ringi, et tänavate labürindist väljapääsu leida. Ühel hetkel peatus meie selja taga politseiauto, mis hiilis meie sabas läbi mitmete ristmike. Autos valitses pinev vaikus, kuni lõpuks ütles keegi „vist pööras ära”.
„Aga kust see politsei siia sai?” küsisin mina juhi kõrvalistmelt.
„Me oleme vabad!” hüüdis optimist tagaistmelt.
„Hurraa!”
„Ära hõiska enne Papiniitu,” tahtsin mina öelda.
Järgmisel hetkel kostis võimas pauk ning auto sõitis üle väikese aia Pärnu peatänavale.
„Nüüd vist saime küll välja,” ütles juht.
Seejärel kihutasime mööda maanteed klassivenna suvilasse pidutsema, et jõuda hommikuks taas kontsertidele. Maantee põrgusse. Ma jäin ellu, et rääkida oma lugu, nagu öeldakse.
Postimehes ilmunud arvustuses kiitsin Pärnut ja Fiestat, kuid proovisin raporteerida ka lavataguseid sündmusi. „See „Euroopa vaba džässi keskne figuur, ekstreemne avangardist ja metsikut energiat kiirgav saksofonist” astus Pärnu Rannasalongis üles kõigepealt sellega, et noris tüli helitehnikuga ning lubas tema ka ära tappa.”
Jutt käis alati mustas maani nahkmantlis ringi liikunud saksa jazzmuusikust Peter Brötzmanist, kes tundus pool aega mingi laksu all olevat või lihtsalt kurjast vaimust vaevatud.
Edasi tunnistasin arvustuses avameelselt, et rahvakunstiansambli Tõva esinemisele ma paraku ei jõudnud, kuid tsiteerisin abivalmilt reklaambrošüüri: „Tõva ei ole illustratiivset suveniirset folkloori viljelev paraadgrupp, vaid rahvakunsti juurtele pürgiv ansambel.”
Tahtsin sel suvel kirjutada veel ka loo Vabriku tänava mustlastest. See oli ühtlasi ka minu lapsepõlve kodutänav, puumajadega ümbritsetud vaikne Tartu nurgakene, kus elas nii eestlasi, venelasi, valgevenelasi kui ka mustlasi.
Aeg-ajalt oli mustlaste hoov autosid täis. Sõidukid olid kaunistatud kirevate istmekatete ning tagaakendel vedelevate kirjude patjadega. Nad olid kõik lühikest kasvu. Mehed käisid kaabuga ja suitsetasid juba noorest east alates. Naised panid pidupäevadel jalga valged kingad ning kandsid siniseid ja kuldseid kleite ja linte. Tüdrukud tantsisid hoovi peal, emade kingad jalas. Kuigi nad rääkisid puhast eesti keelt, soovitasid vanemad meil neist eemale hoida.
Mäletan ennast umbes kolmeteistkümneaastaselt koos väikese eestlaste kambaga seismas vastamisi umbes sama vanade mustlastega. Mustlasi oli seitse ja nad olid kaasa võtnud ketid, ühel oli isegi nuga.
Nende pealik oli minust palju lühem, kuid tal oli lehmakett käes. Meil olid kamba peale mõned malakad ja aialipid, kuid polnud sugugi selge, et me siit eluga pääseme. Pinge tõusis. Kett kõlises. „Abordijaanus,” ütles ühtäkki üks mustlane, näidates näpuga minu sõbra peale.
„Lollakas,” ütlesin mina, „jäänus, mitte jaanus”. Solvatud eesti kutt otsustas teha paar ähvardavat liigutust mustlaste suunas ning meie rõõmuks pistsid kaks tükki neist aia poole liduma. Ülejäänud vaatasid paar sekundit meile heitunult otsa ning kadusid seejärel samuti kiiresti tagahoovi.
Pärast nägin mustlaste pealikut tänaval ning me leppisime ära. Rahu sõlmimise märgiks viskasime tänaval elava hullu aknasse veepommi. Hull hüppas aknast alla ning tungis meile peale nagu marutõbine karu. Pistsime jooksu ning ei peatunud enne, kui hull oli kaugele maha jäänud. Ma ei julgenud koju minna ning mustlaste pealik kutsus mind enda poole, kus ma istusin umbes kaheteistkümne inimesega koos lauda.
Pärast vaatasime koos värviteleviisorist multifilme. Minul muide ei olnud kodus televiisorit. Ma oleksin tahtnud mustlastest rohkem teada. Räägiti, et neil on kuningad ja kokkutulekud. Kus need toimuvad? Kuidas neid tehakse? Mida nad arvavad meist, eestlastest? Kas nad on natukene nagu setod?
