rel="nofollow" href="#n72" type="note">72 nimel? Kimbrung ei suutnud vastust leida ja ta ei hakanud ka Gnaeus Impavidust küsimustega vaevama, teades, et vastust poleks ta saanud niikuinii. Kui roomlane soovis orja valgustada, siis küllap ta seda ka tegi – omal ajal. Kimbril tuli varuda kannatust ning Ballimar loobus tühjast mõistatamisest.
Rautatud värav sulgus nende taga ja roomlased koos orjaga võtsid suuna villa urbana’le, mida Ballimar polnud saanud seni isegi kaugelt silmitseda. Selles siis elaski võimas dominus, paljude orjade ja arvukate bucellarius’te käskija, vabade roomlaste patroon, mees, kelle tahtest olenes palju… Teel, mis viis villani, oli palju majapidamishooneid, talle, kööke ja töökodasid, milles ööajaks töö oli juba vaibunud, üksnes sepikojast – Ballimar tundis selle häältest ära – kostis veel vasaraga kõlksutamist. Dominus’e villa kohta oli barbar kuulnud nii mõndagi; nõidusest selle valgete seinte taga, tohutust aardekuhjast, imeliselt kaunitest naistest, sõjameestest, kes olid tugevad kui härjad, ja paljustki muust kohutavast ja salapärasest. Jutte oli erinevaid, igaüks mõtles ka ise midagi lisaks ning tulemuseks oli idamaise põnevusvõõbaga kaetud saaga, mida tõestada või kummutada ei suutnud keegi. Ballimar, kes ei teadnud, mida sellest kõigest tõena võtta, oli rahul, et ise veenduda sai kuulujuttude paikapidavuses või valskuses; noormehel polnud kahju ka rikutud unest. Lumivalge villa urbana lähenes iga sammuga, muutudes üha kogukamaks, ning Ballimari huvi aina kasvas, ehkki näost oli barbar endiselt ükskõikne ja morn. Sõdurite rautatud sandaalides jalad astusid raskelt ning ühtlaselt, harva kõlksatas metall vastu metalli, mehed vaikisid. Kahel eesmisel buktsellaaril oli käes tõrvik, mille tuli heitis hüplevaid valgusvihke nii ümbrusele kui ka inimestele. Raud sätendas, sammud kajasid trummilöökidena maapinnal, liiv krigises sandaalitaldade all.
Ust, mis avanes villasse, kaitsesid kaks buktsellaari, kelle tursked kogud juba eemalt ettevaatusele sundisid. Gnaeust nähes lõpetasid nad kiiruga täringumängimise ja tervitasid teda aupaklikult. Sõjameeste pealik ainult mühatas ja süütas sõdurite tõrvikust väikese vasklambi.
Villasse sisenesid üksnes comes domesticorum ja barbar; viimane vaatas kõikemärkavate kiskjasilmadega tähelepanelikult ringi. Kui kuulujuttudes pisutki tõtt oli, pidid selles kantsis peituma hirmsad libardid ja vägevad sõjamehed; ometi ei märganud ta ühtegi neist. Vähemalt ühes saagad ei valetanud – koda oli lausa aasirite vääriline, kaunim kui Ballimar ealeski arvata osanuks. Pikalt kulgeva võlvkäigu seinad olid täis kauneid maalinguid, mis kujutasid ilusaid inimesi, loomi või koguni jumalaid. Kaugemalt kostis imelist muusikat, mis paitas germaanlase kõrvu pehmemalt kui ühegi talle tuntud skaldi harf; näis, et ta oli surnud ja Wotan oli saatnud ta järele, kuid idiiside73 asemel olid lihtsalt rooma sõdurid ja Gnaeus Impavidus. Ballimar polnud iial midagi sarnast näinud ning noormehe huuled sosistasid väesõnu, pääsemaks kaetamisest.
Äkitselt hakkas eestpoolt paistma valguskuma, Gnaeus ja Ballimar keerasid ümber nurga, läksid veel pisut edasi ning korraga nägi kimber seda, mida isegi vana Grue poleks osanud jutustada. Kimbrung seisatas ja ta silmad läksid hämmastusest pärani. Barbarile avanes luksuslik aatrium, mille lage toetasid peegelsiledaks lihvitud marmorist sambad; lagi ise oli üksainus suur ja imeline pilt taevast ning seal elavatest jumalatest. Mida edasi, seda kaunimaks ja samas ka kummalisemaks kõik muutus; maalingud seintel olid tõeliselt ilusad ja tõetruud, kujutades võõraid kombetalitusi, mida viisid läbi tõmmud vasekarva inimesed, kes kandsid üksnes valgest kangast niudepõlli. Ballimar imetles kogu seda ilu oma hinges hõõguvast vaenust hoolimata; noor Kimbrung oli rabatud, ehkki võlujõudu ja ründureid polnud ta veel kohanud. Põrand kilgendas lambitule valgel nõiduslikult, sätendavad valguskübemed moodustasid korrapäraseid kujundeid, sõõre ja silmuseid. Lambi edasi liikudes näis ka sätendavatest killukestest muster edasi kulgevat ja Ballimar imetles roomlaste kunsti – oli see siis taidurlus või manavägi –, mis oskas valguse selliselt põrandasse sortsida. Kuldsed kandelaabrid leegitsesid, valgustades heledalt aatriumi keskosa. Malahhiidist nikerdatud impluuviumiservadest vaid pisut allpool läikis tume vesi; compluvium’ist vaatas sisse mustav lõunamaa taevas tuhande särava tähega. Kõikjale oli meistrite taid põiminud keerukaid mustreid ning teravmeelseid kujukesi, nii et barbari lihtsusega harjunud