ei anna ka kunagi alla.” Quinn ütles seda lõbusalt. Ainult kerge käevõpatus ütles Milesile, et tema sõnad tegid naisele haiget, ja ta kirus ennast mõttes.
„Anna andeks. Ma luban, et ei puuduta enam seda teemat.”
Quinn kehitas seda õlga, mis oli koormast vaba, tema käsivars libises Milesi käevangust välja ning ta laskis sellel kõndimise rütmis agressiivselt kiikuda. „Häda on selles, et sa ju ei taha, et minust saaks proua Naismith, dendariide hirm. Sa tahad, et minust saaks leedi Vorkosigan, Barrayaril. See ametikoht on planeedil. Mina aga olen kosmoses sündinud. Isegi kui ma mõne porinärijaga abielluksin ja jäljetult kuskile musta auku kaoksin… siis Barrayarit ma selleks auguks ei valiks. Ära pane pahaks, ma ei taha sinu koduplaneeti solvata.”
Miks siis mitte? Kõik teised solvavad küll. „Sa meeldid mu emale,” proovis Miles.
„Ja mina imetlen teda. Ma olen temaga nüüd juba – kui palju siis? – neli korda kohtunud ja iga kord olen ma temast rohkem vaimustunud. Aga samas… mida enam ma temast vaimustunud olen, seda kohutavam ja kuritegelikum tundub mulle see, kuidas Barrayar tema andeid raiskab. Kui ta oleks Beeta Kolooniale jäänud, oleks ta praegu juba Beeta Astronoomiliste Uuringute juht. Või ükskõik kes muu, mida ainult tahaks.”
„Tema tahtis olla krahvinna Vorkosigan.”
„Tema arvas heaks lasta sinu papal end jalust nõrgast võtta – kuigi ma tunnistan, et su papa ongi üsna jalustrabav. Ülejäänud Voridest pole su emal sooja ega külma.” Quinn peatus, enne kui nad oleksid jõudnud Escobari tolliinspektorite kuulmisulatusse, ja Miles jäi tema kõrvale. Nad mõlemad vaatasid saali, mitte teineteisele otsa. „Kogu oma särast hoolimata on ta sisimas väsinud. Barrayar on temast nii palju välja imenud. Barrayar on tema vähk. See tapab teda aeglaselt.”
Miles vangutas tummalt pead.
„Ja sinu vähk ka, lord Vorkosigan,” lisas Quinn süngelt. Nüüd oli Milesi kord võpatada.
Quinn tajus seda ja heitis pea kuklasse. „Pealegi on admiral Naismith täpselt minu tüüpi maniakk. Lord Vorkosigan on temaga võrreldes igav ja kohusetundlik tohm. Ma olen näinud, milline sa kodus Barrayaril oled, Miles. Seal oled sa ainult pool oma tõelisest minast. Kuidagi allasurutud, summutatud. Isegi sinu hääl on vaiksem. See on ülimalt imelik.”
„Ma ei saa… Ma pean keskkonnaga sobituma. Vaevalt inimpõlv tagasi oleks nii kummalise kehaga laps kui mina otsekohe tapetud, kõik oleksid kahtlustanud, et ta on mutant. Ma ei saa liiga kiiresti liiga palju nõuda. Ma olen liiga lihtne sihtmärk.”
„Kas sellepärast saadabki Barrayari Keiserlik Julgeolekuteenistus sind nii paljudele ülesannetele väljaspool planeeti?”
„Seda tehakse minu kui ohvitseri arendamiseks. Et avardada minu silmaringi, kasvatada kogemustepagasit.”
„Ja ühel päeval kistakse sind siit lõplikult lahti, viiakse tagasi Barrayarile ja pigistatakse kõik need kogemused sinust Barrayari teenimiseks välja. Nagu käsnast.”
„Ma olen praegu ka nende teenistuses, Elli,” tuletas Miles talle meelde – tõsiselt ja vaikselt, nii et naine pidi talle lähemale kummarduma, et teda kuulda. „Olin siis, olen praegu ja jään alati olema.”
Quinni pilk libises eemale. „Olgu… aga kui sind alatiseks Barrayari külge naelutatakse, tahan ma sinu tööd endale. Ma tahan ühel päeval admiral Quinniks saada.”
„Minugipoolest,” ütles Miles sõbralikult. Just nimelt, „töö”, nagu Quinn ütles, ootab. Lord Vorkosiganil ja tema isiklikel soovidel on aeg tagasi kappi minna. Ja ta peab üritama ennast tagasi hoida, et ta Quinniga seda tobedat abielu-teemat pidevalt üles ei võtaks. Quinn on Quinn, Miles ei tahtnud, et ta oleks keegi muu kui Quinn, isegi… lord Vorkosigani pärast.
