tundus see taevalik. Kui Cara siia jõuab, viib ta tütre kõigepealt välja sööma, otsustas Franny.
Järgmisel hommikul sõitis ta taksoga Juniperi tohutu suurde stuudiosse. Juniper paiknes Gower Streetil, Sunset Boulevardist natuke lõuna pool ja Paramountist kvartali jagu eemal. Väravast sisse astudes mõtles naine kõigile neile tähtedele, kes olid käinud enne teda just sedasama teed, ja tundis, kuidas teda valdab taas elevus, et on jõudnud Kassikullalinna. Juba ainuüksi rajatise mõõtmed panid tal pea ringi käima. Kui Elstrees oli Juniperi stuudio andnud välja küla mõõdu, siis see siin Hollywoodis meenutas pigem linna. Franny esimene kohtumine pidi olema administratiivhoones, aga ta poleks jõudnud sinna kõndida, teda tuli sinna läbi mitme võtteplatsi golfiautos sõidutada. Ühelt väljakult teisele sõites möödusid nad Egiptuse püramiididest, New Yorgi agulitest, Pariisi bistroodest ja Metsiku Lääne saloonidest. Franny uudistas vahelduvaid dekoratsioone imestunud silmil, ehkki oli veidi pettunud, et kõik need hooned on ainult tühjad kestad, millel puuduvad seinad ja sisustus. See hävitas osa võlust.
Art deco stiilis administratiivhoone oli püstitatud 1920. aastatel. See oli kõrge, valgest marmorist, perfektselt kaardus tornide ning kõrgete kitsaste akendega. Sisekujundus oli kena, ent üsna traditsiooniline: igal pool mahagonist mööbel ja värsked lilled. Siia-sinna sagisid närvilised mehed, kes nägid oma ülikondades välja nagu muidusööjad; tihedalt nende kannul tõttasid kitsast seelikut kandvad ilusad tüdrukud, surudes vastu lopsakat rinda märkmekausta. Kõigil oli ees tähtis nägu; kõigil paistis olevat kiire.
Enne Hollywoodi tulekut oli Franny kirjutanud Clifford Walkerile, andes teada, et jõuab varsti kohale. Mees oli jätnud Sunset Lodge’i teate, et ta tuleks Juniperi kohtuma personalijuht Lloyd Crameriga. Cramer oli Juniperis olnud kogu elu. Sellest asjalikust terava pilguga mehest, kes millegipärast meenutas pisut rebast, oli viiekümnendaks eluaastaks saanud üks stuudio mõjuvõimsaimaid inimesi. Oli teada, et ta on vankumatult õiglane, aga sealjuures vaba igasugusest sentimentaalsusest. Kui näitleja ei vastanud ootustele, sai ta kinga – ükskõik kui palju raha ta kunagi varem stuudiole ka sisse poleks toonud.
Nüüd silmitses Cramer oma mugavas kabinetis Juniperi uusimat värvatut, üritades aru saada, kui palju too väärt on.
„Sa oled üks Cliffordi tüdrukuid, eks ole?”
Franny noogutas innukalt. Tal polnud küll erilist tahtmist Walkeriga uuesti kohtuda, aga mees oli ainus, keda ta siin tundis, sestap haaras ta sellest nimest kergendustundega kinni. „Jah, tema saatis mind proovivõtetele.”
„Hm.” Personalijuht ei ilmutanud erilist vaimustust. Walker oli stuudios tuntud kui mees, kes kasutas oma positsiooni, et naisi voodisse saada. Cramer oli perekonnainimene ja näitlejannaks püüdlejate magatamiseks polnud tal aega. Ta oli vaadanud Franny Healey proovivõtete salvestist ning ehkki midagi näis tüdrukus olevat, ei kavatsenud ta hakata uustulnukale teed sillutama, enne kui too on end näidanud. „Eks vaadakem siis, kas sinus leidub seda, mida on vaja selles linnas läbilöömiseks.”
Cramer tegi talle selgeks, et filmitäheks saada ei ole kerge. Enne pidi Franny enda juures nii mõndagi muutma – kõigepealt nime.
„See ei kõlba üldse. Franny Healey ei köida kellegi tähelepanu.” Mees vajus korraks mõttesse. Franny ei saa ju olla su päris nimi. Millest see on tuletatud?”
„Francesest.”
Mehe nägu selgines. „Frances… Hm, see on juba parem. Mõtleme nüüd, mis sobib Francesega. Midagi iiripärast, aga võib-olla pisut peenemat…” Ta mõtles natuke. „Kuidas kõlaks Frances Fitzgerald?” Vastust ootamata kordas ta: „Frances Fitzgerald … Jah, mulle meeldib see. Mida sa ise arvad?”
