täiesti ärkvel.
„Sa paha, paha laps!” kärkis Theresa. „Kuidas sa julged magada, kui porgandid on sama hästi kui välja kaevamata ja köögis oled korraldanud niisuguse segaduse?” Cara tahtis seletada, aga vana naine ei andnud talle selleks võimalust. „Kas ma ei öelnud kohe! Oled samasugune laisk ja isekas plika, nagu oli su ema.”
See oli Carale liig mis liig. Tüdruk oleks välja kannatanud, kui kurjustati tema endaga, aga ema ei tohtinud Theresa halvustada.
„Kuidas sa julged öelda, et ma olen laisk!” pahvatas ta. „Ise sunnid mind tööle nagu orja! Ma kirjutan emale ja räägin talle kõik ära, mida sa tegid, ning siis ta tuleb ja viib mind siit minema, sest ta on parem kui sada sinusugust!”
Aga vanaema kehitas lihtsalt õlgu. „Tee mis tahad. Mina sind ei keela.”
Vana naine astus toast välja. Cara vaatas talle järele, tundes et on nii üksi ja maha jäetud. Ema ei oleks teda kindlasti maha jätnud, kui oleks teadnud, kui hirmus siin on.
Järgmised päevad ei erinenud peaaegu millegi poolest esimesest. Kui Cara oligi esimesel hommikul märganud vanas naises väikest sulamist, siis nüüd oli see läinud. Tüdruk püüdis küll hästi käituda, tegi korralikult ära kõik tööd, ütles söögipalved, palvetas ka enne magamaminekut, kuid vanaema oli Cara kohta ilmselt juba otsuse langetanud ja leidnud, et teda ei saa usaldada.
Kui nädal oli möödas, kirjutas Cara emale kirja, milles andis teada, kui halb tal vanaema juures on. Tema kirjutamisoskus oli kesine ja õigekiri puudulik, sestap sai see katse hädine. Aga kõigest hoolimata õnnestus tüdrukul edasi anda, kuidas ta end tunneb.
Kirja lõpetanud, luges laps selle läbi. Seejärel rebis ta paberi puruks ja viskas prügikasti. Kui ema loeb, et tütar on nii õnnetu, hakkab ta hirmsasti muretsema. Ning ükskõik kui suur ka ei oleks olnud Cara ahastus, emale veel rohkem muret teha ta ei tahtnud. Niisiis kirjutas ta uue kirja, milles jutustas kõikidest uutest asjadest, mida oli teinud ja näinud. Seda lugedes jõudis tüdruk järeldusele, et nüüd jääb emale mulje, nagu oleks tal siin meeldiv põli. Kirjuta mulle, millal sa tagasi tuled! lisas ta lõppu. Loodan, et see juhtub varsti!
Tulemusega rahul, kleepis ta ümbriku kinni ja pani sellele ühe ema antud margi. Seejärel andis ta kirja vanaemale, et too selle posti viiks.
„Ma ei kirjutanud sinu kohta midagi halba,” tundis ta end olevat kohustatud ütlema.
Vanaema turtsatas. „Nimeta mind kas või vanakurjaks endaks, mulle ei lähe see korda.”
Kui eakas naine hakkas küla poole astuma, ei jäänud Caral üle muud kui panna sõrmed risti ning loota, et vanaema täidab lubaduse ja saadab kirja teele.
Üheteistkümnes peatükk
Kui Franny tagasi Inglismaale sõitis, vaevas teda kogu tee süütunne. Ta oli lahkunud varakult, enne kui Cara ärkas, kartes, et võib murduda ja meelt muuta, kui on sunnitud lapsega silmast silma jumalaga jätma. Seistes laeva käilas ja tundes näol jäise Iiri mere veepihu, mõtles ta tõsiselt, et pöördub tütre juurde tagasi. Sügaval sisimas teadis Franny ometi, et ei suuda sundida end Hollywoodi unistusest loobuma. Ükskõik kui raske ka poleks olnud viibida tütrest lahus, nüüd avanes talle võimalus saada filmitäheks; seda oli ta alati oodanud ega kavatsenud lasta sel liiva joosta. Ja sealjuures ei pea ta silmas ainult enda huvisid, lisas naine mõttes kiiresti; olles pälvinud tunnustust, saab ta rikkaks ning raha tähendab, et ta võib nende elu alatiseks muuta – anda Carale kõike, mida laps tahab.
Inglismaal oli Frannyl enne Ameerikasse lendamist aega ainult üks päev, aga need kakskümmend neli tundi olid väga üksildased. Ta oli Annie majast välja kolinud, öeldes sõbrannale, et sõidab tagasi Iirimaale. Frannyle ei meeldinud valetada, aga ta ei tahtnud oma õnnest kellelegi rääkida. Inimesed olid pahatihti kadedad ning naine ei soovinud, et tema minevikust ilmub ühel päeval välja keegi, kes teab rääkida temast kui lapsega tüdrukust. Selleks ajaks kui film linale jõuab, on East Endi asukad ta kindlasti juba unustanud. Franny tegi panuse eeldusele, et kui inimesed ei oska tema nägu ekraanil oodata, ei tunne nad seda arvatavasti äragi.
