style="font-size:15px;"> Villy istus toas, mantel seljas, äralõigatud näpuosadega kindad käes ja proovis aknalaua küljest matriklit lahti kangutada. See oli mingi kollase asja sisse kleepunud ning ei tahtnud tulla. Aknalaua teises nurgas oli liistude vahelt sisse sadanud väike lumehang.
Siis kostis raksakas ning Villy sai matrikli koos aknalaua küljest lahti tulnud värvilatakaga kätte. „Mis teed selle matrikliga?” küsisin. „Ma ei tea,” ütles Villy ja sirvis nukralt täiesti tühjasid lehekülgi. „Kaks aastat ja ei mingit kasu sellest ülikoolist,” nentis ta.
„Kus su pass on?” küsis Piirsalu. Villy ja Piirsalu tõmbasid Villy passis tema nime maha, kirjutasid sinna asemele Jaanus Piirsalu ning läksid stipi järele. Veerand tundi hiljem tulid nad kirudes tagasi. „Mutt ei andnud kätte.”
Varsti pärast seda tegi Villy kooliga lõpparve ja sõitis Tartust minema.
Mõni nädal hiljem olin just teel koolist koju, kui nägin raamatukogu juures tänaval Piirsalut. „Sa pead seda nägema,” ütles ta. Ühiselamu koridori kostis võimas müra, mis läks sedamööda valjemaks, kuidas me lähemale jõudsime. Tegime ukse lahti.
„Noh!” ütles Piirsalu võidukalt.
Ma seisin natuke sõnatult ja küsisin siis: „Kas keegi on telliskivi põrandale sperma sisse pooleks löönud?”
„Jah,” ütles Piirsalu.
Üldiselt nägi tuba aga välja, nagu oleks seda tabanud komeet Shoemaker Levy 9 või mõni muu loodusõnnetus. Ent asukad olid vastupidavad ning elu läks edasi. Laual oli Inno üle ühika kuulus muusikakeskus, mis on ehitatud diplomaadikohvri sisse; oli ta vast meistrimees, ning kõlaritest kostis Metallica „Enter Sandman”. „Böääää!” karjus Ats ning kõigutas ennast voodi peal hullumeelselt.
Ats ja muusika, neid oli üldiselt raske lahutada.
Vaiksemal päeval kuulas Ats Guns’n’Rosesi „November Rain´i” 74 korda järjest ja nii kõvasti, kui sai. Ühel nädalavahetusel tuli Elu Sõna koguduse liikmest ühikavalvur Atsi keelitama, et see helivolüümi maha keeraks. Ats sõitis talle pasunasse. See vihastas pühameest nii kõvasti, et ta tuli kirvega tagasi ja lõi Atsi toa ukse sisse. Ats andis talle taas kord üle kurgi, peale mida ajas valvur Atsi tükk aega mööda ühikat taga, kirves käes. Ülejäänud toakaaslased jõid samal ajal rahulikult toas edasi.
And it’s hard to hold a candle
in the cold November rain…
Inno oli sel ajal korralik inimene, skaudiliikumise toetaja, kes tahtis head, kuid vahel ei tulnud kõik päris nii välja. Parajasti oli ta läinud Erki Kõlult laenatud panni tagasi viima, kuid kuna Kõlu polnud kodus, siis lõi Inno ukse jalaga sisse ning lasi toa tuletõrjevoolikust vahtu täis. Kurat sa pole siis kodus, kui ma sult laenatud panni tagasi toon.
Erki Kõlu vandus verist vendettat ja hakkas elukutseliseks anekdoodirääkijaks.
Ma otsustasin sellest kõigest fiitšö kirjutada, mis ilmuski ajalehes Esmaspäev. Intervjueerisin ühiselamute juhti, puhvetipidajannat, komandanti. Üks neist kurtis, et ühes ühiselamus oli valvur tulekustutiga surnuks löödud ning duširuumides tegutseb piiluja.
Konkreetne Pepleri tänava ühiselamu oli 1958. aastal ehitatud üliõpilaste endi poolt, kuid juhataja kurtis, et uusi üliõpilasi „ei peata mistahes polt või traat”.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
