noogutas lühidalt. „Mine siis pealegi. Maggie võib sinu tööd ise ära teha.”
„See pole aus!” pahvatas Maggie. „Mispärast tema tööst vabaks saab?”
„Sellepärast et ta on haige,” ütles ema kindlalt. „Tema teeks sinu heaks sedasama, kui end kehvasti tunneksid.”
Maggie turtsatas umbusklikult. „Ainus haigus, mis teda vaevab, on laiskus,” pomises ta. Franny oli juba võtnud põlle eest ja hakanud ukse poole minema, aga kuulis siiski õe sõnu ja pöördus.
„Kas sul ükskord juba küllalt ei saa, Maggie?” Tüdruku rohelised silmad välgatasid vihast. „Mis seal imestada, et ükski mees sind ei taha! Igaüks, kel vähegi aru peas, jookseb sinu vingumist kuuldes minema, nagu jalad võtavad!” Nende sõnadega tormas ta köögist välja ning lõi ukse enda järel pauguga kinni.
Maggie jäi talle, suu ammuli, järele vahtima.
„Mis tal nüüd hakkas?” Theresa oli noorema tütre käitumisest tõemeeli üllatunud. Nende peres oli Franny see, kes oli alati heasüdamlik. Maggie väikesed õelutsemised pööras ta enamasti naljaks. Ta polnud kunagi pahatahtlik – mõtlematu, seda küll, aga mitte kunagi sihilikult julm.
Maggie, kes oli end kiiresti kogunud, lausus nüüd: „Hädas oma meesterahvaga, mis muud.”
„Missuguse meesterahvaga?” Theresa heitis talle terava pilgu. „Mõtled Seani või?”
Vanem tütar jäi viivuks kõhklema, nagu tahaks midagi öelda, aga mõtles siis nähtavasti ümber. „Ah ei mina tea. Lihtsalt oletasin. Unusta ära, et ma midagi ütlesin.”
Theresa ei käinud tütrele peale, aga tainast sõtkuma hakates mõtles ema lakkamatult Frannyle. Halb eelaimus sosistas naisele, et ta teab täpselt, mis tema noorimat last vaevab. Ja kui tal on õigus, tähendab see häda neile kõigile.
„Õnnista mind, isa, sest olen patustanud. Minu viimasest pihtimisest on möödas nädal.”
Franny tundis närvides sedasama kirvendust, mis teda pihikambris põlvitades alati valdas. Mis siis, et preester on teisel pool kardinat ega näe tema nägu – niipea kui tüdruk suu lahti teeb, on tal otsekohe selge, kellega on tegu. Neiu ei teadnud ise ka, miks ta täna õieti siia oli tulnud; olles kodust välja pääsenud, ei teadnud ta, kuhu mujale minna, ja vana kivist kirik oli kena vaikne koht, kus sai segamatult mõelda. See, et preester võttis tol õhtupoolikul vastu pihilisi, oli puhas kokkusattumus ning pattudest, mida pihtida, polnud tal kahtlemata puudu. Aga nüüd, kui ta juba siin oli, jättis julgus Franny ühtäkki maha.
„Jätka, mu laps,” õhutas preester.
Tüdruk avas suu, et hakata rääkima, aga sõnad ei tulnud üle huulte. Mida tal lõpuks öelda oligi: et ta oli liiderdanud ja mitte ühe korra, vaid viimastel kuudel sageli, ning et tema teod olid lõppenud sellega, mida ta kõige rohkem oli kartnud – rasedusega, sohilapsega, kes oli eostatud patus ja pidi sellisena sündimagi, kui Franny midagi kiiresti ette ei võta.
Franny oli juba mõnda aega kahtlustanud, et on sedapsi. Ta oli hoidnud oma mure võimalikult kaua enda teada ja palunud jumalat, et sünniks ime; kui seda ei järgnenud, oli ta julguse kokku võtnud ning eelmisel päeval Seaniga rääkinud.
„Kas oled kindel?” oli noormees otsekohe küsinud.
Sellesama küsimuse oli Franny esitanud iseendale tuhat korda. Lamades öösiti voodis selili, oli ta pannud käe oma lamedale kõhule ja kinnitanud endale, et selles ei saa kasvada last. Ent ükskõik kuidas tüdruk ka poleks püüdnud end veenda, teadis ta, et see ei ole tõsi. Sellest, kui ta hakkas Seaniga magama, oli möödas neli kuud ja tema viimasest kuupuhastusest kaks kuud.
„Jah, olen küll,” vastas tüdruk vaikselt.