„Kõlab hästi.” Frannyl ei tulnud mõttessegi vastu vaielda. Ta oli valmis kõiges mehe sõna kuulama. Järgmiseks võeti luubi alla tema välimus. Cramer käskis Frannyl seista keset tuba ja tegi ringi ümber tema, silmitsedes naist tollhaaval pealaest jalatallani. Selles, kuidas mees teda vaatas, polnud midagi himurat: umbes samamoodi oleks tema isa uurinud mullikat, enne kui otsustas, kas osta see või jätta ostmata. Franny poleks imeks pannud, kui Cramer oleks ligi astunud ja kontrollinud tema hambaid.
Pärast põhjalikku vaatlust kuulutas mees, et esteetilisest küljest on tema meelest kõik enam-vähem korras – „nina võiks ehk olla natuke väiksem, aga sellega saame minu arvates esialgu hakkama” –, kuid juukseid peaks Frances kindlasti värvima.
„Blondiks?” küsis Franny lootusrikkalt, kujutledes ennast õhulise ja elegantsena nagu Grace Kelly. Aga vaevalt oli see sõna tema huulilt pääsenud, kui naine juba teadis, et ta ei ole see tüüp – ta on liiga volüümikas, liiga silmanähtavalt maine.
„Kurat võtaks, ei!” Mees vajus korraks mõttesse. „Sügavam punane sobiks hästi – natuke särtsakam värv kui praegune. Nõnda näeksid välja umbes nagu Maureen O’Hara. Jah just, punane on õige värv. Saadan su meie juuksuri juurde. Ja sinu riietega peame samuti midagi ette võtma.”
Tema sõnadest üllatunud, langetas Franny pilgu ja silmitses ennast. Ta oli pannud selga oma kõige paremad rõivad: kena samblarohelise kostüümi ja selle juurde kuuluva väikese, vaevalt peanuppu katva servata kübara. Ta oli saanud selle endale ühest Victory Clubi kavas olnud numbrist.
„Roheline sobib sulle oivaliselt,” selgitas Cramer. „Aga kostüüm on ilmselgelt odav seeriakraam. Peame leidma midagi paremat, enne kui su pilt lehtedesse jõuab.”
Siis jõudis kord Franny aktsendi kätte. Cramer võis ju küll tahta, et ta näeks välja nagu iirlane, aga see, et ta räägib iirlase moodi, ei kõlvanud kuhugi, sest „pooled inimesed ei saa sinu jutust sõnagi aru”. Selle asemel pidi Franny omandama neutraalse kõnemaneeri, millele poleks nii hõlpus silti külge panna – umbes nagu Audrey Hepburnil.
„Kas sellega on probleeme?”
Franny, kes oli alati olnud osav imitaator, vastas enda arvates täiusliku Kesk-Atlandi osariikide aktsendiga. „Mitte vähimaidki.”
Mees noogutas tõsiselt. „Hea. Aga meie kõneõpetaja teeb selle veel paremaks.”
Kõige lõpuks tahtis Cramer teada midagi tema eraelu kohta – kas selles on midagi erilist või märkimisväärset. „Alati tuleb kasuks, kui meie pressiesindajal on midagi, mille kallal töötada, mingi nurk, mida meediale välja pakuda. Niisiis: kas sinu elus on midagi niisugust, mida ma peaksin teadma?”
„Ei tea olevat.”
Cramer ohkas, ilmselgelt pahur, et peab kõik töö ise ära tegema. „Räägi oma perekonnast. Sul ju ometi jäi keegi kodumaale maha.”
„Nojah…” Franny kõhkles, teadmata, kas pärast seda, kuidas reageeris Clifford, on mõistlik Cara-jutuga lagedale tulla. Aga mida muud tal veel öelda oleks? „Mul on väike tütar. Ta saab varsti seitsmeaastaseks.”
Cramer naeratus kuhtus veidi. „Või nii?” Ta hakkas paberites sobrama, nagu otsiks sealt tähtsat informatsiooni, mis oli varem kahe silma vahele jäänud. „Sa oled siis abielus?”
„Ei.”
Mehe näole ilmus lootuskiir. „Sõdurilesk?”
„Ei.”
„Aga…”
„See juhtus, kui olin seitsmeteistkümnene.” Franny langetas pilgu; ta häbenes rääkida sellele tähtsale mehele oma minevikupattudest. „Mõtlesin, et ta abiellub minuga, aga…” Ta jättis lause lõpetamata.
„Nõndapsi.”
