et ta isa koos paljude teiste vangistatutega uputati sealsamas Vasalemma kandis koos loomavaguniga merre või uppus ta Venemaale sõitva laeva peal.
Jama oli selles, et intervjuu ei lõppenud ära. Nüüd asus Hiedel juba riigivanem Pätsist ja vapsidest rääkima. „Mina usun seda versiooni, et Päts lasi oma poistel Artur Sirgi 1937-ndal Luksemburgis hotelliaknast välja visata,” ütles ta.
„Päts lasi inimesi tappa?”
„Võim muudab inimesi,” ütles Hiedel.
Läks veel tund aega. Veel kaks. Veel kuus tundi. Intervjuu kestis kokku üheksa tundi ning katkes korraks ainult siis, kui ma käisin muhklikuks värvitud uksega WC-s. Kirjutasin üles kõik, mida suutsin. Ma ei julgenud lahkuda, või õigemini ei osanud ning lisaks tundus mulle, et iga kord, kui ma lahkumise peale hakkasin mõtlema, hakkas Hiedel kiiremini rääkima.
Mõistsin ja leppisin mõttega, et sealt korterist ma niipea välja ei pääse.
„Mis moodi ma seda kõike uuesti kirja peaksin panema,” mõtlesin.
Kas ma ütlesin, et ma olin joonestamise tunnist jalga lasknud, et seda intervjuud teha? Et ma eriti koolis ei käinud ning suur osa minu haridust pärines Tartu Ülikooli raamatukogu uudiskirjanduse osakonnast, kus ma käisin uute ingliskeelsete raamatute esimesi lehekülgi lugemas?
Esimene lehekülg programmeerimiskeel Ada käsiraamatust. Neli lehekülge Salman Rushdie „Kesköö lastest”. Seitse lehekülge neurofüsioloogia õpikust edasijõudnutele. Kuus lehekülge Joyce Carol Oatesi…
„Ja „Muna”, mida sellega teha?” ohkasin endamisi.
Hiedelil aga tuli veel meelde detaile oma isast.
„Pool aastat hiljem, 1942. aasta märtsis mõtlesin, kuidas isa sünnipäeva pidada. Läksin Tondi suurtesse kasvuhoonetesse, ütlesin aednikule, et mu isa on surnud, ja ma tahaksin, kuidagi tema sünnipäeva tähistada, kuid mul on vähe raha, tahtsin, et ta annaks mulle ühe roosi, aga tema andis mulle tasuta kolm ilusat roosi,” ütles Hiedel. „Viskasin need merre.”
„Inimesed olid kenad… nad muutusid aeglaselt,” lisas ta siis mõtlikult.
„Kas nagu Päts – tema muutus siis ka … aeglaselt?”
„Jah, tema ka.”
„Aga kui Päts oli nagunii juba muutunud nii-öelda negatiivseks kangelaseks, siis kes olid… head?”
„Inimene saab alati valida, kes ta on,” ütles Hiedel, „mitte et see muidugi kerge oleks.”
„Aga…”
„Vabandust, Daniel, aga ma kardan paaniliselt pimedat,” ütles Hiedel valgustatud trepikoja ukselt ning läks oma aastate kohta ootamatult kiire sammuga trepist üles. Siis kostis ülevalt kinnilöödava ukse pauk ja täpselt samal hetkel kustus koridoris tuli.
Kui ma koju jõudsin, ladusin lauale viisteist lehekülge täiskirjutatud teksti, mille põhjal ma veel samal ööl proovisin kokku kirjutada artikli, mille mõne päeva pärast Hiedelile näha viisin. Teel Karlovasse möödusin kolmest lonkivast kujust, ning kuigi ma oleksin pidanud agulis elamise kogemuse tõttu kohe aru saama, et tegemist on veaga, jätkasin vapralt Karlova suunas rühkimist.
„Uo,” ütles korraga üks üllatunud jäme hääl selja tagant.
„Intelligent kakoi-to,” ütles ninahääl tema kõrval.
„Sovsem takoi…”
Tüübid piirasid mu ümber ja väikest kasvu jämeda häälega figuur võttis hoogu, et mul rusikaga nina lömmi lüüa, kui korraga ütles ninahäälega tüüp, kes osutus turskeks vennaks: „Podozhdi, smotri, dzinsõ krasivõje”.
