alguses alustab Sofias tegevust meie ehitustehnika rendifirma StroyRent. Soovime pakkuda masinaid „kõik ühest kohast”-kontseptsiooni alusel nii, nagu see äri toimib Eestis ja paljudes teistes Euroopa riikides. Portfelli planeerime kõike, alates väikestest käsitööriistadest (trellid, perforaatorid, lõikeseadmed) kuni tellingute, aedade ja 40 meetri kõrguseni ulatuvate teleskoopliftideni välja.
Üsna irooniliselt tuleb esimesed renditavad kontor-soojakud 2006. aasta talvel vedada esimese kliendi juurde läbi aasta suurima lumetormi. Osa teid on suletud, kuid mingi peaaegu olematu kurru kaudu jõuavad veokid siiski üle mägede kohale.
Esimestel kuudel kahekordistub klientide arv igal nädalal. Rabelemist on küll, raha nagu polegi veel. Kuuendal kuul joome esimest korda šampust. Eelmise kuu käive katab esimest korda ootamatult kogu palgakulu. Mõistliku ärimahuni tundub olevat veel miljon aastat.
Tööl käin nüüd jala. Kontor ja ladu on mugavalt kümne minuti tee kaugusel kodunt. Teele jääb üks liibanonlaste Aladdin Kebab, kust võtan hommikuti tihti mõnusa vrapi moodi keerdvõileiva. Seda on piisavalt aega süüa järgmisel suurel ringristmikul, kus on selline ebatavaline liikluskorraldus, et ringile saabujatel on eesõigus ja ringil liikujad peavad teed andma, sekka mõned valgusfoorid. Iseregulatsioon töötab nii keerukas kohas isegi paremini ja sellest saavad aru nii liiklejad kui politsei.
StroyRendi ladu asub hetkel vanas külmkapitehases kohe Sofia kesklinna külje all. Paistab, et kunagi oli siin terve klaster. Üle tee asub külmainstituut. Siin-seal tänava ääres on külmaagregaatide remondifirmad. Tegu on viiekordsete vanade tehasehoonetega, mille keskel on suur sisehoov. Hooned on kõik mahajäetud. Ainult ühes nurgas, vanas kontorihoones on vesi ja elekter ja renditakse pinda välja. Asukoht on meie jaoks hea. Ebaesteetiline väljanägemine meid ei häiri. Tehas ise asub ühe kanali ääres, mis mägedest tulevat tulvavett linnast välja juhib. Kuna enamik aega on kanal kuival, siis käib seal ülepäeviti täika. See näeb välja nii, et kaupmees paneb vaiba või teki lihtsalt betooni peale maha ja kuhjab asjad sinna peale. Kaupa on kõvasti, aga osta pole midagi. Kõige suurem staar paistab olevat üks vana habemik, kes müüb sõjaaegseid rinnamärke.
Neil kuudel võtan tööle kõige legendaarsemad tegelased, kellest räägin hiljem lähemalt: doktori-direktori Svetozari, kauboi Tihomiri, noore inseneri Ganimiri ja rallimehaaniku Ilia. Kaks viimati nimetatut on senimaani StroyRendis tööl ja teenindavad nagu möödaminnes riigi suurimaid ehitusettevõtteid paremini kui keegi teine turul. Sisuliselt ehitavad meie ettevõtte üles just nemad neljakesi.
Juba teine suurem tellinguklient osutub vargaks. Kiirelt kaovad ka mõned väiksemad tööriistad. Kõik see, mida Eesti kogemuse pealt riskide juhtimiseks ette valmistasime, ei ole kaugeltki piisav. Siin riigis ja siinse kuritegevuse puhul on vaja hoopis teised trikid ära õppida. See õppimine võtab meilt poolteist aastat ja kaotame 100 000 euro eest vara. Siis saame lekked pidama. Hilisematel aastatel ei kao ka kokku nii palju vara kui esimesel kahel aastal.
Alguses on kogu kontor aktiivse müügitööga hõivatud. Noor insener Ganimir käib kvartalite kaupa mööda tänavaid ja külastab ehitusplatse. Õhtul tuleb ja märgib mulle kaardile, mida kus nägi ja kui palju telefoninumbreid kogus. Ilia paneb tasuta netilehekülgedele kuulutusi väikeste käsitööriistade kohta ja vastab nende peale tulnud kõnedele. Svetozar, kes on just kaitsnud oma doktoritöö logistilise optimeerimise teemal, külastab suuremate ehitusettevõtete kontoreid. Talle ajavad kohtumisi ette neiud ühest meid teenindavast kõnekeskusest – kes helistavad päevas 50 ehitusettevõttesse, et saada Svetozarile järgmiseks päevaks viis kohtumist.
Anname enda arust hullult gaasi, aga tulemust on algul loomulikult vähe. Suurem osa kliente on hullult ülbed ja uhkustavad, et neil on rohkem vara kui meil.
