istus Franny sõnatult. Teda rabas, et õe hääles oli olnud nii palju mürki. See oli hirmutanud teda rohkem kui tõdemus, et Maggie oli Seanist haisu ninna saanud. Ta oleks tahtnud vanema õega ära leppida, aga ei teadnud, kuidas, ning lihtsalt tõusis voodilt ja läks toast välja. Ta laseb Maggiel rahuneda ja proovib temaga hiljem uuesti rääkida.
Õe tigedad sõnad ei tahtnud Frannyl kuidagi meelest minna. Isegi palju hiljem, Seani embuses lebades ei suutnud ta hoiduda nendele mõtlemast.
„Ta ikka tõega vihkab mind,” mõtiskles Franny kuuldavalt.
Sean, kes oli ametis sellega, et laskis huultel üle tema kaela libiseda, tõstis korraks pead. „Ah, kellele tema korda läheb. Ta on lihtsalt üks vana kondine lehm.”
„Sean!” Franny ise võis ju õde arvustada, aga ta ei tahtnud kuulda Maggie kohta midagi halba teiste, olgu või oma kallima suust. Ükskõik kuidas Maggie talle ka närvidele poleks käinud, nad olid ikkagi lihased õed ja poiss oli võõras.
Sean kahetses sedamaid. „Kuule, anna andeks. Me saame nii vähe koos olla ja ma ei taha aega raisata, rääkides sellest su pagana õest.”
Poisi jutus oli oma iva sees. Võimalusi hiilida noormehega kokku saama oli üpris vähe. Miks üldse riskida, kui nad kohtumist ei naudi?
„Sul on õigus nagu alati,” andis neiu järele. Et näidata oma kahetsust, kallutas ta pead ja suudles noormeest. Hetk hiljem kerkis Seani kurgust kähe oie ning ta tõmbas tüdruku enda peale.
Kuu oli möödas tollest esimesest ööst, kui Franny oli noormehe juurde tulnud, ning nüüdseks oli neil välja kujunenud kindel rutiin. Ei saanud öelda, nagu oleks esimene kord olnud tüdrukule kangesti meeldiv. Õigupoolest oli see kohmakas ja piinlik ning nagu ta mäletas, kaunikesti valus. Pärast seda oli ta mitu päeva aeg-ajalt veritsenud ja tal oli juba jõudnud tekkida hirm, et midagi on rängalt valesti. Franny oli koguni tõotanud endale, et kui asi saab jälle korda, ei tee ta seda enam kunagi. Aga normaalne olukord taastus ning tüdrukul oli kergem unustada oma hirmud kui öelda Seanile ei.
Mõnikord soovis Franny, et nad võiksid minna kuhugi mujale kui poisi ühest toast koosneva hüti väiksesse kõvasse voodisse. See polnud just kõige romantilisem ümbrus. Noormees oli lubanud, et kui tal on kogunenud sutsu rohkem raha, viib ta Franny Corkis hotelli. Nad olid tundide kaupa arutanud, kuidas seda korraldada, mõelnud välja, mida tüdruk vanematele valetab, et võiks ööseks kodust ära jääda. Aga nagu paljud teisedki Seani lubadused, polnud ka see kaua oodatud sündmus esialgu veel teoks saanud.
Praegu pööras noormees Franny selili ja põlvitas tema jalge vahele. Alles nüüd turgatas tüdrukule pähe, et Sean oli midagi unustanud.
„Oota!” ütles ta. „Aga kus on…”
Hetke vältel peegeldus poisi näol mõistmatus ja Franny lootis, et ta ei ole sunnitud seda valjusti välja ütlema. Neiule ei meeldinud eriti Prantsuse kirjad4, mis noormees oli Inglismaal viibides ühelt sõdurilt saanud – „sõjaväes jagati neid kõigile meestele” –, aga kui need „ümbrikud” ei lasknud tal rasedaks jääda, oli ta nõus nendega leppima.
„Need said jälle otsa,” ütles Sean ja laskis end kandadele istuma. Franny pööras pilgu kõrvale, mõeldes, et noormees võiks end kinni katta. Ükskõik kui intiimselt nad ka poleks koos olnud, ikka veel ei suutnud ta harjuda poisi häbenematu alastusega.
„Kas me ei võiks siis teha… teistmoodi?” küsis Franny nii delikaatselt kui võimalik. Kord olid nad juba samasuguses olukorras olnud, see oli juhtunud mõne nädala eest. Toona olid nad asjast üle saanud nõnda, et Sean näitas teisi mooduseid, kuidas Franny saab talle mõnu pakkuda. Sedapuhku ei paistnud poiss paraku olevat nendest huvitatud.
