põgenenud mees olla üks neljast ülejäänud ohvitserist – ei William, George, Duncan ega Bayard,” jätkas Roger. „Miks?” Ta napsas kaustast järgmise paberilehe ja vehkis sellega peaaegu võidukalt. „Sest kõik nad langesid Cullodeni lahingus! Kõik neli said surma lahinguväljal, ma leidsin nende nimed mälestustahvlilt Beauly kirikus.”
Claire ohkas sügavalt ja vajus vanasse nahast pöördtooli laua taha.
„Issa rist,” pomises ta. Ta sulges silmad ja kummardus ettepoole, pani küünarnukid lauale ja toetas pea kätele, nii et paksud pruunid lokid näo ette langesid. Brianna pani käe ta seljale ja kummardus murelikul ilmel ema kohale. Ta oli pikka kasvu neiu, pikkade peente luudega, ja laualambi soe valgus pani tema pikad punased juuksed otsekui hõõguma.
„Kui ta ei saanud surma…” alustas Brianna kobavalt.
Claire’i pea nõksas püsti. „Aga ta on surnud!” ütles ta. Claire’i nägu oli pingul ja silme ümber võis näha peent kortsuvõrku. „Jumal hoidku, sellest on kakssada aastat! Ükskõik kas ta langes Cullodeni all või mitte, nüüd on ta igatahes surnud!”
Ema ägedus peletas Brianna sammukese tagasi, ta langetas pea ja tema punased juuksed – isa pärandus – vajusid põskedele.
„Küllap vist,” sosistas ta. Roger nägi, et Brianna võitleb pisaratega. Ja mõni ime, mõtles mees. Esiteks avastada, et inimene, kellele sa oled eluaeg öelnud „isa”, polnudki su isa, kohe seejärel teada saada, et su päris isa oli kakssada aastat tagasi elanud mägismaašotlane, ja lõpuks veel asjaolu, et seesinane isa hukkus tõenäoliselt mingil koledal kombel kujuteldamatult kaugel oma naisest ja lapsest, kelle päästmiseks ta ennast ohverdanud oli… sellest on küllalt, et inimest läbi raputada, mõtles Roger.
Ta astus Brianna juurde ja puudutas teda käsivarrest. Tüdruk heitis talle kiire häiritud pilgu ja püüdis naeratada. Roger võttis tal ümbert kinni ja kogu oma kaastunde juures tüdruku õnnetuse suhtes ei suutnud ta jätta mõtlemata, kui hea on teda käte vahel hoida – sooja, pehmet ja samas nii sitket.
Claire istus endiselt liikumatult laua taga. Kollased kullisilmad olid pehmema tooni võtnud, neid looritasid mälestused. Tema pilk puhkas midagi nägemata kabineti idaseinal, mida ikka veel maast laeni katsid Rogeri kasuisast pastor Wakefieldist maha jäänud märkmed ja väljakirjutused.
Pöörates ka ise pilgu seinale märkas Roger seal kutset Valge Roosi Seltsi aastakoosolekule – need olid need entusiastlikud ja ekstsentrilised hinged, kes võitlesid veel nüüdki Šotimaa iseseisvuse eest ja igatsesid ühiselt taga Charles Stuartit ning talle järgnenud šoti sangareid.
Roger köhatas.
„Ee… juhul kui Jamie Fraser ei saanud surma Cullodeni all…” alustas ta.
„Siis suri varsti pärast lahingut.” Claire põrnitses Rogerile otsa ja tema silmis oli taas röövlinnu külm ning sügav kollakaspruun pilk. „Sul pole aimugi, kuidas seal kõik oli,” ütles ta. „Mägismaal valitses nälg – ükski mees polnud enne lahingut mitu päeva süüa saanud. Ta oli haavatud, seda me teame. Isegi kui ta oleks põgenenud, poleks olnud kedagi… kes oleks tema eest hoolitsenud.” Selle koha peal Claire’i hääl murdus kergelt; nüüd oli ta arst, kuid tollal, kakskümmend aastat tagasi, kui ta läbi kiviringi astus ja James Alexander Malcolm MacKenzie Fraseriga kohtus, oli ta olnud ravitseja.
Roger mõistis mõlemat, nii pikakasvulist värisevat tüdrukut oma käte vahel ja laua taga nii vaiksel ning tasakaalukal moel istuvat naist. Naine oli rännanud läbi kivide ja läbi aja, teda oli peetud salakuulajaks, teda oli nõiana kohtu alla antud, uskumatud asjaolud olid ta ära kiskunud oma esimese abikaasa Frank Randalli embusest. Ja kolm aastat hiljem oli tema teine abikaasa James Fraser ta läbi kivide tagasi saatnud – rasedalt, meeleheitlikus lootuses, et tal õnnestub naist ja sündimata last kaitsta saabuva hävingu eest, mis pidi mehe peatselt endaga kaasa haarama.