taip tõrkus viivuks seda vastu võtmast. Lambid olid kullast, punast ja karda oli seintel, kujudel, toolidel… Kust võeti ometi nii palju kulda, et seda selliselt priisata jagus?! Ballimari hing oli tulvil hämmastust otsekui metsloomal, kes vaiksel hommikul ootamatult kütiga vastakuti satub. Igasse suunda avanesid uksed, mis olid peenelt nikerdatud ja mille käepidemed hiilgasid. Kuidas suutis isand valvata, et orjad kogu seda rikkust ära ei varasta?.. Ent Ballimari üllatus ei piirdunud sellega. Aatriumi nurgas mängis salkkond veidras riides lõunamaalasi oma võõrapäraseid muusikariistu, millelt kostuv viis oli sedavõrd mahe ja imeline, et kimbri julm meel näis pillimängu kuulates otsekui sulavat. Kandelaabrite kõige pehmemas säras aga tantsisid muusika saatel kolm tõmmunahkset neidu, kelle alastust katsid üksnes läikivad kuldlitrid rinnanibudel ja siidine kirev niudevöö, käsivartel ja pahkluudel helisesid hinnalised võrud, kaelas kõrisesid pärlikeed. Juukseid hoidsid samuti väärismetallist nõelad ning pandlad, kõrvus kõlkusid suured helkivad rõngad. Ja näitsikud ise olid kui kiimalisima Ingunar-Freyri74 unistus: tõmmud, peene pihaga kui herilased, puusadest laiad, pikkade vormikate jalgadega, sileda nahaga, selliste prinkide rindadega, et terve Wulfgari kaaskond näis neist söönuks saavat… Neidiste palgete puna oli värviga rõhutatud, samuti täidlaste huulte verevust. Ballimari pilku püüdis iseäranis üks nende seast, kelle jalad olid aheldatud peene kuldketiga nii, et naine sai astuda vaid lühikesi tippivaid samme. Lõunamaalanna keha siugles muusika saatel, tema puusad võnkusid ja rinnad liikusid ahvatlevalt. Süüria päritolu orjatari tumedad silmad olid kõrgete põsesarnade kohal viltu, pikad ripsmed looritasid pilku, kaarjad kulmud kooldusid uhke joonena väikese sirge nina juurele kokku, tumedad juuksed langesid läikivate kahludena pringile seljale. Tantsijanna huuled olid suletud ning kaardunud kummaliseks lummavaks naeratuseks, tema naiselikkus oli lausa ihuga hoomatav, nii ligitõmbav oli see tõmmu keha. Kaunid olid teisedki tantsijatarid-orjatarid, ent nende ilu oli teistsugune, tütarlapselikum – nende rinnad polnud nii lopsakad, liikmed olid saledad, lausa kõhnad, ja puusad kitsamad.
Ballimar vaatas neid võlutult, tundes iha niuetes tärkamas. Polnud ju ta wealhide maalt lahkumisest saadik naisterahva ihu puutuda saanud ning lihahimu sai temast võitu. Sel hetkel lükkas Gnaeus Impavidus orja edasi ja see astus aatriumi keskele. Hiiglakasvu orjast välja tegemata tantsisid neidised edasi, võõrast ei hoolinud ka muusikud. Alles nüüd märkas Ballimar klinel75 lebamas dominus’t ennast, Aulus Mamilius Africanus Divest, ja kimber kummardas sügavalt, kuni mõistis ladinakeelsest sõnast ja comes domesticorum’i puudutusest, et võis end taas sirgu ajada. Isand vedeles mugavalt magamisasemel, käes kallis peeker lõhnava veiniga, ning silmitses tähelepanelikult orjataride tantsu. Latiini selja taga seisid kaks mustanahalist üksnes niudevööga rõivastatud orjatari ning lehvitasid jaanalinnusulgedest pikavarreliste lehvikutega talle tuult. Käskija kõrval seisid aga kaks turskemast turskemat idamaalast, kuldrõngad kõrvas, kirjud siidvööd ümber vatsa ja punased kottpüksid jalas; käes hoidsid nad raskeid kõveraid pärsia raiemõõku. Dominus’e peeker ei saanud tühjaks, kuna egiptuse orjatar täitis seda pidevalt.
Ballimar hakkas uskuma ka kõige muinasjutulisemaid saagasid isanda kojast – puudu olid vaid koletised ning nõiad. Kes võis teada, et see tiik sammaste vahel polnud lättekaev, mis ulatus Yggdrasilli76 enese juurte alla? Iial polnud ta näinud sellist küllust, rikkust, selliseid orjatare ja orje, tundnud sarnaseid lõhnu, tajunud sellist ümbrust. Oli see õela Loki enese vemp? Kimbrungile tundus, et nägi und, ja see kujutelm lahtus alles siis, kui suursuguse ning julma näoga roomlane talle märku andis lähemale tulla. Beanstani poeg kummardas taas ja astus sammukese lähemale.
Aulus Mamilius silmitses hindava pilguga orja, kelle Gnaeus Impavidus toonud oli. See oli pikk, lausa hiiglaslik germaanlane, kelle päikesest kestendava naha all paisusid võimsad sõlmilised
Idiisid – lahinguneitsid germaani mütoloogias, sama mis valküüridki.
Freyr – viljakusejumal, vaanir, tema kult Gullinbursti (‘kuldharjaseline’) vedas jumala kaarikut, hüüti ka Ingunariks, Ingiks.
Kline – sohva või lebasklemistool. Mehed einestasid Roomas pikutades, naised istudes, naiste lebamist eine ajal peeti ebaviisakaks.
Yggdrasill – müütiline saarepuu, mille juurte ja okste otsas olid üheksa germaani maailma.