„Milleks rentida? Kui vaja, siis ostan ise!”
„Muide, ma võin hoopis teile rentida!”
„Te, poisid, ei saa ikka üldse ärist aru…” kõlab tüüpiliselt.
Ometi tulevad nad paari kuu pärast ise meie juurde tagasi.
„Teate… mul on just praegu üks projekt, kuhu ajutiselt vaja natuke… Mul enda asjad teiste projektide all kinni…” Nii jäävad nad kliendiks pikkadeks aastateks.
Esimesel suvel otsustame koos Askoga, et teeme ikka väikesed suvepäevad ka töötajatele. Tal on ainult naised tööl, mul ainult mehed. Mõeldud-tehtud. Mägedes Bataki järve lähedal, kus kahe küla vahel töötab üks viimaseid Euroopa regulaarseid kitsarööpmelisi rongiliine, reserveerime endale kohad Kääriku suusabaasi moodi kompleksis. Võrkpallilahingud on ägedad, napsi saab ka ja inimesed tutvuvad. Neil suvepäevadel saan lõpuks lahti ka sellest, et kõik töötajad minu poole stiilis „господин дирeктор”3 pöörduvad.
Ettevõtte käivitamisel on algul pidevalt niisugune tunne, et miljon elementaarset asja on puudu. Mis ettevõte me oleme, kui meil pole isegi survepesurit, et masinaid pesta. Siis jälle pole meie masinatel kleepse või ei suuda me ise muruniiduki terasid teritada või pole meil ühtegi veokit, et kiire ots kliendi juurde ära teha. Pole normaalset silti tänaval, keegi ei suuda kontoris AutoCADi faile lahti võtta, töölised on sandaalides ja nii edasi. Pisidetaile tundub pidevalt nii suure laviinina peale tulevat, et minu põhimõttest „inimesed on enne ja tulemused pärast” jääb väheseks.
Teisel aastal oleme juba väike töötav firmake. Nüüd on kliente iga päev. Inimesi on piisavalt. Nõudlust tundub pidevalt olevat rohkem kui vara. Omanikud panevad raha kaks korda juurde. Siis saame esimesed liisingud. Kasvame mis mühiseb. Pidevalt on Schumacheri tunne, et suurel kiirusel ei saa vormeli üle kunagi täielikku kontrolli olla. Vist ei peagi. Siis näen esimest korda seda, et töökad tõrjuvad laisa inimese ise ettevõttest välja. Aplodeerin mõttes. Kuskil olen inimeste valikuga pihta pannud. Edaspidi muutub sisemine vaikne areng üha tavalisemaks.
Suvel 2007 ehitame esimese lava ja tribüüni 300 inimese jaoks väga erilises kohas, endises kinnises kommunistliku partei lossiaias Varna lähedal. Sealses Evksinogradi lossi aias toimub ainulaadne välismaiste esinejatega ooperifestival, mille kolmsada eurot maksva pileti ostmine ei paista kõrgkultuuri austajatele probleeme valmistavat – eriti valimiste eel.
Naudime Kadrioru lossi pargi stiilis aeda lavade väljaehitamise ajal mitu päeva. Huvitaval kombel on kogu park puuke täis, varem arvasin, et nii kuumas kliimas neid pole. Ju siis sobib hästi kastetud park puukidele.
Lossikompleksis on ka üks väike (2000 ruutmeetri suurune) viinamarjaaed ja seal villitakse eksklusiivset Evksinogradi veini. Kui keegi soovib maitsta midagi tõeliselt erilist, siis tasub Varnasse sattudes seda otsima minna. See loss jääb poolele teele Varnast Kuldsete Liivade poole välja sõites.
Bulgaarias on mitu sissetulekut kohalike puhul pigem norm kui erand, vanemad inimesed räägivad õuduslugusid 1990. aastate lõpu hüperinflatsioonist ja suurest vaesusest. Näen ja kuulen ikka, et mu inimestel on ka teisi sissetulekuid, kohati tööle keskendumine hajub. Püüan olukorda mõistlikkuse piires vaos hoida ja vältida ka endale konkurentide kasvatamist. Esimene meie oma töötaja rajatud konkurent tekibki alles seitse aastat pärast StroyRendi käivitamist. Ka seekord annavad „reeturi” välja töötajad ise ja me reageerime vastavalt.
Teise aasta lõpus õnnestub meil võlakirjad emiteerida, saame suurema hulga lisaraha Eesti ja Läti pankadest. Asume julgelt arendama tõstukite ja liftide suunda, millest saabki hiljem üks ettevõtte kolmest nurgakivist. 2008. aastal saavutame uskumatu kasumlikkuse, mis kriisi ajal muutub kohe niisama suureks
Härra direktor. (bulgaaria k)
