kolonialistide tulekuga 1500. aastal algas maailma ajaloo suurimaid vihmametsade hävitustöid, mille tagajärjel on hiiglaslikust Atlandi ookeani metsast nüüdseks säilinud ei rohkem ega vähem kui kaks protsenti! Mets on jäetud kasvama vaid väikeste laikudena mõnede eriti järsu kaldega küngaste tippudes, kus oleks liiga vaevarikas traktoriga suhkruroogu harida.
Mu doktoritöö teema on uurida metsade kadumise mõju lehelõikajasipelgatele ja kus oleks seda õigem uurida, kui mitte selles laastatud maastikus? Mu nägu tõmbub aga siiski tahmatult pilve ja kulm läheb kortsu. Sest kunagi kasvasid meie autorataste all vihmametsapuud. Jens märkab minu meeleolumuutust ja pärib selle põhjust. Seejärel valab ta vaid õli tulle.
„Jah, ka koloniaalajastu ei ole siin kandis nii lõplikult möödas, nagu õpikud kirjutavad,” räägib ta. „Maa kuulub ju suhkruroovabrikutele. Kas sa tead, et kogu Brasiilia pindalast kuulub tervelt pool vaid käputäiele suurmaaomanikele, no nii umbes paarile protsendile Brasiilia rahvast? Muuseas, jäta meelde, et meie uuritav mets ja ka välibaas on Serra Grande suhkruroovabriku omad.”
„Püha taevas, kas ma pean metsas töötades kellelegi au andma või…?” küsin jahmunult.
„Seda mitte, sest ülikool teeb suhkruroovabrikuga koostööd: ülikooli poolt on teadmised, kuidas suhkrurootööstuse kahjulikku mõju loodusele leevendada, vabriku poolt antakse meile mets, välibaas ja enam-vähem vabad käed uurida, mida tahame.”
„Meil on isegi vedanud,” õigustab nüüd Ana Paula. „Marcos rääkis, kuidas ta Pernambuco maakonnas ühte metsatükki uurides käib igal hommikul kohalikust suhkruroovabrikust läbi ja saab rinda „ajutise külalise” sildi, mis tähendab, et ta on selleks päevaks metsa lubatud.”
Jens jätkab:
„Teatud mõttes kuuluvad vabrikule ka kohalik infrastruktuur ja inimesed. Näiteks Coimbra küla lastele on suhkruroovabrik rajanud kooli, aga vaid kolme klassiga, sest rohkem haridust ei olevat suhkruroopõldudel töötamiseks vaja. Orjuski lõppes Brasiilias ju ametlikult alles 120 aastat tagasi.”
Maantee, mida mööda sõidame – üleriigilise tähtsusega kiirtee BR-101 –, on auklik ja lapitud ning meie mõistes ääri sellel pole. Pole ka sõiduridasid eraldavat keskjoont ega muid teetähiseid. Seal, kus lõpeb asfalt, algab pärast teravat teeserva suhkuroopõld või pole sedagi, ja veidi valesti rooli keeranud auto lendaks uperpallitades kallakust alla.
Parasjagu võib see ka meiega juhtuda, sest järgmise käänaku tagant kihutab meile vastu vana logisev rekka ja selle varjust alustab möödasõitu veel teine samasugune! Jens pidurdab ja manööverdab meie auto poolenisti teeäärsesse suhkruroogu.
„Maasturi eelised,” tõmbab ta kergendatult käega üle lauba, kui rekkad on üksteise kõrval sõites meist mööda rallinud.
„See on tõesti ohtlik asi,” möönab Ana Paula. „Need rekkad tulevad tuhandete kilomeetrite kauguselt, mõnikord Lõuna-Brasiiliast, sest maanteid mööda on kaupa kõige odavam vedada. Autojuhtidele ei maksta aga korralikult palka, vaid nad saavad selle kätte ainult juhul, kui laadungi õigeks ajaks kohale viivad. Kuid une- ega puhkeaega ei ole nendesse arvutustesse sisse võetud. Nii pumpavad juhid endid energiajooke täis ja kihutavad, nagu jaksavad.”
Nüüd möödume maantee äärde pikkade ridadena üles seatud hütikestest, millel seinteks pappkastid ja katuseks prügikotid.
„Need on Sem Terra21 inimesed. Suurmaaomanikud on nii võimust võtnud, et vaid veerand Brasiilia rahvast elab maal, ülejäänud on aetud linnadesse, elades seal enamasti allpool igasugust vaesuspiiri. Veel viiskümmend aastat tagasi oli vastupidi – enamik inimesi elas maal,” selgitab Jens.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
