ikka peast eurooplane juba,” võetakse jutt kokku.
Legend räägib, et kui välismaalane küsib bulgaarlase käest, kui palju teenus maksab, siis vaatab bulgaarlane talle pikalt otsa ja ütleb: „Viis…”, seejärel ootab, uurib vestluspartneri näoilmet ja jätkab: „…eurot…”, ootab taas ja kaalub, kuidas reageeriti, vaikuse korral jätkab: „…ilma käibemaksuta…”, ootab veel veidi ja kui endiselt vastust ei tule, siis lisab: „…päevas.” Alguses räägiti seda küll mustlaste kohta, aga bulgaarlane sobib ka siia jutu sisse hästi.
Ma ei ole ainus eestlane, kes oma isiklike kogemuste kaudu saab valusalt aru, mida tähendab väide „Mustlane tunneb, et on piisavalt kaubelnud, ainult siis, kui tehing ära jääb”.
Mu hilisem sõber Rauni kuulutas juba õige tutvuse alguses, et ta õppis ruttu ära ühe olulise tõsiasja. Nii maskuliinses ühiskonnas võtavad sind tõsiselt ainult need äripartnerid või kliendid, keda oled ühe korra sõimanud ja kelle juurest seejärel minema kõndinud. Uskumatult kõlab niisugune asi ainult Eestist vaadates, Bulgaaria meestekeskses ühiskonnas tundub see aga igati sobiv. Naisettevõtjatega ma eriti kokku pole puutunud, kui personaliotsijad välja arvata.
Kui bulgaarlased mu lepinguläbirääkimistelt esimest korda sõna otseses mõttes välja viskavad, tundub see ebaõiglane ja ärritav. Arvan, et on võimatu nendega suhtlemist jätkata. Nii madalale ma ka ennast ei lase. Esimesel korral lahkungi jäädavalt. Järgmistel kordadel saan juba aru, et pärast niisugust teatrit saadetakse mõni nädal hiljem kellegi kaudu sõnum või mõni muu vihje, et nad ikkagi on huvitatud minuga vestlemisest, ja kõik jätkub sealt, kus jäi enne vahejuhtumit pooleli, justkui oleks seda meelelahutuse eesmärgil tehtud. Niisamuti ei võeta hiljem mindki tõsiselt, kui kellegi minema saadan.
2010. aasta sügisel, kui asun eestlaste varem kokku ostetud ja seisma jäänud põllumaade probleemile lahendusi otsima, tuleb kohe esimesel nädalal minu juurde kohalik külamees ja pakub oma maad müüa 50 euro eest ruutmeetri kohta. Ma selgitan, et me ei osta juba ammu maid, püüame hoopis müüa neid, mida eestlased on kokku ostnud. Tema muudkui vatrab ja seletab, kuidas ettevõte võiks ju osta viiekümne eest, aga tema annaks mulle kohe kümme tagasi. Ma siis selgitan, et olen kursis bulgaarlaste kommete ja sellega, kuidas siin maid osteti, aga ei soovi niisuguses tehingus osaleda. Räägin talle, milline on turuhind, ja näitan internetis meie müügikuulutust, kus hind on mitu korda odavam. Sel hetkel võtab ta esimese suitsupausi ja peab naisega õues nõu. Ma jõuan ta juba unustada ja tegelen oma muude töödega. Kui tund aega hiljem lõpetan kolleegidega koosoleku, siis avastan, et külamees ootab mind ikka ukse taga.
„Olgu, kakskümmend meile, kakskümmend sulle,” teatab ta nüüd ilma pikema sissejuhatuseta. „Küll sa oled kange tegelane!”
Mees jätkab minu kiitmist pikema monoloogiga. Üritan selgitada, miks on lihtne olla aus ja kuidas ma jagan kõigi investoritega pidevalt kogu teavet, aga saan siis aru, et see jutt ei jõua temani. Jätame hüvasti ja ma sulgen ukse.
Möödub kümmekond sekundit ja mees pistab pea ukse vahelt uuesti sisse: „No olgu-olgu, said kaubelda ja näidelda. Viis mulle ja kümme sulle, said, mis tahtsid.”
See mees ei usu veel ka nädal hiljem telefonis, et me tõesti ei osta enam maad. Ei kahekümne, kümne ega viie euro eest ruutmeetri kohta. Alles aasta pärast suudame temaga vestelda ühise detailplaneeringu korraldamisest, sest ta näeb, et ma tõesti ei ole maid juurde ostnud. Hiljem õpin oma töö käigus tundma ka neid põllumaade omanikke, kes on ausad ja kes on jätnud oma maad müümata just selliste kulukate kohalike või välismaiste „ostujuhtide” tõttu. Just selliste maaomanikega kujuneb mul vastastikune respekt ja mõnus koostöö välja detailplaneeringute käigus.
