f="#b00000000.jpg"/>SAATEKS
Olen üks neid biolooge, kes ülikooli astudes unistas Aafrika savannides uitavatest kaelkirjakukarjadest, papagoiparvedest vihmametsades, koaaladest, kängurutest ja paljust muust ega saanud üldse aru, kuidas küll kõrgema matemaatika loengud meid unistustele lähemale viivad.
Kui noorele bioloogiatudengile, kes on maandunud koolipinki sügavast huvist ja armastusest looduse vastu, anda esimesel kursusel kätte kõrgema matemaatika ja keemia ainekava, küsivad paljud endalt veidi kõhklevalt: „Kas ma olen ikka õigel teel?”
Nii ka mina. Ma ei saanud tükk aega aru, kuidas on integraalid ja diferentsiaalvõrrandid seotud toreda äraolemisega looduses, mida ju bioloogi elukutse võimaldama peaks.
Pärast ülikooli lõpetamist olid minu kahtlused ainult süvenenud. Globaalses mõttes peaks ju ometigi olema põletavamaid probleeme kui kevadise seaherne morfoloogiline plastilisus, mis oli minu lõputöö teema.
Ma ei jätnud jonni, astusin magistrantuuri ja kolisin Zürichisse, sealse ülikooli juurde: ehk on mujal parem? Ent sealgi leidsin ennast peagi pelgalt hariliku sinilille lehtede kaldenurka ja erikaalu mõõtmas. Nii oligi mul 2001. aastaks, kui ka magistrantuur läbitud, mõõt lõplikult täis. See ei saa ju olla kõik, mida bioloogial pakkuda on! Vihmametsad hävivad, kliima soojeneb, veel avastamata liigid surevad välja, aga mina küürutan umbses kasvuhoones lillepottide ja tolmuses laboris kuivatuskapi kohal.
Elu oli teelahkmel. Ütlesin endale: nüüd või mitte kunagi, ning tippisin otsingumootorisse märksõnad „doktorantuur” ja „vihmamets”.
Otsing andis ühe vastuse. Oli pakkuda doktorantuurikoht, uurimaks muutusi lehelõikajasipelgate elus vihmametsa hävimisel. Sipelgaid pidi uuritama ühe aasta jooksul praeguseks peaaegu hävinud Atlandi ookeani vihmametsas Kirde-Brasiilias. Doktoriväitekiri tuli kirjutada väikeses Kaiserslauterni ülikoolis Saksamaal. Otsustasin, et kui tee troopikasse kulgeb üle Saksamaa, siis olgu nii, ja kandideerisin oma unelmatekohale.
Mind kutsuti Saksamaale töövestlusele, kus selgus, et troopikat uurida on tõeliselt trendikas ja sellistele eksootilistele uurimisprojektidele joostakse murdu, mistõttu pidin ühtäkki rinda pistma terve Saksamaa-täie kandidaatidega. Enda ja paljude ümberkaudsete rõõmsaks üllatuseks, aga ka mõne kurvastuseks või isegi pettumuseks, võitsin konkursi selle Lääne-Euroopa bioloogide hulgas nii nõutud koha täitmiseks.
Ma ei tea siiani, miks see projekt usaldati mulle, ühele eesti tüdrukule. Loomulikult oli oma osa akadeemilistel saavutustel ja tunnen, et olen tänu võlgu oma juhendajatele ning ei kahetse kasvuhoones veedetud aastaid. Kuid mul ei olnud troopikas viibimise kogemust ega portugali keele oskust. Aga hästi on meeles, kui suureks venisid töövestlusel Saksa professorite silmad, kui ma, püüdes end kuidagi troopikakogemuste puudumisest välja keerutada, rääkisin hea õnne peale lugusid sellest, kuidas olen välitöödel Muraka rappa ära eksinud, kuuse all maganud, lõkke peal süüa teinud, karu näinud ja muudest Eesti bioloogidele täiesti enesestmõistetavatest romantikamaiguga seikadest.
„Ja kuidas on portugali keelega?” oli järgmine küsimus.
Vastasin selges saksa keeles, tagataskus Šveitsi kogemus, et portugali keelt ma praegu küll veel ei oska, aga olen alati oma asukohamaa keele ära õppinud ja kavatsen seda ka seekord teha. Ehk oli professoritel lihtsalt hea nina ja nad teadsid, et just neid omadusi – oskust igas olukorras ellu jääda ning omandada võimalikult valutult keel ja kultuur – on selles Brasiilia projektis vaja.
Mina aga ei võitnud mitte ainult doktorantuurikoha, vaid täiesti uusi kogemusi täis eluetapi Eesti-suuruses Brasiilia metropolis Recifes, veelgi eksootilisema eluetapi kümne majaga suhkruroovabriku tööliste külas ja piiramatu võimaluse viibida maailma kõige laastatumas vihmametsas, võtmas mõõtu iseenda, Brasiilia tudengite, ninakarude, opossumite, laiskloomade, madude, sääskede, maanteeröövlite, nähtamatute vaimude ja muidugi sipelgatega.
