söödi vaikides.
Kui hommikusöök oli lõppenud, näitas Theresa tüdrukule maja ja selle ümbrust ning selgitas, kuidas asjad käivad ja missugused tööd jäävad Cara teha. Nüüd kui väljas oli valge, nägi laps, kui lähedal asuvad nad kalju servale. East Endis elas nende kõrval suur iiri kogukond ning ta oli kuulnud inimesi rääkimas „vanast maast”, kus olid rohelised aasad ja lopsakas loodus; see paik siin tundus kõle ja mahajäetud.
Theresa seletas, et teeb seal majas peaaegu kõik vajaliku ise.
„Linnas käin ma harva. Kõik, mida tarvis läheb, on siinsamas.” Vanaema osutas köögiviljaaiale, kus ta kasvatas kartuleid, porrulauku ja kapsaid, ning näitas tüdrukule, kuidas kaevata maast porgandeid.
Majakese juures oli köies kits ning eluhoone kõrval paiknes kanakuut, kust sai käia mune toomas. Theresa laskis Caral ühe kätte võtta ja tüdruk silmitses suuril silmil äsja munetud muna, mis tundus tema pihus alles soe.
Kui Theresa oli tahtnud lapse mõtteid emalt kõrvale juhtida, siis läks see tal hästi korda. Vaadata oli nii palju uudset, et tüdrukul polnud aega mõelda sellele, mis oli maha jäänud. Aga kui ringkäik oli lõppenud, kuulutas Theresa, et läheb külasse.
„Ainult korra nädalas ma seal käingi, toon jahu ja muud säärast kraami ning kuulan, mis maailmas on juhtunud. Postkontorist astun ka läbi. Sinna tulevad su ema kirjad ja kui mulle on mingeid teateid, siis sealt saan need kätte.”
Et Carast ei tohtinud keegi teada, pidi ta tüdruku majakesse maha jätma.
„Kahju küll, et pead siia üksi jääma, kohe esimesel päeval veel pealegi. Aga täna on minu päev ja kui ma lagedale ei ilmu, saadetakse keegi siia vaatama. Ära sellepärast muretse, jätan sulle enda äraoleku ajaks tööd, siis pole sul aega pahanduste peale mõelda.”
Pool tundi hiljem, kui kell hakkas saama üheksa, seadis vana naine sammud küla poole ja Clara hakkas tegema tema hooleks jäetud töid. Ta pidi pesema hommikusööginõud, tegema üles voodid, koristama toad ning tooma seejärel õhtusöögiks köögivilju.
Cara rassis terve hommiku. Keskpäeva paiku tundis ta, et kõht on tühi. Lõunaaeg oli käes, aga vanaema polnud ikka veel tagasi ja toitu ei julgenud ta küsimata võtta. Tund aega hiljem, kui majas olid tööd lõpetatud, läks tüdruk õue ning hakkas õhtusöögiks porgandeid välja kaevama. Ta tegi kõik nii, nagu vanaema oli õpetanud, aga see tundus raskem, kui pealtnäha oli paistnud.
Kella kaheks oli Cara näljast vaat et kokku kukkumas, tema selg valutas ning sõrmed olid külmast punased ja kanged, aga vanaema polnud ikka veel tagasi. Mõeldes, et äkki aitab klaas vett, läks Cara kööki. Ta istus laua äärde ja jõi. Viis minutit hiljem tundis ta end natuke paremini ja otsustas uuesti välja minna. Aga kui tüdruk püsti tõusis, valgus tal veri peast ära; silme ees läks kirjuks, klaas libises käest ja kukkus põrandale kildudeks. Vaadates, mis ta teinud oli, teadis Cara, et peaks segaduse ära koristama. Aga ta tundis ennast halvasti ja väsimus oli nii suur. Ehk tohib korraks pikali heita.
Komberdanud väiksesse elutuppa, heitis tüdruk lühikesele kahe kohaga diivanile pikali. Villane riie oli kare ja ebamugav, aga Cara oli liiga väsinud, et sellest hoolida. Diivani seljatoele oli laotatud tekk, kahtlemata selleks, et varjata mööblitüki armetut väljanägemist. Tüdruk sikutas teki endale peale. Tõmmanud end kerra,