Kui see oli valjusti välja öeldud, pääsesid pisarad voolama. Kuni selle ajani polnud Franny nutnud – ehmatus oli olnud liiga suur. Nüüd laskis ta oma hirmud valla. Seanil oli olnud raha vaja ja seepärast andis ta järele, kui Franny isa palus tal ka viljalõikuse ajaks talusse appi jääda. Aga nüüd oli talv tulekul ja varsti pidi noormees liikuma edasi, et otsida endale uut tööd. Enne seda tuli tüdrukul temaga asjad selgeks rääkida.
Sean võttis tal ümbert kinni. „Kuss, ära nuta, mu ilus tüdruk. Midagi pole lahti, seda asja annab korraldada.”
Franny nuttis end poisi käte vahel tühjaks. Sean sosistas lohutavaid sõnu, kuni neiu nuuksed pikapeale harvemaks jäid.
„Oh, Sean,” ohkas ta ahastavalt, toetades pea poisi õlale. „Mida me nüüd teeme?”
Natuke aega valitses vaikus, siis lausus Sean: „Mul on üks mõte.”
Franny ajas pea kuklasse ja vaatas noormehele otsa. „Räägi.”
„Ma tean üht naist, sellest ajast kui veel Londonis elasin,” alustas poiss ettevaatlikult. „Ta on ämmaemand, sama hea kui ükskõik missugune arst. Ta aitas paari tuttavat tüdrukut, kui nood olid samasuguses olukorras.”
Läks natuke aega, enne kui Franny mõistis, mida Sean silmas peab. Tüdruk tõmbus noormehest eemale. „Mida sa sellega öelda tahad?” küsis ta kahtlustavalt. „Sa ei arva ometi, et peaksin lapsest lahti saama?”
Sean laiutas allaheitlikult käsi. Seda liigutust oli Franny viimasel ajal sageli näinud. Esialgu oli talle meeldinud muretus, millega noormees kõigesse suhtus, aga viimasel ajal oli ta hakanud aru saama, mis selle taga peitub: poiss lihtsalt ei tahtnud millegi eest vastutada.
„Aga mina arvasin, et me teeme pulmad.” Need sõnad lipsasid üle huulte, enne kui Franny jõudis neid takistada. Ta nägi, kuidas Sean näost kahvatuks tõmbus.
„Pulmad?” Tundus, nagu tahaks see sõna noormehele kurku kinni jääda. Ta ajas end nii järsult püsti, et tüdruk kukkus voodile selili. „Kuule nüüd, ärme nii suuri plaane ka tee.” Sean nägi vaeva, et öelda seda naljatamisi, ja manas Frannyt lepitada püüdes näole koguni üleannetu naeratuse, mida neiu juba nii hästi tundis. „Sa ju tead, et mul ei ole plaanis peret luua.”
„Äkki oleksid pidanud mõtlema sellele enne, kui mind oma voodisse kutsusid,” lausus Franny vihaselt.
Natuke aega vaatasid nad teineteisele otsa. Franny ei pööranud pilku kõrvale: poisil pidi häbi hakkama. Tüdruku süda peksis nii kiiresti, et ta kartis seda lõhkevat. Kas Sean veab teda tõepoolest alt?! Aga siis noormehe ilme muutus, tema nägu läks tõsiseks.
„Sul on õigus, mu kallike,” ütles ta pühalikult. „Sedapuhku võtan ma oma vastutust tõsiselt.” Poiss astus Franny juurde ja võttis tal käest kinni. „Küllap me leiame sellest olukorrast väljapääsu – üheskoos. Luban sulle.”
Seda kuuldes tundis tüdruk, kuidas temast tulvab üle kergendustunne – poiss ei jäta teda ikkagi üksi. Pealegi polnud mingi ime, kinnitas Franny endale, et Sean algul nii järsult oli reageerinud. Kuulda, et ta saab isaks, pidi mõistagi mõjuma ehmatavalt. Temale endalegi oli see ju paras löök.
Selle jutuajamise järel polnud Franny suutnud uinuda, ta laskis peast läbi kõik, millest nad olid rääkinud. Olukord polnud just kiita, aga küllap nad kuidagimoodi hakkama saavad. Tarvis oli lihtsalt kibekähku abielluda ja siis pidid nad muidugi jääma mõneks ajaks siia talusse – vähemasti nii kauaks, kui laps on sündinud. Aga pärast seda võivad nad minna kuhugi mujale – nemad kolmekesi. Nad võivad sõita Inglismaale
