öeldud, et see oli ka viimane kord, kui ma endale midagi poest tuua palusin. Kirjeldatud „mangodraama” pani mind pikaks ajaks piima ja röstsaia dieedile, sest kartsin perele liiga kalliks maksma minna.
Tänu Lee initsiatiivile sõitsime sageli Las Vegases ning selle lähiümbruses ringi. Meeleolu tõusud-mõõnad vaheldusid pidevalt: tundsin rõõmu uude kohta jõudmise üle ning kohe seejärel ebamugavust, kui läksime restorani lõunat sööma. Liiati tundsin end süüdlaslikult, et võin nautida looduse ja linna võrratut ilu, samal ajal kui lähedased mind kodus taga igatsevad.
Paari nädala jooksul nägin selliseid imelisi kohti nagu Red Rocki kanjon, Valley of Fire ja Zion National Park, kui mainida vaid mõnda. Ometi kasvas ängistus mu sees pidurdamatult. Kõigil piltidel, mis sellest ajast pärinevad, naeratan võltsilt. Selgelt on näha, et mul on klomp kurgus ja silmad… need on mittekerstilikult kurvad.
Kord, kui külastasime Las Vegase šokolaadivabriku juurde kuuluvat kaktuseaeda, lasin teha endast pildi. Peale fotoaparaadi klõpsu ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida, need hakkasid sirinal mööda põski alla voolama. Teesklesin, et olen endale midagi kurku tõmmanud, ja hakkasin läkastama. See andis vabanduse pisaraid salvrätikuga pühkida. Lee patsutas mulle seljale ning küsis, kas kõik on korras. Noogutasin: jah, kõik on okei. Ise võitlesin meeleheitlikult pealepressiva nutuhooga.
Veel tänagi, kui seda fotot vaatan, tunnen ängistust – justkui oleks kõik see olnud alles eile.
FLORIDA
Puhkusereis oleks võinud olla tore, kui seda poleks rikkunud kurnav koduigatsus, kurbus ja süütunne.
Florida osariik on troopiline paradiis Ameerika idaranniku alumises osas, mis ulatub poolsaarena Mehhiko lahte ja Kariibi merre. Rannajoon laiub 1200 kilomeetri pikkuselt ning vesi on ookeanis aasta ringi soe. Suveperioodi lõpus räsivad osariiki – mis on sama suur kui Inglismaa ja Wales kokku – tugevad tormid ning ohtlikud orkaanid.
Floridat külastab igal aastal umbes 41 miljonit turisti, Orlandos asuv Disney World on kõige populaarsem lõbustuspark terves Ameerikas. Ka maailmakuulus Miami Beach jääb Floridasse. Kui Las Vegases uhkab kõrbetuul näkku kuiva saunaleitsakut, siis Floridas saab juba lennukist väljudes aurusauna osaliseks. Õhk on siin meeletult niiske.
Lend Floridasse oli iseenesest tore, kui Cindi poleks jõudnud susata, et mu töögraafik sellel ajal ei kehti ja vabu päevi ma tagantjärele ei saa, sest reis on üle mõistuse kallis ning läheb perele terve varanduse maksma. Olin muidugi tänulik, et mind kaasa võeti, kuid tema märkus valas õli tulle mu kasvavale süütundele. Mis seal ikka, mõtlesin, eks ma siis hakka iga asja eest vähemalt kolm korda aitäh ütlema.
Peatusime Floridas Lee vanemate ookeanivaatega luksuskorteris. Täpsemalt korteriosakus. Nagu ma kuulsin, pidi rikastel juutidel selliseid osakuid mitmel pool üle maailma olema. Aasta ringi nad neis ei ela, vaid peatuvad siis, kui tahtmine tuleb. Kas neil ka päriskodu on, sellest ei saanudki ma õieti aru.
Esimesel õhtul tegin vale käigu: kasutasin vannitoas kellegi näopuhastusvahendit ja ärkasin hommikul tohutu punetava lööbega põskedel. Kosmeetikaga oli seda võimatu katta, seega kõik fotod, mis Disney Worldis tehti, kaasa arvatud pilt Mikihiirega, on jäädvustatud punetava näoga. (Ise seisin veel pool tundi järjekorras, et saaks Mikiga pilti teha!)
Pere muidugi küsis hommikul, mis minuga juhtus, ja ma tunnistasin üles, et kasutasin luba küsimata võõrast näopuhastajat. Õnneks ma selle eest pahandada ei saanud ja keegi mu peale ka tänaval näpuga ei näidanud… kuigi just seda ma eestlasena ootasin. Kõik naeratasid endiselt ja hüüdsid rõõmsalt: „How are you?”16 Peab tunnistama, et see oli mu jaoks meeliülendav kogemus: keegi ei kommenteeri ega arvusta su välimust, nähku su nägu välja kas või nagu hunnik punast putru.