Esimeste Bulgaarias elatud aastate jooksul pean juhatajana kohalikega palju palgaläbirääkimisi. Hiljem delegeerin selle kolleegile. Algul usun peaaegu pooli asju, mida mulle räägitakse. Ajapikku saan selle teatri süžeest rohkem aru ja elan ka oma rolli paremini sisse. Päris ilma teatrita läbi ei saa, sest, nagu te mäletate, Bulgaarias kaubeldakse ikka kauplemise pärast. Toon siin ühe näite…
2007. aasta suvel algab palgaläbirääkimise päeva hommik sellega, et pool kontorit on morni näoga. Kõik need, keda läbirääkija on suutnud oma mängu kaasa tõmmata, on justkui matusemeeleolus. Juhataja lauale on loomulikult pandud lahkumisavaldus. Keegi annab vaikselt mõista, et kolleeg X soovib „tõsiselt vestelda”. Mis siis ikka, eks räägime.
Alustuseks küsib peategelane, kas olen temaga rahul olnud, ja pigistab muul moel kiitust välja. Jagan seda rohkesti. Seejärel tuleb kiidukõne minu kui juhataja kohta. Kuulan vaikides ülepingutatud ja ülimalt emotsionaalseid liialdusi ja palun seejärel asjast kõnelda. Nüüd tuleb teine vaatus teemal „mind ei hinnata piisavalt”. Loetakse ette oma saavutusi, mis on kümnega korrutatud, ja ähvardatakse lahkuda. Faktitäpsusest pole mõtet rääkidagi. Kui mõnda fakti täpsustama hakkan, visatakse järgmised kolm niisama kaheldavat ruttu õhku. Olen vestlusest pidevalt justkui kümne argumendiga maas.
Mõne aja pärast algab aga kolmas vaatus – „kaastunde tekitamine”. Isa on hiljuti haigestunud, vend juba ammu ja naisega on lood päris halvasti.
„Saate aru, härra ülemus, ainsa toitjana on mu stress tõesti suur ja ma vabandan selle pärast, aga mis teha, katsun oma koormaga kuidagi hakkama saada,” deklameerib kõneleja maailma kõige kurvema näoga.
Naised pigistavad selle koha peal kindlasti pisara välja, ilma et mina oleksin veel kordagi sõna saanud. Mehed vajuvad nii sügavasse masendusse kui võimalik. Kui selle koha peal natuke järele anda, näiteks tõsta palka kas või 25 euro võrra, tuleb suur leppimine, juhatajat kiidetakse ja lahkutakse, selg ees. Kui aga uut kokkulepet ei sünni, siis minnakse lahku suures nukruses, sest avaldus on laual ja ees ootab hüvastijätt.
Järgmisel hommikul on sama tegelane aga esimesena ukse peal vastas, teatab rõõmsal meelel, et saab juhatajast aru ja et talle meeldib siin ettevõttes väga. Avaldus on laualt kadunud niisama saladuslikult, nagu see sinna tekkiski. Igaks juhuks küsib töötaja veel üle, kas ta tohib jätkata, ja kogu kontor on jälle tavapärases töömeeleolus.
Minu liigne korrektsus ja headus on selles kultuuris täiesti ebavajalik ja kindlasti kasutatakse seda esimestel aastatel ka ära. Samas toob see ettevõttesse hulgaliselt töökaid inimesi, kes laisku ühel hetkel ise minema hakkavad tõukama ning võimu üle võtavad. Kuue aasta jooksul tekib mõnus tiim ausatest ja töökatest inimestest, kellega läheksin igal juhul luurele. Majanduskriisi aastatel püsivad nad ettevõttes ja on nõus madalama palgaga, sest on ammu teada, et me käitume töötajatega korrektselt.
Ilmselt võiks mõni bulgaarlane, hispaanlane või itaallane, kes Eestisse töötama ja elama on sattunud, ka kolleegidest eestlaste kohta mitmesuguseid lugusid rääkida. Ma ei püüagi siin anda hinnanguid hea ja halva skaalal. Lihtsalt põnev on erinevusi kogeda.
Teine kauplejatüüp, kellest tahaksin rääkida, on „esinduse juht”. See on bulgaarlane, kes on saanud suurima võimaliku õnne osaliseks. Ta on pandud juhtima välisettevõtte väikest filiaali. Paremal juhul isegi käivitama. Illustratsiooniks toon näite ühest keemiatoodetega kauplevast ettevõttest. Seda lugu Eestis mõnes seltskonnas rääkides olen kuulnud vastuseks samasuguseid juhtumisi Lätist ja on ka öeldud, et isegi Eestis võib kohata „esinduse juhi” tüüpi tegelasi.
Ühesõnaga… Eestlane saabub Bulgaariasse, et rajada esindus. Asutab ettevõtte ja maksab seejuures igal pool esimesest päevast alates välismaalase hinna järgi. Proovib ühe personaliotsingufirmaga
