kordi on tähed taevas oma kohti vahetanud,” alustas preester, “ja sa oled muutunud ettevaatamatumaks, Amonius, samuti oled endale juuksed kasvatanud. Amonius, sa olid peaaegu üks meie seast, joonud Niiluse vett ja suudelnud tema krokodille. Sa oled elanud koos meiega templites, me varjasime sind oma salajastes koobastes, kui rooma leegionärid sind taga ajasid… Aitasid kunagi meid, Amonius, me tasusime sulle hästi, kuid õiglus nõuab, et osutaksime ka vastuteene, Ammoni vägevuse nimel.” Preester kallutas kauni pea viltu ning naeris kalgilt. “Olen üks vähestest, kes teab, eksisid keeldude vastu ja varastasid enesele meie salateadmisi suurtest jõududest… Tahtsid ise saada suureks maagiks, Amonius… Vaid mõtlematu võib valida sellise tee.”
Jah, Aulus mäletas neid aegu hästi – põgenemist sõdurite eest Aafrika kõrbes, ees üksnes luited, mille vahel pääsu polnud loota, halastamatu tagaajamine mööda tulist liiva, mis nõudis elusid mõlemalt poolelt… Ta oli end koos paari viimase kaaslasega jälitajatest lahti rebinud ning allesjäänud kaamelite ja hobustega sattunud poolsurnud kiilaspäiste meeste peale, kes mingis lohus iga hetk janusse ja nälga suremas olid. Vaevalt oleks patriits nendega aega raiskama hakanud, kui poleks neis ära tundnud paljukardetud Ammoni sekti liikmed. Roomlane armastas riskida ja kiiruga preestrid üles turgutanud, aitasid viimased tal – kas siis nõiduse või muude salatarkuste varal – pääseda tagaajamisest; rooma sõdurid surmas aga kohutav liivatorm sellal, kui Aulus Mamilius koos Ammoni preestritega sügavas koobastemplis varju leidis. Toona olidki tänulikud ammonlased hakanud teda kutsuma Amoniuseks, austuseks roomlase halastusele ja kiituseks oma jumalale. Tema, Arelate roomlane, oli siis elanud mitu kuud preestrite templis koos oma kaaslase Gnaeusega – teine oli surnud luidete vahel jalutades kobrahammustusse. Jäädes väliselt küll üksnes külaliseks, oli patriits toppinud tähelepandamatult nina ammonlaste asjadesse – nende nõidustesse ja riitustesse – ning avastanud nii mõndagi huvitavat. Aulus oli olnud tunnistajaks nende jõledatele kombetalitustele, kus ohverdati süütuid neitsisid, kelle ilu varjutanuks isegi Amica oma; kus voolasid veri ja joovastavad ekstraktid; kus pandi toime säherdusi orgiaid, et haritud maailm kohkunuks poolsurnuks seda teades; hunnide Attila või gootide laastamine oli tühiasi selle julmuse kõrval, mida valdas Ammoni sekt. Polnud eesmärki, mida need preestrid ei oleks võinud saavutada, nende maagiline jõud oli tohutu. Ja osakese sellest, kui mitte päris paraja jao, omandas ka tema, Aulus Mamilius Africanus Dives Amonius. Nii see oli, Isise nimel, ta oli õppinud hieroglüüfe, lugenud iidseid papüüruserulle, paastunud preestrite õpilasena, pingutanud meeletult oma tahet, harjutanud keha vastupidavaks anumaks salaväele. Kuid Aulus ei olnud suutnud leppida nõidade õpilase eluga, ta oli heast soost ning kiired edusammud preestrite kunstis ei rahuldanud tema auahnust. See oligi tõuganud latiini meeletule sammule – ta varustas tasahilju kõige vajalikuga paar hobust, kaamelit ja muula ning näpanud ühe kõige pühamatest Ammoni kirjarullidest, põgenes kiiresti koos Gnaeus Impavidusega läbi kõrbe tagasi haritud maailma, kaasas aarded ja salateadmised, rääkimata hindamatust papüüruserullist… Ilmselt jälitati teda, kuid samuum58 tappis tagaajajad nagu eelmiselgi korral ning patriitsil õnnestus taas oma nahk päästa. Sellest oli möödunud juba aastaid ja roomlane uskus end pääsenud olevat. Ehkki – ta oli adunud sedagi, et Ammoni preestrid polnud neid aastaid tühjalt istunud. Samuti valmistas talle pettumuse papüürus – hieroglüüfid olid sellel küll ähmaselt tuttavad ja kirjutatu mõte näis iga hetk lugejani jõudvat, ent kadus samas nagu kobrasaba luitesse. Ta ei olnud sellest jagu saanud ning üks egiptuse tark, keda ta enesele appi oli kutsunud, suri öösel papüüruse kohal salapäraselt.