Kuna pere oli puhkusel, käisime söömas kolm korda päevas, kui mitte rohkem. Ka hommikusöögiks mindi välja, kuigi Lee ema pakkus hommikul kõigile imehead värskelt pressitud apelsinimahla. See oli esimene kord, kui ma peale Eestist lahkumist midagi nii võrratut ja tervislikku sain.
Kuid peale apelsinimahla polnud neil külmkapis üldse midagi – käisin ise kontrollimas. Isegi piima ega röstsaia polnud neil kodus. Meid oli ühtekokku viis täiskasvanut ja kaks last ning iga söögikord läks maksma rohkem, kui oli minu nädalapalk. Istusin vaikides söögilauas ning imestasin, kui normaalne see kulutamine neile tundus… ja kui ebanormaalne see minu jaoks oli.
Esimesel kahel päeval julgesin vaevu midagi tellida, kartes perele liiga kalliks maksma minna. Kui ma aga nägin, kuidas lastele telliti kõike, mida nad soovisid, ja nad sealt ainult paar ampsu võtsid, ning kuidas ka täiskasvanute toit suuremalt jaolt söömata jäeti ja laualt prügikasti lendas, lasin rihma lõdvemaks. Hakkasin tellima seda, mis tundus maitsev, ja keegi ei teinud sellest mu imestuseks väljagi. Kahtlustan, et nad ei heitnud arvele ainsatki pilku, pistes krediitkaardi ettekandjale pihku.
Nagu Las Vegases nii saabus siingi kella kaheksa ajal õhtul perekondlik öörahu. Arvasin, et küllap pannakse lapsed magama ja suured lähevad elutuppa isekeskis juttu ajama, aga ei. Kõik, nii vanemad kui ka vanavanemad, hakkasid magama sättima ja ega minulgi jäänud muud üle kui oma tuppa minna. Vahtisin tundide kaupa valget lage ja tundsin koduigatsust.
Kuna Lee ema oli mu vastu väga kena, võtsin julguse kokku ja palusin luba õhtul välja jalutama minna. Nägin Cindi näost, et talle see plaan ei meeldi. Ometi oli Lee ema kohe mõttega päri ning andis mulle kõik vajalikud võtmed koos koodide ja instruktsiooniga, kuidas neid kasutada. Cindi manitses närviliselt, et üksi võib õhtul väljas ohtlik olla. Tal võis isegi õigus olla, aga minu soov iga hinna eest välja saada ületas kartused. Tundsin, et ma lihtsalt pean saama vaheldust üksildastele nukratele õhtutele.
Natuke ma siiski pabistasin. Olin kuulnud, et need ookeaniäärsed linnakesed ei pruugi alati turvalised olla. Kõik oli ümberringi võõras, iga nurga tagant viis kitsas jalgtee soolaselt lõhnavate troopiliste põõsaste vahele, tundmatutesse rannaäärsetesse soppidesse.
Esimesel õhtul jalutasin miili kaugusel asuvasse Walmarti supermarketisse. Teadsin, et see on ööpäev ringi avatud, ning mul oli hädasti vaja hügieenitarbeid. Edasi suundusin peateest eemale, luksuslike korterelamute vahelt välja – sinna, kus asus ookean. Ja mitte lihtsalt ookean, vaid Atlandi ookean! Ookeanikaldal seistes meenus, et olen seal Eestile peaaegu poole lähemal kui Las Vegases viibides. Muigasin: kui Floridas ollakse hädas peamiselt sellega, et Kuuba poolt pressivad peale immigrandid, kes on valmis kas või nädalaid ookeanis hulpima, et jõuaks paljutõotavale imedemaale, siis mina tahtsin sealt ainult minema saada.
Kõndisin nii kaugele, kui mööda ääretut kallast minna andis. Minust pimedas mööda rühkivad kärarikkad noortekambad tekitasid alguses küll kõhedust, kuid kui ma kuulsin nende rõõmsat hi’d, sain kindlust juurde. Inimesed tundusid usaldusväärsed. Kellelgi ei paistnud keelel ega meelel midagi halba olevat.
Pilkases pimeduses andsid väheldast valgust tähesära ja vees peegelduvad linnatuled. Tunnetasin ookeani ääretust, pikalt lohisevate lainete jõudu. Jäin kaldale seisma ning pöörasin silmad üle ookeani sinnapoole, kus teadsin olevat Eesti. Hakkasin eneselegi ootamatult ohjeldamatult tönnima. Küllap andis teadmine, et keegi mind ei kuule, julguse kõik kogunenud pinged välja elada. Praegu võin küll neile hetkedele tagasi mõeldes irooniliselt muiata, kuid tookord oli asi naljast kaugel. Koduigatsus, kahetsus, ebakindlus, alandus, süütunne ja kurbus
Kuidas läheb?
