kolinal tänavale.
“Sisse, sisse!” käskis dominus valju sosinaga ja mõistnud, et aega polnud kaotada, surus Ballimar oma raudrüüs hiiukere läbi akna ning kargas tuppa täpselt sel hetkel, kui uks avanes ja sisse tormas mitu barbaarsel moel relvis sõdalast, rünnates karjudes kimbrit. Kimbrung põikas kassiliku väledusega kirvehoobi eest kõrvale ning lõi spatha ainsa ropsatusega kallaletungijale rindu; kirves kukkus. Tõmmanud sureva vastase enda ja vaenlaste vahele, haaras germaanlane põrandalt tapri ja andis lähimale mehele säherduse hoobi, et kondid ragisesid ning tabatu röögatus muutus surmakorinaks. Ent Ballimar oleks kindlasti tapetud – juba mitu hoopi olid soomusrüült kõrvale libisenud ning üsna mitmed kriimustanud nahka –, kui comes domesticorum ja dominus poleks talle appi rutanud. Gnaeus haaras maast tooli ja saatis selle röögatusega vaenlaste sekka, murdes kellegi tõrjeks tõstetud käe. Lamp kukkus rüseluses maha, õli voolas sisinal üle tahi, paisates üles kõrbehaisu; tuba mattus pimedusse. Ballimar raius kui sõge kirvega enese ümber, teades, et kui vaenlased talle piisavalt lähedale saavad, suruvad nad ta oma hulgaga maha ning siis polnud surmast pääsu. Ta ei teinud igaks juhuks häält, et vaenlastel oleks raskem teda leida, ja raius metsikult. Kuid ega vastasedki maganud – noormehe pihta sihitud lööke aina vuhises; juba rebestas kellegi raske mõõgahoop pealaelt kuni oimuni barbari skalbi, veri voolas orjale silma ning pimestas teda, ehkki näha polnud niikuinii suurt midagi. Ka Gnaeusel oli kitsas käes, kuid roomlasel õnnestus mööblit enese ja vastaste vahele jättes ning osavalt veheldes edukalt elu hoida. Valitses kohutav lärm, röökimine, puruneva mööbli ragin, põrandale kukkuvate esemete – kandelaabrite ja lampide – kolin kaikus üle insula, juba kuuldus ka inimeste appihüüdeid. Polnud teada, millega see segadus ja lärm lõppenud oleks, kui äkitselt poleks kõlanud Aulus Mamiliuse vali hääl:
“Visake relvad maha, barbarid, teie isand on minu käes!”
Melu vaikis, relvakõlin ja hüüded vaibusid. Keegi korises, keegi oigas, püüdes jõuetult eemale roomata. Ballimar seisis valvsalt uksel, seirates altkulmu sõjamehi, kes oma relvad temale olid suunanud. Nende seas oli mehi paljudest hõimudest – oli heledapäiseid, tõmmusid, pilusilmseid ja veidralt kitsakolbalisi… Kõik nad näisid olevat relvastatud ja rõivastatud oma rahva tavade järgi ega paistnud olevat tähtsuseta mehed. Paljudel olid mõõgad ja kiivrid, ühel – kõige turskemal ning pikemal heledapäisel hiiglasel – koguni rauast turvistik. See keskealine mees paistis olevat ka teiste metsikute sõdalaste pealik või kuningas, sest tema tahe näis lugevat kõigile rohkem kui lihtsalt koera haukumine. Kullakarva juustega sõdalasel oli ilus suursugune nägu, siresinised silmad, jäme kael, laiad õlad ja nii lihaselised käed, et Odangi tundunuks tema kõrval tavaline. Oli selgemast selgem, et mees oli heast soost ning väärt kähmur, ründur, kelle ainus hoop purustaks härja pealuu… Ent võõrastel jagus silmi ka Ballimari tarvis ning kimber oli mees, keda tasus vaadata – pikk nagu oda ja ihu punutud jämedatest lihasköitest. Tema ja võõraste vahel vedeles kaks surnukeha; haavatu oli juba minema veetud. Kuldjuukseline hiid olbas rahulikult Kimbrungi ja tema pilgus ei olnud vihkamist, küll aga huvi ja lugupidamine, hoolimata valusast kriimust näol.
Kandelaabrid ja lambid põlesid heledalt, valgustades avarat tuba, mille seintel ja põrandatel oli verejälgi, nurgas vedeles purustatud tool ja mõlkilöödud lamp. Kergele lauakesele, millele heitluse käigus nii mõnedki täkked ja kriimud olid siginenud, oli tekkinud veini ja suupisteid, millel Aulus Mamilius hea maitsta lasi; Gnaeus Impavidus seisis kõrval, paljastatud mõõk käes, ja hoidis toaperemehel silma peal. See oli neljakümne-viiekümne aastane pisut tüsedusele kalduv roomlane, kelle kehaehitus oli aga tugev ja kämblad laiad ning karvased. Mehe pea oli kaetud pruunikate käharate juustega, ümaras pealtnäha heasüdamlikus näos pilkusid kavalad nirgisilmad, tal oli topeltlõug, laiad õlad ja karvane rind. Iga sõrme ja varba otsas oli üks või rohkem hinnalist sõrmust, ka käsivartel ja kaelal oli ehete jälgi; võis aru saada, et roomlane armastas luksust enese ümber. Et mees oli kinni nabitud keset ööd, oli tal katteks üksnes tekk ümber niuete, mingeid relvi tal käeulatuses polnud ja seetõttu piisas täiesti comes domesticorum’i lähedusest, et teda vaos hoida. Mehe ülakehal oli mitu sõrmeotsasuurust armi, samuti oli punakas arm meelekohast kõrvani. Ilmselt oli roomlane sõjariistadega harjunud, mees ei kartnud liialt Gnaeust, tema näol oli koguni kerge muie. See oli vapper mees, kes ei löönud kergesti verest välja.