Oleksin tahtnud koos nendega elada ning kõik üles kirjutada. Ent kui ma läksin sel suvel mustlaste hoovi vaatama, oli seal kõik tühi. Nad olid ära kolinud ja ma polnud sugugi kindel, et isegi kui ma oma tänava mustlasi kuskil näeksin, suudaksin ma nad näo järgi ära tunda.
Mulle meeldis kirjutada, kuid see ei tulnud kergelt. Tekstid ei kukkunud mul mitte kuidagi välja sellised nagu minu eeskujudel. Laused tundusid rabedad, keerulised ja mittemidagiütlevad.
Näiteks võisin ma päevade kaupa vaeva näha, et mõelda oma artiklile pealkiri välja. Nädal aega võis minna selle peale, et mõelda esimene paragrahv välja. Ma istusin kirjutusmasina taga, kuulasin valju muusikat ning viskasin järjest kokkukortsutatud paberinutsakaid paberikorvi.
Mõni kuu varem olin proovinud loomingulist keskkonnavahetust. Selleks, et kirjutada üks lühijutustus, olin ma laadinud seljakotti pätsi leiba, istunud tühja bussi ning sõitnud Vargamäele, jah, sinnasamasse, kus toimus „Tõe ja õiguse” tegevus. Mu kirjandusõpetaja Helgi Teringul oli seal lähedal soos üks köetav onn ning ta oli kunagi öelnud, et kui ma tahan sinna minna, siis võin seda alati ööbimiseks kasutada.
Oli 29. detsember ning mets ning maa olid mattunud pimedusse, kui buss mu Järva-Madise kandis maha pani. Onnini oli kümme kilomeetrit maad, kuid õnneks oli kirjandusõpetaja sõnul Järva-Madise pastoraadis võimalik ööbida ning sinna ma oma sammud seadsingi. Pastor Enn ja tema naine Pille võtsid mind hästi vastu ning keelitasid onni mitte minema.
„Jää siia, praegu on karud liikvel,” hirmutas Enn.
Kõigest hoolimata võtsin järgmisel hommikul seljakoti, kus oli pätsi leiva kõrval nüüd ka purk suppi, ning asusin teele. Poolel teel nägin karu jälgi, mis pöörasid metsa. Siis möödusin Vargamäe Talumuuseumist, kus polnud kedagi kodus, ning pöörasin rabateele. Olin täiesti üksi ning taipasin ühel hetkel, et ma pole kunagi elus nii kaugel teistest inimestest olnud. Igas suunas olid metsad ja sood.
Lõpuks jõudsin raba keskel asuvale künkale ning nägin väikest laudadest kokkulöödud onni lumisel lagendikul. Selle uks oli lahti. Tegin pliidi alla tule ja avastasin, et väljas on vahepeal jälle pimedaks läinud. Mul polnud kella ega taskulampi. Istusin lihtsalt kööginurgas, kahe küünla ja pliidi valgusel ja vaatasin, kuidas leegid limpsisid vana voodijalga, mille ma tulle olin visanud. Aeg-ajalt panin tulle uusi puutükke lisaks.
Siis otsustasin õue minna. Igas suunas paistis madalalt rippuv, süngelt must pilvine taevas, vaid mõnedes harvades kohtades joonistasid väikeste asulate tuled pilvedele kollakalt kumavaid sõõre. Ma vaatasin selja taha. Onn oli väike ja kuidagi kaitsetu. Selle aknal võbises küünal. Äkitselt hakkas mul hirm iseenda ees. Ma ei julgenud onni sisse minna, sest ma kartsin korraga sellist olukorda, et kui ma seal sees istun, siis keegi koputab uksele.
Selles poleks midagi muud hirmsat, kui vaid see, et ma teadsin, et mitte keegi ei saa sellisel kellaajal uksele koputama tulla. Ühesõnaga, ma kartsin natukene, et ma lähen hulluks. Suundusin siiski onni tagasi ja istusin veel mõnda aega tulevalgel. Miks ma siia tulin? Et jutustust kirjutada? Et ennast proovile panna?
Kella mul polnud ning ajataju oli kadunud. Kell võis olla kuus. Aga ta võis ka läheneda südaööle. Ma tegin endale aseme, kuid magada seal ei saanud, sest linad olid niisked.
Istusin taas pliidi ees ja vaatasin tuld.
Keskkooli ajal oli moes natuke hull olla, see oli kui protest süsteemi vastu. Isegi päris hullud olid meie seltskonnas teretulnud ning ma ise käisin vähemalt kahega läbi. Üks oli tahtnud ennast üles puua, aga oldi jaole saadud, ja nüüd oli tal keset kõri arm, sest arstid olid teda päästes sinna pannud mingi toru, et ta õhku saaks.
Seal