Loomulikult on Claire kannatanud rohkem kui küllalt, mõtles Roger. Kuid ta oli ajaloolane. Teda vaevas teadlase kustumatu, amoraalne uudishimu, mis oli liiga võimas, et lihtlabane kaastunne oleks suutnud seda maha suruda. Vähe sellest, kummalisel kombel tundis ta kaasa ka selle perekonnadraama, mille keskele ta mingil põhjusel oli sattunud, kolmandale osalisele – Jamie Fraserile.
„Kui ta ei saanud surma Cullodeni all,” alustas ta uuesti ja kindlamalt, ”siis võibolla mul õnnestub selgeks teha, mis tast sai. Kas soovid, et ma üritan?” Ta ootas hinge kinni pidades, tundes läbi särgi Brianna sooja hingeõhku.
Jamie Fraser oli elanud ja oli surnud. Roger tundis ähmaselt, et tema kohus on kogu tõde välja uurida; et James Fraseri naisel ja tütrel on õigus teada temast kõike, mida on võimalik teada saada. Briannale saab see olema kõik, mis ta oma isast, keda ta ei näinud, iial teab. Ja Claire’ile… Küsimuse taga, mis Roger talle esitas, peitus mõte, mis Claire’ile ilmselgelt veel pähe ei olnud tulnud. Nimelt – ta oli juba kaks korda läbi ajaseina astunud. Ta võis – võibolla – seda veelgi teha. Ja kui Jamie Fraser Cullodeni all surma ei saanud…
Roger nägi, kuidas taipamine Claire’i meekarva silmis väreledes kuju võttis ja siis mõtteks vormus. Naine oli niigi kahvatu jumega, kuid nüüd muutus ta nägu samasuguseks lubivalgeks kui paberinoa luust pea ta ees laual. Claire võttis noa kätte ja pigistas nii kõvasti, et sõrmenukid teravalt esile tungisid.
Claire vaikis pikalt. Tema pilk peatus mõneks ajaks Briannal ja pöördus siis tagasi Rogerile.
„Jah,” ütles ta nii vaiksel sosinal, et mees teda vaevu kuulis. „Jah. Uuri välja. Palun. Uuri välja.”
3
Frank ja täielik selgus
Inverness, 9. mai 1968
Üle Nessi jõe silla tulvas paksult jalakäijaid, kõik tahtsid jõuda koju teed jooma. Roger läks mu ees, tema laiad õlad kaitsesid mind rahvasumma vopsude eest.
Mul olid raamatud süles ja ma tundsin, kuidas mu süda peksab vastu kõva kaant. Süda hakkas peksma iga kord, kui ma taas järele mõtlesin, mida me õigupoolest teha kavatseme. Ma polnud kindel, kumb kahest võimalusest on halvem; kas saada teada, et Jamie langes Cullodeni all, või et ta ei langenud.
Rühkisime pastoraadi poole tagasi ja silla põhjalauad kajasid meie jalge all õõnsalt vastu. Mu käed valutasid raamatusülemi raskuse all ja ma tõstsin selle teisele küljele.
„Vaata, kurat, kuhu sa sõidad!” käratas Roger mind osavalt kõrvale müksates töölisele, kes jalgrattal pea maas läbi rahvamassi kündis, paisates mu peaaegu vastu sillapiiret.
„Andestust!” hõigati vabanduseks vastu ja jalgrattur viipas käega üle õla, lipsates samal ajal läbi kahe koolilaste salga vahelt, kes olid teel koju. Vaatasin tagasi, kas näen selja taga sillal Briannat, kuid temast polnud jälgegi.
Olin Rogeriga veetnud terve pärastlõuna Muinsuskaitse Seltsis. Brianna oli aga läinud Mägismaa klannide osakonda, et lasta Rogeri koostatud nimekirja alusel teha dokumentidest fotokoopiaid.
„Roger, see on sinust nii kena, et sa selle asjaga nii palju vaeva näed,” ütlesin ma häält kõvendades, et see silla kõminast ja jõe mühinast üle kostaks.
„Pole probleemi,” vastas ta pisut kohmetult ja pidas kinni, et mind järele oodata. „Ma olen uudishimulik,” lisas ta kergelt muiates. „Tead küll neid ajaloolasi – nad ei suuda ühtki mõistatust mõistatuseks jätta.” Ta heitis peaga, püüdes tuulest sasitud musti juukseid ilma käte abita silmilt