Siin raamatus tuleb juttu sellest, kuidas kohalike olude sunnil saab ühest Brasiilias veedetud aastast kaks, kuidas looduslike olude sunnil uurin sipelgaid öösiti, kuidas igapäevaseks peakatteks saab sääsevõrk, lemmikjalatsiteks kummikud, esmatarbevahendiks matšeete, koduks telk ja vannitoaks metsaoja. Räägin, kuidas määrame puid lõhna järgi, uurime sipelgaid tolmuimejaga, kuidas õpin keelt õpikuta ja juhin autot lubadeta. Samuti tuleb juttu Brasiilia jalgpallist, karnevalist, forró’st, guaraná’st ja açaí’st. Kiindusin sellesse algul juhuslikult valitud maasse ja tema asukatesse sügavalt ja parandamatult, ning olen kindel, et see juhtub kõigiga, kes sinna reisivad.
Praegu, kümme aastat hiljem, on mul tore töö ja perekond, ja olen elanud peale Brasiilia veel teistes maailma maades. Mis puutub töösse, siis uurin jälle taimelehtede erikaalu või midagi samalaadset. Olen nimelt aru saanud, et globaalses mõttes on täiesti ükskõik, kas uurida lehtede kaldenurki või vihmametsasipelgaid: me kõik anname väikeste sipelgate kombel oma panuse selle suure maailma pöörlemisse. Brasiilia, üks probleemsemaid maid oma maailma õnnelikemate inimestega, andis mu seesugustele mõtetele küpsuse.
Inimmaailma väiksuse tõttu on mõned kahejalgsete nimed siin raamatus muudetud.
MINEK
Istun taeva ja Atlandi ookeani vahel lennukis ja mõtlen. Mul ei ole õrna aimugi, mis mind ees ootab. Kuid olen selle seikluse ise valinud ja otsustan hakkama saada, tulgu mis tuleb.
Mõtlen, et nüüd see siis algab. On 2002. aasta 4. märts. Saksamaal veedetud aeg oli möödunud märkamatult, ja ega ma Saksamaaga õieti koduneda jõudnudki. Neli reisile eelnenud kuud veetsin Kaiserslauterni ülikoolis lehelõikajasipelgate kohta kirjandust lugedes, viisa- ja tollipabereid ajades, vaktsiinisüste tehes ning ostes kokku vihmametsatöödeks vajalikke asju, nagu tolmuimejad ja sääsetõrjevahendid. Hinges olin juba Ladina-Ameerikas: hommikul ühiselamust ülikooli ja õhtul tagasi kõndides ning hädavajalikel poeskäikudel kuulasin kõrvaklappidest rumba-sambarütmides Kariibi mere muusikat. Ühikatoa hallid seinad kaunistasin reisibrošüüridest leitud palmipiltidega. Novembrikuine Lääne-Euroopa ei sobinud karvavõrdki minu kujutlusega peagi algavast eksootilisest seiklusest.
Varahommikul viisin kogu oma maise vara, mida Brasiiliasse kaasa ei võta, ülikooli laoruumi ja viskasin võtmed osakonna postkasti. Aastaks. Seejärel läksin kahe kohvriga rongijaama, rongiga Frankfurdi lennujaama, sealt lennukiga Lissaboni ja siin ma nüüd istun: hoolikalt kaalutletult TAP lennufirma masinas, sest selle lennuga tohib 20 kg asemel 60 kg pagasit üle ookeani viia.
Mõtlen, et oleksin ikkagi pidanud portugali keelt rohkem õppima. Aga Kaiserslauternis ei olnud nende paari kuu jooksul portugali keele kursusi. Ma pole iseõppija tüüp – paksu portugali keele õpikuga ei jõudnud ma üksi kuigi kaugele. Nüüd saan loota ainult oma keelevaistu, kohapealse õppimisvõimaluse ja hea õnne peale. Praegu aga ei tule mul šokolaadipruuni, blondeeritud juustega stjuardessi nähes isegi meelde, kuidas küsida „Palun üks õunamahl!”, seega küsin resigneerunult inglise keeles. Ma ei tea veel, et hullem ootab mind alles ees ja et see stjuardess on peale käputäie professorite järgmise kahe aasta jooksul viimane inimene, kes minust ilma portugali keeleta aru saab.
Mõtlen oma doktoritöö juhendajast Jensist, kes istub minu kõrval. Ta tuleb kolmeks esimeseks kuuks Brasiiliasse kaasa, pärast pean üksi hakkama saama. Jens on neljakümnendates aastates tõmmunahaline pika patsiga sakslasest dotsent. Ta on elanud ja töötanud paljudes Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikides, kuid mitte Brasiilias ning seetõttu ei oska ka tema portugali keelt. Küll aga räägib Jens „portunjooli” keelt, mis päästab meid edaspidi nii mõnestki olukorrast. See on portugalihispaania segakeel, mida räägib üht keelt valdav ja teist keelt mittevaldav inimene, seega üsna puine ja tugeva aktsendiga kõnepruuk, mida võib ehk võrrelda eesti-soome segakeelega. Iseloomult on Jens pigem tõsine ja muretseja kui minnalaskja ning tööstiililt perfektsionist,