Anniele ja lastele head aega öelda oli olnud raske. Franny teadis, et jääb alati tänu võlgu naisele, kes oli talle tema meeleheitlikus olukorras appi tulnud – eks olnud Connollyd kõik need aastad olnud talle nagu oma perekond. Aga nüüd polnud enam mõtet mõelda möödanikule. Viimastel kuudel olid mõlemad naised tundnud, et nende suhted on jahenenud, ning endiseks ei pidanud need muutuma kunagi. Üks mees oli tulnud nende vahele ja Annie oli valinud Liami. Samal päeval, kui Franny ja Cara lahkusid, oli too sisse kolinud.
Oma viimase Londoni öö veetis Franny Eustoni raudteejaama lähedal asuva hommikueinet pakkuva öömaja räpasel asemel. Asudes järgmisel hommikul teele Londoni lennujaama poole, kogu maine varandus ühesainsas pruunis kohvrikeses, tõotas ta endale, et ei anna endale tööga armu enne, kui on jõudnud tippu.
Franny esimesed Hollywoodi muljed olid täpipealt nii rabavad, nagu ta oli oodanud. Pilet oli tal Pan Ami D6 Clipper Liberty Bellile ning ehkki selle turistiklass ei pakkunud võib-olla niisugust luksust kui sama kompanii Stratocruiseri lennuk, tundus õhusõit Frannyle siiski lummav – alustades hetkest, kui lennuk end mootorite möirates maast lahti kiskus, ja lõpetades kaunilt sätitud stjuardessidega, kes liikusid vahekäigus, seljas helesinised univormid. Midagi moodsamat kui Los Angelese klaasist ja kroomist kiiskav lennujaamahoone polnud ta kunagi näinud. Välja astudes tundis naine nahal õhtuse sooja õhu paitust, nägi kõnniteede ääres kasvavaid palmipuid ning tundis, et on Iirimaast ja East Endist nii kaugel, kui tal üldse kunagi on olnud lootust jõuda.
Pärast seda hakkasid asjad paraku viltu kiskuma. Franny vaatas natuke aega otsivalt ringi, higistades oma villases jakis ja pulloveris, kuni lõpuks taipas, et stuudio pole talle autot vastu saatnud ning ta peab võtma takso. Taksojuht oli ülevoolavalt sõbralik ning kuulnud, et Franny on tulnud mõttega saada filmitäheks, oli mees käinud peale, et viib ta teisele poole kuulsat Hollywoodi märki. Ülima naudinguga jutustas mees, et just seal oli läbikukkunud tähehakatis Peg Entwhistle 1932. aastal enesetapu teinud.
„Hüppas otse H tähe pealt alla, kujutad ette?” Taksojuht vangutas pead, nagu ei suudaks säärasele asjale seletust leida. „Ära sina küll endale säärast lollust pähe võta, eks ole, nukuke?” Mees tegi tahavaatepeeglis Frannyle silma. „Kui asjad ei lähe nii, nagu tahaksid, küllap leiab sinusugune kaval rebane endale mõne lolli, kes sinu eest hoolitseb.”
Pärast seda oli taksojuht pannud ta Sunset Lodge’i juures maha. Alles siis, kui mees tahtis Frannylt sõidu eest sisse väikese varanduse sisse kasseerida, märkas naine, et taksomeeter oli olnud sisse lülitatud ainult osa aega. Ta andis mehele, mis tal anda oli, ja too lahkus rahulolevalt. Franny teadis, et teda oli pügatud, aga ei viitsinud hakata vaidlema – ta rõõmustas, et on hotelli jõudnud. Ainult et see polnud mingi hotell, vaid räämas motell. Franny toas oli üheinimesevoodi, mille madrats oli muhklik ja määrdunud linadel olid verd meenutavad plekid. Isegi läbi kinniste akende kostis maja ees kulgevalt kolme sõidureaga tänavalt liiklusmüra. Maja taga olev bassein oli juba mitu kuud tagasi tühjaks lastud ning nüüd vedelesid selle põhjas tühjad õllepudelid ja pruunid paberkotid.
Ehkki surmani väsinud, oli Frannyl raske sel ööl sõba silmale saada. Kõik oli sootuks teistmoodi kui Inglismaal. Ennekõike oli siin palav, isegi öösel. Laes oli väike ventilaator, mis tegi palju lärmi, aga abi sellest eriti polnud, akent lahti teha Franny aga ei julgenud, sest tuba oli esimesel korrusel ja sellest kõndis kogu öö mööda inimesi, kes ajasid juttu ja naersid valjult, nagu oleksid purjus. Inimesedki olid siin teistsugused: nad olid napisõnalised ja tõrjuvad, neil polnud tema tarvis aega. Aga toit – nojah, seegi oli isevärki, aga heas mõttes. Kõigele lisaks
