Palme kõrvale.
Kulgeda Stockholmis. Voolata kui vesi lähimasse Pressbyrånisse, ajalehekioskisse, kus müüakse loteriipileteid ja šokolaadi ja naisteajakirju ja mis kõige tähtsam, kanelbulle’sid ja vaniljbulle’sid – kutsuvaid sooje saiakesi. Seal müüakse ka chokladmjölk’i, pruuni piima, mis lausa anub, et teda tarbitaks koos imemaitsva saiakesega. Või kui te soovite end eriti hellitada, minge supermarketisse ja ostke Polarbrödi, mis on lihtsalt kõige pehmem leib, mida te oma lühikesel maa peal viibimise perioodil maitsta saate. Pakendi peal on kena pilt põhjapõdrast, ja võib ette kujutada, kuidas seda leiba küpsetasid põhjas kuumades ahjudes sealsed haldjad ja kuidas see saadeti lõunasse, et rõõmustada iga meest ja naist Stockholmis. Ma ostan seda kraami kaasa kümnestes pakkides, teades, et mu pere sööb selle ära kahe päeva jooksul.
Ja siin mu ümber on rootsi keel, nii pehme ja vatine mu kõrvadele, justkui sulepall. Svenska, sa keelte armastusväärne narr. Ma soovin, et oskaksin rootsi keelt rääkida, ja ma oskangi öelda mõne lause ja saan aru mõnest asjast, mida need asjalikud inimesed T-Centralenis räägivad, aga see tundub lihtsalt nii… võimatu, sest kõik rootslased kõlavad nii, nagu neil oleks lihapall kurku kinni jäänud. Kirjutatakse biljett (pilet), aga hääldatakse „bee-jett”. G-täht tähendab aga meeldivat y/jhääldust. Bergman hääldub „Bäriman” ja Mariatorget on „Mariatorjet”. Mariatorgetil tulen ma T-Bana rongist välja ja hakkan kõndima piki Södermalmi peatänavat, mööda trendikatest kohvikutest ja kenadest, hästi riietatud ja võimekatest inimestest, kuni jõuan vaiksemasse piirkonda, kus on kortermajad ja Türgi restoranid, ning sean sammud parki, kus on kuldsed sügislehed ja vihmast vettinud puupingid, kuni viimaks jõuan selle vana hosteli juurde, mida ma kunagi koduks nimetasin. Siis, kui ma suremas olin.
Ma tean, et Ursula on ikka veel elus ja õnnelik. McGregor on alles ja Nina ka, ja nad oleksid võinud isegi kokku jääda. Ma ütlesin McGregorile, et nad peaksid kokku jääma, aga ta ei kuulanud mind ja ise on süüdi.
Olen mõned korrad lasknud end testida ja minuga on kõik korras, kuid see hirm on ikka veel alles. Rääkisin seda kord ühele psühholoogile ja ta ütles, et see on seotud süütundega, mida ma tunnen millegi muu pärast, mida olen teinud. Millegi muu pärast, mõtlesin ma. Aga kui neid asju on mitu?
Ja mis siis, kui see siiski on veel minus? See viirus?..
Praegu olen ma igatahes elus, lähen Stockholmis taksosse ja sõidan oma vana sõbra poole, koos mõne kolleegiga. Meid on neli: mina; Björn – mu PR-kontakt; Johnny – ambitsioonikas teadlane, kes väidab, et on leidnud ravi AIDSi vastu; ja Sauli – soomlane, kes räägib vähe ja naeratab veelgi vähem.
Me sõidame mööda kohast, kus mõrvati Olof Palme, ja naljatame selle üle, et süüdlast ei leitudki, ja siis toovad rootslased sisse sõnapaari „meie spioonid”, ise naerust kõõksudes. „Meie riigi spioonid, kujutate ette!” Oh need vaesed rootslased. Nad madaldavad ennast nii palju. Kuningas? Idioot. Nende õlu? Ei midagi erilist. Aga Mariestads on mõnus märjuke ning petab ära, ütleb Sauli (ja tema on soomlane ning peaks asja teadma), ja nende kuningas pole alustanud ühtki sõda, tuletab Johnny meelde – nii et miks nad küll end nii hullusti maha teevad?
Ma meenutan oma kunagise inglasest toanaabri kurtmist, kuidas rootslased lasevad kõike paista roosilise ja kenana, ning siis sooritavad äkitselt enesetapu.
„See juhtub seepärast, et nad taipavad viimaks, et kõike kontrollitakse,” ütleb Johnny. „Nad küsivad endalt: „Kui riik kontrollib kõike, mis mõtet on siis üldse enam elada?””
Aga miks mitte niisama, pulli pärast?
Neil päevil keerleb Stockholmis suur skandaal uue ühekroonise mündi kujunduse teemal, millel kuningas Carl XVI Gustafi profiil.
