elanikke. Pidin Petroci käest rohkem tema pere ajaloo kohta uurima.
Vastasseinal oli enesega liigagi rahulolev ülespuhutud olemisega mees. Mulle ei meeldinud tema ilme. Läksin edasi, ainus trepi juures olev naiseportree rippus päris all. Naine oli vapustav, peente näojoontega, mitte nagu vaene Mary söögitoas. Pildi lummuses põrkasin kokku Heleniga.
„See on Imogen, Petroci naine. Ta oli kaunitar.”
„Jah, kahtlemata. Millal ta suri?”
„Oh, juba palju aastaid tagasi. Väga kurb lugu. Aga olgu, see juhtus minevikus ja sinna see ka jääb.” Helen keeras ringi ja kiirustas toimekalt kööki.
No nii, siin oli midagi, millest ei räägitud. Igas perekonnas tundus olevat midagi sellist. Minu peres oli see küll nii. Kui Rose suri, ei rääkinud me sellest õieti kunagi ja auk meie elus muutus aina suuremaks, mitte väiksemaks. Ma ise käitusin nüüd samamoodi, kui ei rääkinud, miks ma põgenesin. Isegi kui ma polnud valmis rääkima, mis oli juhtunud, oleksin pidanud Johnile kirjutama. Võlgnesin talle seda. Probleem oli ainult selles, kuidas kirja sõnastada, et see talle veel rohkem haiget ei teeks.
Hallis ümmargusel laual oli kauss täis aiast toodud roose. Aastate kaupa olin öö öö järel unes näinud, et olin andnud Rose’ile oma neeru ja ta on elus. Ärkasin õnnelikuna, kuni reaalsus kohale jõudis. Nüüd tagasi vaadates mõistsin, et tõmbusin iga päevaga natuke rohkem endasse, hoidsin ennast tagasi ja veetsin rohkem aega raamatute maailmas. Nägin oma vanemate leina ja arvasin, et mina põhjustasin selle, sest ei päästnud Rose’i. Ma sobisin doonoriks, kuid olin liiga noor. Isa sobinuks ka, aga tema oli andnud neeru oma vennale. Ema vihkas teda sellepärast ja ta vihkas ka ennast, et ei suutnud aidata. Mõtlesin vahel, et kui me oleksime rääkinud, selle asemel et vaikida, kas minu ja ema suhted oleksid siis olnud paremad.
Hommikust söömata läksin otse kabinetti, et jätkata sealt, kus mu töö oli õhtul pooleli jäänud. Eile oli Helen toonud plastist säilituskarpe ja öelnud, et Petroc leidis need mulle. Karbid polnud kaugeltki ideaalsed, aga ajutiselt ajasid asja ära. Täitsin kaks neist asjadega, mille olin siiani jõudnud ära kataloogida.
Väike must nahkne märkmik oli ainus asi, mis oli veel sellel ruutjalal, mille olin kataloogitaval põrandapoolel tühjaks teinud. Avasin selle. Leheküljed olid täis kirjutatud Petroci käekirjaga. See nägi välja nagu päevik. Panin selle kõrvale, et hiljem Petroci käest järele küsida, aga võtsin siis uuesti kätte, et sinna midagi kirjutada. Ülesanne oli nii laiaulatuslik, et mälu võis mind alt vedada. Vaatasin põrandale ja püüdsin mitte tunnistada meeleheidet, mis mind haaras. Kuidas ta sai lasta asjadel nii hulluks minna? Tema uurimistöö oli põhjalik ja kirjutised suurepärased, aga ma lihtsalt ei mõistnud, kuidas need said olla loodud sellise segaduse keskel.
Panin märkmiku kinni ja nautisin naha krobelisust. Nahk oli nõtke, mitte jäik nagu tavaliselt märkmike puhul. Lappasin kuldse servaga lehekülgi ja märkmik vajus lahti sellise lõigu kohalt.
Ta seisis rajal nende julmade kaljude kohal. Lihtsalt vaatas. Tema kaunil näol olid kurbus ja igatsus.
Lõin märkmiku plaksuga kinni. Mul tõusid kätel karvad püsti ja see kujutluspilt tegi mu kurvaks. Kellest ta rääkis?
Petroc oli mulle mõistatus. Ta oli juba kaua lesk ega olnud uuesti abiellunud. See tundus tema välimust ja sarmi arvestades imelik. Kas ta oli Imogeni nii väga armastanud, et ei suutnud edasi liikuda?