Kõik kolm vaatasid minu Rootsist ostetud teksasid ning siis ütles jämeda häälega vennike: „Biznes propozal. Otdai dzinsõ”.
„Tagda bit ne budete?”
„Net.”
Läksime nurga taha, mina võtsin püksid jalast ning jämehääl ulatas mulle vastu enda püksid, mis olid kuni põlveni laigulised ehk kivipesumustriga ning ülevalt poolt põlve täpilised ehk lumipesumustriga. Taga oli silt, mille peale oli kirjutatud „Maradona Oriiginals”. Püksid olid mulle lühikesed.
Õnnelik uute teksade omanik lahkus ning mina liikusin kodu suunas tagasi, kus panin Maradonad ahjus põlema, tõmbasin jalga alt laienevad viigipüksid ning lehvisin nendega teisel katsel Hiedeli juurde.
„Tulin artiklit näitama,” ütlesin.
„Ootasin teid juba eile,” ütles Hiedel.
Hakkasin taskutes tuhnima, kuid mida polnud, oli artikkel, mis oli nüüd jämeda häälega teksaomaniku taskus. Huvitav, kas ta proovib seda lugeda või süütab sellega parajasti kuskil vagunelamus järjekordset sigaretti? Kuklas Hiedeli poolt lendu lastud muistse Eesti vandesõna, umbes nagu „pärgel”, võtsin taas kodutee ette. Kodus oli õnneks olemas mitu eelmist mustandit artiklist.
Kolmandal katsel jõudsin Hiedeli juurde üsna hilja. Istusin juba tuttavas kabinetis ning jälgisin üha süveneva hirmuga, kuidas Hiedel veristas punase pastakaga mu teksti nagu kirvega hull. Alles siis jõudis mulle lõplikult kohale, et Hiedel oli olnud viisteist aastat Loomingu Raamatukogu toimetaja, kes redigeeris Hesse, Camus’, Dostojevski ja teiste klassikute eestindusi.
„Proovige ennast ometi kokku võtta,” ütles ta mulle täiesti punaseks sirgeldatud paberit tagasi andes. Samahästi oleks ta võinud paberi lihtsalt punase tindi sisse pista.
Mõni nädal hiljem vaatas korrapidajaõpilane Miina Härma nimelise Tartu 2. Keskkooli vaikses koridoris juba mitmendat korda käekella. Vaid sekundid olid puudu sellest, kui ta vajutab lülitit ning tundi lõpetav helin kostab üle terve koolimaja. See helin jõuab ka klassi number 306, kus matemaatikaõpetaja Igor Holts korjab parajasti minu klassikaaslastelt kokku tunnikontrolli tulemusi.
Mina ise istusin teise korruse koridori aknalaual ning puhusin väikese halli sigaretisuitsu pilvekese lahtisest aknast õue. Ma ei vajanud enam matemaatikat, sest Postimehes oli ilmunud minu esimene artikkel. Intervjuu Lembe Hiedeliga. Minust saabki nüüd ajakirjanik – nagu Kalle Muuli või Hans H. Luik või Madis Jürgen. Minust võib saada ka hoopis rindereporter nagu Ainar Ruussaar.
Ma nägin taeva peegeldust aknaklaasil. Pilvede vahele ilmusid stseenid eepilistest teleülekannetest ning vilksatas minu kuju, vaata – ta raporteerib otse sündmuste keskelt. Aken liikus pisut tuule käes ja ma nägin peegelpildist enda vinnilist nägu ning silmi, mis olid hetkel suitsetamisest vesised. Ma tõukasin akna tusaselt tagasi ja vaatasin jälle pilvi.
Nüüd avanesid klasside uksed ja tund oli läbi. Mind ümbritsesid pikkades kampsunites kaasõpilased, ägedamatel kotist paistmas ajakirja New Musical Express üle-eelmine number või siis vähemalt olid nad pastakaga teksade peale kirjutanud The Cure. „I want to fuck, fuck, fuck…” ümises keegi tänaseks ununenud punklaulu.
Kuna järgmine tund oli ajalootund, siis lahkus pool klassi linna peale logelema, ning kuna Püssirohukelder oli juba avatud, siis võttis vähemalt seitse inimest kohad sisse selle kurikuulsa jooma-asutuse külgbaaris ja tellis viina apelsinimahlaga.
Mitu tundi hiljem kõikusime kolme sõbraga Püssirohukeldri uksest välja ning otsustasime saksa keele