Aulus Mamilius rüüpas väikeste lonksukeste haaval kanget veini – veega ei hakanud patriits seekord tseremoonitsema – ja toppis suhu väikesi maiuspalu. Latiin istus pehmel toolil seljaga ukse poole, et teda keegi hiljem ära ei tunneks, ning mängis maast leitud kallihinnalise käevõruga. Ka tema näol oli muhelus ja palgele manatud heasüdamlik mask, aga mõlema suursuguse roomlase tähelepanelikumal jälgimisel võis märgata nende hoiakus valvsust. Comes domesticorum’i sõdurlikult rangest näost ei peegeldunud mingeid tundeid.
“Salve82, vana sõber,” lausus Aulus Mamilius pilklikult. “Ilmselt ei oodanud sa asjade sellist pööret, kui Arelatesse saabusid… Isise nimel, sa pole rumal, ent siiski ka mitte piisavalt tark, et siit eemale hoida.”
“Ole tervitatud sinagi,” vastas mees, muiates kõveralt. “Tunne end nagu kodus, lase hea maitsta. Ei oodanud, et sa mind nii kiiresti leiad, Mithra nimel.”
Aulus naeris. “Rõõm kuulda, et sinust pole kristlast saanud, Decimus.”
Kes Decimust hoolega jälgis, see võis märgata, kuidas mees aegamööda julgust juurde sai – kui teda oleks tahetud tappa, lebanuks toas juba roomlase jahtuv surnukeha, ka ei oleks siis patriits ise kohale tulnud. Pealegi ei ähvardanud teda keegi, ent Decimus teadis, et see ei lugenud midagi, Aulus Mamilius oli mees, kes oskas oma tundeid varjata. “Ei, vana kaaslane, relvavend ja reetur, minust pole saanud seda juudi puusepa kummardajat, kes oma roppuste eest hukati… Kui ma vaatan, kuidas nad Roomas hävingut külvavad, siis tundub ka foiniikia Baal83 leebena kui Bacchus84 ise.”
Noogutanud, jõi Aulus seekord lahjendatud veini, ja ütles: “See kõik on kena jutt, mida räägid, Decimus, ent asugem nüüd asja juurde.”
“Miski pole mulle meelepärasem,” vastas Decimus, “alati rääkida asjast, Mithra nimel, see on õige.” Ja tema näole tekkis valvas ilme.
Aulus Mamilius pani peekri lauale ja kummardus Decimusele lähemale. “Sa oled mind taga otsinud, Decimus Porcellus, va plebeilik hulgus, milleks? Sa oled Ravennas, Roomas, Massilias, Tripolises ja mujalgi minu järele küsinud, pinninud mu usaldusmehi, vabakslastuid ning saatnud nuhke igale poole…” Roomlase häälde oli siginenud terast. “Mulle ei meeldi see, Decimus, ei meeldi kohe sugugi. Tead sa ka, millega riskid? On sulle teatatud, kuidas lõpetasid spioonid, kelle minu inimesed kätte said?”
“Ma tean, et nad jäid kadunuks,” lausus Decimus rahulikult. “Aga mis neist edasi sai, sellest pole mul ausalt öeldes aimugi. Vahepeal arvasin, et nad lasid minult saadud rahaga lihtsalt jalga, kuid nüüd arvan, et nad on surnud.” “Sa ei eksi, Decimus, nad on surnud. Lasin nad anda carnifex’ile, kes harrastas nende peal oma ametialaseid oskusi, ja siis heideti nende kehad Rhodanusesse.”
“Rooma seadused ei luba…” alustas Decimus, ent Aulus lõikas tal sõnad suust.
“Rooma seadused ei luba paljutki, tsentuurio, Rooma seadused ei luba vägivaldselt tungida insulasse, tappa seal inimesi, võtta neid vangi ning samas vaimus üha edasi – ometi teen ma seda. Isis hoidku mind seaduste eest! Siiani on ta seda teinud, küllap edaspidigi. Sind sinu Mithra praegu ei kaitse, Decimus, mis sa arvad, mida ma sinuga teen?”
“Ma ei oska arvata, Aulus Mamilius. Selgita, mida sa minuga ette võtad.”
“Arvan, et sind tuleks tappa, et ma sinust rahu saaksin,” ütles patriits
Baal – semiidi k ‘isand’, koos kohanime või tunnusega tähendas vastava koha või hõimu jumalat. Ohvritalitused olid sageli sünged ja verised.
Bacchus – kreeka veinijumala Dionysose ladinakeelne nimi.