Need pole tavalised mündid, ütleb Björn. Tavapärase teksti „Carl XVI Gustaf Sveriges Konung” (Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf) asemel on kuninga pea kohale kirjutatud „Vår horkarl till Kung”, mida võiks eesti keelde tõlkida kui „Meie hoorajäägrist kuningas”.
Hoorajääger, seda ma olingi, mõtlen ma. See sõna lõbustab mind ja hirmutab ka.
Björni jutu kohaselt on kuningal teatud reputatsioon, sest ta võtab osa metsikutest pidudest ja ta lähimate sõprade hulgas on mitu põhimõttelagedat ärimeest, kellele meeldivad eskorttüdrukud. Selle teema üle sosistasid mu rootslastest kaassõitjad sel õhtul takso tagaistmel kõige rohkem. Võib-olla nad tõesti arvavad, et nende juttu lindistatakse.
Pärast suurt avalikku arutelu ja kõrgtehnoloogilist riigipanga tehtud analüüsi tuli müntide vermija avalikkuse ette ja kuulutas, et tegu oli kunstiteosega, ja kinnitas ka, et tema tegu polnud kuritegu.
„Kuna mündid ei olnud ringluses, ja samas oli tegu päris müntidega, siis see isehakanud „mündikunstnik” väidab, et ta pole võltsimises süüdi,” ütleb Björn. „Võimud ei tea, mida teha. Nad tunnevad, et mees on teinud midagi paha, aga pole päris kindlad, mida just. „Mündikunstnik” ütleb, et kuningas võib ta kohtusse kaevata, kui tahab.”
Björn on kogu mu Rootsis viibimise aja olnud mu kontaktisik. Ta on kokku leppinud mu intervjuud, kaasa arvatud praeguse õhtusöögi Johnny ja Sauliga, ja andnud mulle pauside ajal masina-cappuccino’de kõrval ülevaate kõigist kohalikest skandaalidest. Tänu Björnile tean ma, kuidas töötab Rootsi trahvisüsteem, kuidas pildistab kaamera numbrimärke ja kuidas siis iga kuu saadetakse arve, ning siis hiljem, ühel ettevaatamatul hetkel, annab Björn muu jutu hulgas teada oma hiljutisest lahutusest ja sellest, et nüüd elab ta üksinda korteris sadama kõrval. Suveöödel käib ta alasti ujumas ja kui ma tahan, võin temaga mõnikord kampa lüüa, ütleb ta. Ma tänan ja püüan mitte mõelda, milline Björn alasti välja näeb.
Meie takso jõuab viimaks sadamasse ning Björn, Johnny, Sauli ja mina surume end paati, mis kannab meid saarte poole.
„Oh, kas teate, vahel ma soovin, et oleksin saanud elada 1960. aastatel,” ütleb Johnny, kui seilame hämaruses mööda mereäärsetest lõbustusparkidest ja suurtest kaldapealsetest majadest. Meri paistab tume ja põhjatu. Mida iganes seal põhjas veel võib olla? Kui mõtlema hakata, siis kulus Vasa laeva merepõhjast leidmiseks mitusada aastat, ja see oli siinsamas, Stockholmi külje all.
„Miks sa soovid, et oleksid siis elanud?” küsin ma.
„See oli palju optimistlikum aeg. Mõtle ise. Sinu kodumaal otsustasid nad tolle kümnendi algul saata inimese Kuule. Ja kümnendi lõpuks olidki nad seda teinud. Ainult mõne aasta jooksul! Imeline! Aga kui praegu teeb keegi sellise ettepaneku nagu inimese Kuule saatmine, hakkavad kõik naerma või ütlevad, et meil pole raha millegi niisuguse jaoks. Ja Rootsis on samamoodi. Vaata ringi. Suurem osa neist majadest ehitati 1960ndatel. Kui keegi tahaks tänapäeval Stockholmis selliseid maju ehitada, keelataks see ära.”
„Kes keelaks?”
„Stockholmi linnanõukogu vanad sotsiaaldemokraadid. Nad ei muuda midagi. Nad arvavad, et Rootsis on kõik suurepärane, kuigi tegelikult ei ole. Meil on siin palju sotsiaalseid probleeme. Ja me võiksime olla võitlushimulisemad, nagu Singapur, või nagu Eesti,” ta vilksab minu poole vaadata. „Aga… me ei ole.”
Õhtusöögi ajal nokitsen peenes saarerestoranis, keset seltskonna koorekihti, grillitud lesta kallal ja naudin kerget lauavestlust põhjamaade teemal. Oleme kõik surnud hingega lääne mehed, mõtlen ma, ja nüüd, kui ma olen siin linnas tõesti olnud peaaegu surnud, tean ma teistest paremini, mis tunne on olla surnud.
Siis vaatan ma surnud kala oma taldrikul ja soovin, et oleksin hoopiski tellinud kukeseenepirukat.
„Kuidas