Sellest isetekitatud masendushetkest hoolimata ootas ta taaskohtumist dendariidega ja tema jalad lisasid nagu iseenesest sammu, kui nad tollist läbi jõudsid ja tohutusse orbitaaljaama astusid. Quinnil oli õigus. Ta lausa tundis, kuidas kusagil sügaval sisimas tärganud Naismith täidab jälle terve tema keha, sõrmeotsteni välja. Head aega, igav leitnant Miles Vorkosigan, Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse ülisalajane agent (kellel oleks ammu aeg aukõrgendust saada), ja tere jälle, uljas admiral Naismith, kosmosepalgasõdur ja laia profiiliga õnneotsija.
Või õnnetusteotsija. Kui nad jõudsid ootesaali ääristavate avalike komkonsoolikabiinide juurde, aeglustas Miles sammu ja osutas peaga kabiinide peegeluste poole. „Vaatame kõigepealt, kuidas Punasel Rühmal asi edeneb. Kui nad on piisavalt paranenud, et nad välja lastaks, tahaksin ma isiklikult planeedile minna ja neid üllatada.”
„Olgu.” Quinn viskas oma koti Milesi jalgadele ohtlikult lähedale maha, hüppas lähimasse tühja kabiini, surus kaardi pilusse ja toksis klaviatuuril koodi.
Miles pani oma koti maha, istus Quinni kotile ja jäi teda vaatama, ilma et oleks kabiini läinud. Talle hakkas silma tema tükkideks lõhutud peegelpilt kõrvalkabiini allalastud uksel. Tumedad püksid ja avar valge pluus olid ebamääraselt planeetlase stiiliga, kuid väga tsivilistlikud, nagu salajaseks reisimiseks sobilik. Muretud, vabad. Pole paha.
Kunagi kandis ta mundrit nagu kõrge ühiskondliku kaitse kilpkonnasoomust, et see varjaks tema eripärast keha. See soomus näitas kuuluvust ja teatas kõigile: „Ärge minuga tüli norige. Mul on sõpru.” Millal see muutus ja ta ei vajanud seda enam nii hädasti? Ta ei teadnudki täpselt.
Ja kui see juba jutuks tuli, siis millal ta oli lõpetanud oma keha vihkamise? Sellest oli juba kaks aastat, kui tal viimati mingi tõsine kehavigastus oli – selle sai ta pantvangide päästmisel natuke pärast seda kohutavat jama tema vennaga Maal. Ta oli juba ammu täielikult paranenud. Ta painutas käsi, mille sees olid plastmassist asendusluud, ja leidis, et peab neid täpselt samavõrd enda omaks kui neid, mis tal viimati puruks krõmpsatasid. Enne olid need aga pidevalt puruks. Nüüd polnud tal mitu kuud ühtegi luupõletikuhoogu käinud. Mul ei valuta miski, taipas ta sünge muigega. Ja see polnud ainult Quinni teene, kuigi ka Quinn oli olnud… väga raviva toimega. Kas ma hakkan nüüd, vanas eas, veel normaalseks muutuma?
Tunne siis sellest rõõmu, kuni veel saad. Ta oli kahekümne kaheksa aastane ja mingis mõttes kahtlemata oma kehaliste võimete tipus. Ta tajus seda tippu, joovastavat kõrgpunktis hõljumist. Hilisem allakäik on paratamatu, kuid selleni on veel aega.
Komkabiinist kostvad hääled tõid ta tagasi käesolevasse hetke. Quinn oli Sandy Hereldi liini otsa saanud ja ütles parajasti: „Tere, ma olen tagasi.”
„Tere, Quinnie, ma ootasingi sind. Kuidas ma aidata saan?” Miles, kes jäi komkonsooli kaamera vaateväljast kõrvale, märkas, et Sandy on oma juustega jälle midagi veidrat teinud.
„Ma tulin just hüppelaevalt, äsja jõudsin vahejaama. Mul on kavas veel väike kõrvalepõige teha. Mul oleks vaja transporti planeedile, et Punase Rühma ellujäänud peale võtta ja siis tagasi „Triumphile” tulla. Mis seisus nad on?”
„Oota, mul läheb üks silmapilk…” Leitnant Hereld toksis klahve ja vajalikud andmed ilmusid kraanile tema komkonsooli kõrval.
Rahvast tulvil ootesaalis möödus Milesist dendarii hallis mundris mees. Ta nägi Milesi ja noogutas talle kõhklevalt, ettevaatlikult, võib-olla arvas ta, et admirali tsiviilriided võivad olla mingi kattevari. Miles vastas rahustava käeviipega ning mees naeratas ja sammus edasi. Milesi aju otsis andmed välja, ilma et ta oleks seda palunud. Mehe nimi oli Travis Gray, ta oli välitehnik, kes töötas praegu „Peregrinil”, ta oli laevastikus olnud kuus