„See pole ikka see,” ütles ta, nihkudes voodis tüdrukule lähemale. Ma tahan olla sinu sees.”
Ilma et ta seda oleks tahtnud, kerkis Franny vaimusilma ette ema vaevatud kuju ning ta tõmbus noormehest eemale.
„Aga ma ei taha last saada!” Tüdruku häälest kostis varjamatu hirm.
Ta poleks osanud öelda, kumb teda rohkem hirmutas, kas igavene põrgutuli või rasedaks jäämine. Kui seni olid kuupuhastused olnud tüütu ebameeldivus, siis nüüd tervitas ta aluspükstele ilmunud punast plekki rõõmuga.
Noormees puhkes naerma ja Franny tundis end veel lollimalt. „Kas sa selle pärast muretsedki? Noh, seda pole sul küll põhjust karta.” Tüdruk ei teadnud, kuhu silmi peita, kui Sean hakkas talle selgitama, et kuni ta oma seemet tema sisse ei lase, võib Franny julge olla.
„Aga miks me siis varem nõnda ei teinud?” Neiu polnud veel valmis alla andma.
„Ma arvasin, et sa ei usu mind.”
Franny hammustas huulde ega lausunud sõnagi.
„Kas sa ei usalda mind?” Poisi nägu väljendas solvumist ja see otsustas asja.
„Muidugi usaldan.” Seaniga vaieldes oli alati raske võitjaks jääda – isegi siis, kui Franny arvas, et temal on õigus ja poiss eksib. Läks aega mis läks, lõpuks oli ikkagi tema see, kes järele andis. „Tahan lihtsalt, et ei juhtuks mingit äpardust – muud midagi.”
Poiss vaatas talle naerdes ülalt alla otsa. „Ära muretse, ma olen ettevaatlik. Vannun sulle.”
Pärastpoole lebas Franny Seani embuses. Tavaliselt meeldis just see õrnutsemine tüdrukule kõige rohkem, aga tol päeval ei suutnud ta end lõdvaks lasta. Rasestumisest hoidumine oli Iirimaal ebaseaduslik, seepärast polnud „Prantsuse kirju” hõlpus hankida. Õnneks tundis Sean kedagi, kes töötas Corki sadamas ja tõi kondoome Inglismaalt salakaubana sisse. Mustal turul oli nende hind laes, aga hingerahu huvides tuli seda maksta.
„Lähed sa varsti sõpra vaatama?” küsis Franny nüüd. Sean tõotas uniselt, et nuputab järgmisel korral linna minnes midagi välja; siis jäi ta magama.
Nädal hiljem tuli noormees Corkist tagasi tühjade kätega. Ta rääkis, et tuttavat polnud õnnestunud kätte saada, aga vandus, otsib tolle üles järgmisel nädalal.
Kui jõudis kätte järgmine nädalavahetus, polnud too sadamatööline end ikka näole andnud. Frannyle oli vastukarva heita poisiga edaspidigi ühte, kasutamata mingeid ettevaatusabinõusid. Kummatigi polnud tal oma hirme kellegagi arutada; küsida, kas Seani teooria üldse paika peab, polnud kelleltki peale Seani enda. Too kinnitas ühtesoodu, et Frannyl pole midagi karta ning et ta on ettevaatlik. Ja olles kord juba järele andnud, oli tüdrukul raske seletada, miks ei võiks ta seda teha ka edaspidi.
Kolmas peatükk
„Kas kavatsed ükskord juba segama hakata, preilna? Või loodad, et kui vahid piisavalt kaua, teeb tainas ennast ise valmis?”
Ema terav hääl äratas Franny mõtisklustest. Naised olid köögis ja tegid kõikide pühakute päevaks rosinakooki. Langetanud pilgu kausile, mida ta käes hoidis, nägi tüdruk, et pärmisegu ja jahu olid segunemisest sama kaugel kui kakskümmend minutit tagasi, kui ta asja käsile oli võtnud. Franny ohkas, nagu oleks tema õlule langenud kõik maailma mured.
„Palun vabandust, ema. Ma tunnen ennast natuke halvasti.”
Theresa vaatas vilksamisi tütre poole. Franny oli osav näitleja ning pahatihti juhtus sedagi, et ta tööst kõrvalehiilimiseks end haigeks luiskas. Aga sedapuhku nägi ema tütre kahvatust
