– eelkõige seepärast, et nad tundusid olevat võltsid –, kuid siin jätsid nad üsna eheda mulje. Soovisin salamisi, et Cindi meile koju mõned õunad ostaks – isegi kui tegu on butafooriaga, lisaks puuviljad valgele majale natuke värvi.
Kui perenaine nägi, et ma õunu vaatan, ütles ta, et võin mõned endale osta. „Lapsed neid ei söö.” – „On need üldse söödavad?” küsisin naiivselt. Haarasin kuhjast ühe läikiva punase õuna, mis näis olevat lakitud. Hiljem kodus ubinat pestes voolas vesi sellelt maha nagu pardi sulgedelt. Vahakiht oli nii paks, et ma lausa nühkisin seda nõudepesunuustikuga maha. Kui lõpuks hambad sisse lõin, tundsin täiesti uut, varem mitte kordagi kogetud maitset. Vahtkumm – tuli esimesena meelde.
See oli ka esimene ja viimane kord, kui Cindi mind poodi viis. Seitse liitrit piima püsis kapis kaks nädalat, ilma et sellega oleks midagi juhtunud. Hapupiimaks see ei muutunud, püsis värske – olin vaimustuses.
Päev lõppes sellega, et vaatasin köögis õppimise eesmärgil pealt, kuidas Cindi seina külge kinnitatud imemasinaga konservipurke avas, nende sisu plastkaussidesse valas ja kausid omakorda mikrolaineahju pistis. Purkidele oli peale kirjutatud „Spaghetti O’s”, nende sees ujusid punases olluses O-kujulised makaronid. Nagu ma aru sain, oli tegemist laste õhtusöögiga. Mul endal veel iiveldas piimakokteilist, mida olin McDonald’sis mekkinud. Seetõttu loobusin söömaajast. Igaks juhuks libistasin taskusse juustupakikese, et selle sisu oma toas vaikselt näsida.
Kell oli kaheksa õhtul. Vabandasin, et mind piinab pikk ajavahe ja meeletu uni, ning lipsasin oma toakesse, et jääda üksi enda mõtete ja juustutükiga.
Minu saabumisest Las Vegasesse oli möödunud 22 tundi.
ARUSAAMATUSED
Kui oled pärit nõukogude ajast, mil salasilm sind igal pool jälgis ja salakõrv pealt kuulas, ei tundu kodune luurekaamera hirmutav. Ometi on see, uskuge või mitte, äärmiselt ebameeldiv.
Juust näksitud, libistasin end hinge kinni pidades krigisevasse voodisse ning jäin ainiti valgesse lakke vahtima. Meenus Tallinnas tehtud intervjuu agentuuri esindajaga, kes muudkui kiitis, kui toredad ja avatud olemisega on ameeriklased. Ta ütles, et Ameerika peredele on au pair nagu pereliige. Et ameeriklased kohtlevad lapsehoidjaid imehästi, võtavad neid reisidele kaasa ning annavad autot kasutada. Mõned tüdrukud pole peale tööaja lõppu tagasi koju tulnudki, vaid on pikendanud lepingut veel teiseks ja kolmandaks aastaks. Mõned tüdrukud on liitunud koolitusprogrammiga, elades edasi oma vana pere juures…
Olin segaduses. Mul polnud küll mõttes jääda Ameerikasse kauemaks kui aastaks, ometi tahtsin siin olla pereliige. Soovisin sulanduda, olla väärtustatud ja tunda, et mind vajatakse. Viibisin ma ju lõppude lõpuks nende katuse all, vaatasin nende laste järele – kuidas saaks see kooslus normaalselt toimida ilma vastastikuse usalduse ja austuseta?
Mulle tuli lapsepõlvest meelde üks lugu. Sõitsime paadiga Venemaa poole, Lämmijärve soistele kallastele jõhvikaid korjama. Tagasi tulles läks mootor järve keskel katki ja möödasõitev paat, mille peremees oli pärit lähedal asuvast vene külast, pukseeris meid kaldale. Ta viis meid oma koju. Olime võhivõõrad ja teisest rahvusest, ometi kutsuti meid lahkelt sisse, söödeti kõhud täis ning lasti öö oma katuse all veeta. Lapsena jättis see mulle sügava mulje – tundsin end seal nagu kodus.
Siin, selle helevalge maja katuse all aga tundsin end kui võõras. Kuigi mind oli siia ju kutsutud! Minu kohta oli tehtud korralik taustauuring, järelikult pidi mu pererahvas teadma, et mul pole kahtlast minevikku. Agentuurist oli öeldud, et mind oodatakse väga…
Jah, ma olin kuulnud ka ameeriklaste võltsist fassaadist, nende keep smiling’ust10. Kas see oligi see? Südamlik kiri, mille nad mulle olid saatnud, ja loosung, millega mulle lennujaama vastu tulnud… ei tähendanud järelikult midagi?