Sulgesin sülearvuti, tõusin ja vaatasin aknast suurepärast ilma. Poi, mis märkis Augusti kari, oli näha. Kuidas Petroc oligi öelnud?
Seda ei saa leida, käies
mööda merd ja maid.
Kari, millel nimeks August,
seda silmab vaid.
See oli lühike mõistatus ja tundus poolik. Mida see kari silmab?
„Kuidas teil edeneb?” Ma võpatasin, kui Petroc kabinetti astus.
„Hea küsimus. Mul on ikka veel tunne, et koban pimeduses selles osas, mida te minult õieti ootate.”
„Korrastage mind.” Ta naeratas.
„Ma ei oska mõtteid lugeda, nii et paneksime ehk teie soovid kirja?”
„Tehke seda, mis teie meelest vajab kõige enam tegemist.”
„Ei, te ei pääse nii kergesti. Ma ei jää siia igavesti, pean oma jõu koondama, muidu valgub see laiali ja mitte midagi ei saa tehtud. Nii palju kui ma siiani aru saan, on teil vaja erinevaid asju. Kõigepealt tuleb üles märkida, mis teil üldse olemas on, ja siis on vaja plaani, kuidas seda loogiliselt korraldada.”
„Kõlab suurepäraselt ja oleks vapustav algus, teeb asjad lihtsamaks neile, kes tulevad pärast mind.” Petroc kibrutas kulmu. „Aga nüüd, kui te mind vabandate, on mul üks kokkusaamine.”
Avasin suu, et protestida, aga Petroc oli juba uksest väljas.
Kuus
Koerad jooksid kaugemal ja Petroc kõndis minu ees mööda kaljuservale viivat rada. Kui puude varjust välja jõudsime, puhus tuul meile vastu ja pilved liikusid kiiresti üle taeva, nii et kuigi päike paistis, oli ikkagi jahe. Petroc peatus ja ootas, et ma talle järele jõuaksin.
„Petroc?” Hingasin sügavalt sisse, püüdes kopse õhuga täita. „Kui kaugele teie maad ulatuvad?”
„Siit mitte palju kaugemale, aga mõisale kuulub ka hulk maad, mida te näete teisel pool jõge, lisaks väikesed lapikesed Põhja-Cornwallis.” Petroc raputas pead ja nõjatus vastu väravat. Tema ees langes maa merre ja all lahes pekslesid lained. „Mõisa suurus on praegu kaks kolmandikku sellest, mis oli siis, kui mina selle pärisin.”
Mu silmad läksid pärani.
„Kunagi kuulusid Trevillionidele Cornwallis hiiglaslikud alad, kaasa arvatud tinakaevandused. Nüüd on kehva majandamise, hasartmängude, maksude ja mõisa sissetulekutega võrreldes tohutute ülalpidamiskulude tõttu jäänud endisest järele vaid hale vari.” Kui Petroc need sõnad välja ütles, vajus ta lausa mu silme ees väiksemaks. Ta armastas seda paika väga, aga selle kooshoidmisega kaasnevad raskused rususid teda ilmselgelt. Petroci samm aeglustus, kui me edasi läksime ja viimaks neeme tippu jõudsime. „Dennis Head.”
„Kes see Dennis oli? Mõni teie esivanem?”
„Te peate mõned korni sõnad ära õppima.” Petroc naeratas. „Dinas, inglispäraselt Dennis, tähendab lossi või kindlust. Siin on rauaaegse kindluse varemed ja ühed ka kodusõja päevilt.”
Koht oli kaitseks ideaalne, aga praegu polnud alles muud kui astelherne ja virgiinia männiga kattunud mullavallid. Sulgesin silmad ja püüdsin kuulda ja tunda minevikukajasid, aga minuni jõudis ainult kajakate kisa.
Petroci mobiil helises ja ma mõtlesin, mis tunne oleks hoolitseda nii pika ajalooga koha eest. Suurtükid muruplatsil ja muistsed kohad sinu maal – see pidi ilmselt vahel päris rõhuv olema. Seegi oli juba piisavalt hull, et isa esiisade hulgas oli olnud Mayfloweriga saabunud varaseid asunikke.
Elavalt telefoniga rääkides andis Petroc mulle märku, et ma talle järgneksin. Jalutasime aeglasel sammul tagasi, samal ajal kui Petroc püüdis lahendada mingit mõisaga seostuvat probleemi. Jahedas niiskes õhus võistlesid maja juurde viival teel bambusega gunnerad ja puusõnajalad. Jäin natukeseks roheliselaigulist valgust imetlema. Jõgi saatis meid, kui Petroc ja mina