“Miks olid sa valinud nii rumala tee, jäägu su enese teada,” jätkas Methamon häirimatult, võimukas nägu ülevalt rahulik. “Sa oleksid koos meiega saavutanud tohutu võimu ja omandanud tõelise tarkuse, kuid inimene ei oska alati valida seda õiget…”
“Kas tulid mind tapma?” küsis Aulus Mamilius Methamonile otsa vaadates. Patriits hakkas meelekindlust tagasi saama – kui ta sellest üldse midagi kaotanud oli – ning valmistus oma elu kaitsma, ehkki alasti ja relvitult oli tal vähe lootust võita. Kuid ta tundis ümbrust ja ainus appikarje toonuks kohale terve hulga sõdureid.
Methamon naeris kõhedusttekitavalt. “Sind tapma, Amonius? Ammoni nimel, sa oledki jäänud rumalaks! Kui tahaksin sind tappa, oleksid juba surnud, vannun seda kõrbe deemonite nimel. Sinu elu võtta on väga lihtne, sinu sõdurid ei ole tavalistest valvuritest paremad. Kuid sul on õigus, Amonius, sa oled surma ära teeninud. Aga ma ei tapa sind, sa alp varas õhtumaalt.”
“Miks?” kähistas Aulus üllatust varjates.
“Sest ma tahan tagasi seda papüürust, mida sa oma vargasõrmedega rüvetanud oled. Kui tead, et su tapan, võid sa karjuda või lihtsalt sured koos saladusega sellest, kuhu see on peidetud. Mis on surm? Mitte midagi, Amonius, see on eimiski… Ma võiksin su tappa vaikselt ja piinarikkalt, kuid see ei tähenda midagi. Ma pole ju barbar!” Methamon irvitas kurjakuulutavalt. “Lisaks ma ei kahtle, et sa annad mulle selle papüüruserulli. Piisab, kui sa hüvitad kurja, mida oled teinud – varastatud aarded võid enesele jätta.”
Aulus Mamilius hindas külmavereliselt olukorda. “Oled kindel?”
“Jah, Amonius. Ma olen kindel.”
“Kuidas saad sa kindel olla? Äkki ma ei taha seda sulle anda?”
“Oo!” Methamon manas näole kurva ilme. “Sa oled ise peaaegu alampreester, Amonius, ja tead hästi, mis saab inimesest, kes midagi ei taha. On olemas häid vahendeid, väga häid vahendeid – sinu puhul näiteks tütar. Ta on kaunis tütarlaps ja imesobiv ohvriks Ammonile.”
“Seth peaks olema sinu jumal!” ütles Aulus Mamilius vaikselt, kuid vihkavalt. “Mu tütart valvatakse ööl ja päeval!”
Methamon muigas põlglikult. “Sinu sõdurid on aeglased ja pimedad nagu vaglad laibal, Amonius! Vannun Ammoni nimel – kasuta oma tarkust nii palju, kui sul seda on, sest muidu hakkad soovima, et oleksid meid kõrbesse surema jätnud…”
Aulus Mamilius teadis hästi, milleks need verejanulised ja halastamatud preestrid võimelised olid, ega kahelnud põrmugi Methamoni ähvardustes; ta oli Ammoni sekti liiga lähedalt näinud. Siin polnud teha muud, kui alistuda väljapressijale. “Hästi,” lausus patriits, “sa saad selle papüüruserulli, Methamon, elavate koolnute isand, kuid lahku siis minu majast.”
“Kõigepealt näita mulle papüürust,” ütles preester Auluse jutust väljagi tegemata. “Näita papüürust, Amonius!” kõmistas Methamon ähvardavalt ning maagi vari näis kasvavat otsekui ööpimedus ja mees ise muutus kuidagi suuremaks ja kohutavamaks. Roomlane kiirustas käsku täitma, et kontvõõrast mitte raevu ajada. Latiin läks õhkõrna lina oma alastuse katteks keha ümber mähkides arhiivinurka, imepärase nefriidist nikerdatud Isise kuju juurde (viimast silmitses Methamon vaikiva austusega) ning tõstnud kauni jumalanna altarilt maha, kobas pisut tekkinud avauses – selle jooksul pidas Ammoni preester latiini käsi hoolega silmas, sest polnud teada, mida altari sisemus eneses peitis, võib-olla mõõka, pistoda, chakram’i59 – ning tõmbas välja pikerguse eseme, mis osutus veidraid hieroglüüfe ja salatähenduslikke märke täis maalitud inimnahast bullaks. Mõlemad mehed silmitsesid harduse ja kiivusega võigast laegast, millesse oli peidetud hirmsaid saladusi ning teadmisi jõust, mis tegi oma valdaja kohutavaks. Nii egiptlane kui ka latiin adusid, kuidas mingi sünge hämu varjutas lampide valguse arhiivis ja ruum vajus kõhedasse hämarusse, kuidas salapärane julm ning halastamatu vägi täitis toa, tungides karge ja kurjana meeste teadvusesse. Aulus kuulis, kuidas ta moloss Charon kiunuma pistis ja küüniste krabinal kuhugi kaugemale tormas. Kui nüüd mõni nägija vaevunuks vaatama Mamiliuste villa urbana poole, näinuks ta ähvardavat varju kerkimas elamu kohale; küllap oli säherduse maagilise eseme paljastamine pannud voodis vähkrema vähegi teravamate meeltega inimesed. Kurjus ning tung meeletustele pulbitsesid Auluse
Samuum – liivatorm.