Järgmisel hommikul ärkasin jälle laste kilgete peale. Pesin hambad puhtaks, tõmbasin riided selga ja astusin toast välja.
Ameerikapärases köögis-elutoas oli pool suurest valgest ruumist kaetud valge vaibaga, teine pool kiviplaatidega. Et vältida perenaise huviorbiiti jäämist, asusin lastega tegelema. Lasin neil endale mänguasju näidata, nautides mudilaste kudrutamist.
Kuid teise päeva pauk ei jäänud tulemata. Laua äärde istudes teatas Cindi, et peab mulle midagi tähtsat ütlema – et selle ütlemata jätmine oleks seadusvastane. Jäin hinge kinni pidades ootama. Ta heitis ebamäärase pilgu kusagile mu pea kohale ja ütles kapi otsa näpuga sihtides: „See seal on kaamera! See mitte ainult ei vaata, vaid ka lindistab.” Kõnetempot kiirendades ja köhatades lisas ta: „See on muidugi rohkem küll varaste pärast… aga paratamatult jääb peale ka kõik muu, mis toas toimub.” Keerasin pea aeglaselt sinnapoole, kuhu perenaine oli osutanud – jah, sealt paistis must, peaaegu märkamatu juhtmekene tillukese kaamerasilmaga.
Cindi muudkui seletas midagi, aga mina mõtlesin ainult juustutükile, mille olin eelmisel õhtul taskusse libistanud. Selle nurga alt pidi kaamerasilm seda hästi tabama. Olin halvatud! Mis siis, kui perenaine avastab mu juustunäppamise? Kas ta helistab siis politseisse ja mind pannakse juustutüki varastamise eest vangi?
Suure pingutusega end valitsedes ja salamisi rahustavaid hingamisharjutusi tehes katsusin perenaise jutule keskenduda. Järgnes joru reegleid ja meeldetuletusi. Sain teada, et ma ei tohi telefoni vastu võtta, võõraid koju tuua, televiisorit koos lastega vaadata, küünlaid põletada, aknaid avada, toitu köögist välja viia ja nii edasi. Nõusid tohtisin pesta ainult nõudepesumasinas, sest niisama voolava vee all pestes ei saavat need piisavalt puhtaks. Nõusid peab desinfitseerima.
Lisaks kohustas perenaine mind tundma õppima maja ustele paigutatud andurite signaale: eesukse andur, garaaži andur ja tagaukse andur. Tagauksest sai välja basseini juurde – kui lapsed peaksid märkamatult tagaukse lahti tegema, annab andur sellest märku. Mul oli lastega keelatud basseini äärde minna, rääkimata ujumisest. Mikinzi ja Alek võisid supelda vaid oma vanemate juuresolekul.
Kuulasin ja noogutasin. Neelatasin, et mind ei lämmataks klomp, mis oli kurku tekkinud. Sõjavägi, mitte haigla – korrigeerisin saabumispäeval jäänud muljet.
Seejärel teatas perenaine tähtsalt, et järgmisel päeval läheb ta kodust ära ning jätab mu lastega üksi. Dramaatiliselt silmi kissitades ja mind pilguga puurides tuletas ta meelde, et need lapsed on talle siin ilmas kõik – kui nendega peaks midagi juhtuma, siis…
Hoidsin end tagasi, et mitte tseremoniaalselt kulpi lüüa. Ootasin järgmist päeva kui hingeõnnistust. Lootsin, et Cindi läheb tööle, ja tundsin juba ette kergendust, et jääme lastega terveks päevaks omapäi. Mul polnud Mikinzi ja Alekiga mingeid probleeme. Lapsed nagu lapsed ikka, toredad, mängualtid ja armsad. Pealegi näisid nad must siiralt rõõmu tundvat!
Olgu etteruttavalt öeldud, et põngerjate seltsis suutsin õnneks ka ise pingest vabaneda, et mitte hulluks minna selle seitsme kuu jooksul, mis ma valges vanglas vastu pidasin.
Järgmisel hommikul väljusin toast alles siis, kui kuulsin köögis hääli. Nosisime plastkaussidest magusaid krõbinaid piimaga, siis lippasid lapsed mängima. Cindil ei paistnud äraminekuga kiiret olevat. Ta läks oma tuppa, et sealt tunni aja pärast kergelt meigitud ja föönitatud kujul väljuda. Riietus oli tavapärane: heledad teksad, T-särk ja valged tennised. „Ma lähen paariks tunniks raamatukokku,” teatas ta tähtsalt.
Pidev naeratamine.
