tingimata prostituutideks nimetada, sest siinmail kutsutakse neid ka karaoketüdrukuteks, taksoneidudeks ja hostess-baaridaamideks, kuid ega sisu kuigi palju ei muutu. Nende riietus ei jäta ruumi alternatiivseteks arvamusteks, sest korralikud khmeeri naised riietuvad väga konservatiivselt – kinninööbitud pluusid, pikad püksid või seelikud, mõni noorem ehk šortsides või põlvedeni ulatuvas seelikus. Millimeetri täpsusega mööda kehakumerusi liibuv lühike kleit, üliminiseelik ehk niinimetatud lai vöö ning platvormtallaga stiletod on korralike tüdrukute jaoks kindlasti no-no.
Nii lähevadki khmeeri tüdrukud valgete meestega kaasa ning ei saagi päris täpselt aru, kas see on välja tehtud drinkide ja mõnusa äraolemise või raha pärast. Enamasti on põhjuseks siiski raha, sest seltsidaamid on juba ammustest aegadest olnud omamoodi kultuuri osa ning neid väisavad ka paljud khmeeri mehed.
Paradoksaalne on, et prostitutsiooni kui nähtust tolereeritakse Kambodža ühiskonnas laialdaselt, kuid mitte teenusepakkujapreilisid. Nende peale vaatab sootsium varjamatu halvakspanuga kui madalama sordi naistele, ehkki sageli saadavad need kehvadest küladest pärit tüdrukud kogu oma teenistuse maale perele ning paljud abielunaised aktsepteerivad, et nende mehed käivad aeg-ajalt mõnda teist piigat noolimas. Kambodža ühiskond on siiani vägagi meestekeskne ning vaid kõige julgematel naistel on olnud piisavalt julgust, tahtmist või võimalust oma abikaasa varanatuke sellise asja peale ukse taha tõsta või ise minema kolida.
Tõsi küll, korra oli näha ka situatsiooni, kus rollid olid taas vahetunud ning tõmmut khmeeripoissi talutas rannas keskealine valge naine. Mis teha, see ongi nõudluse ja pakkumise joongraafik, mille lõikumiskohas tekib punkt nimega hind. Olgu selleks siis öö kodulinna lukshotellis, ringreis mööda kodumaad või rahaline toetus oma perele. Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks.
KAMPOTI PIPRAPROVINTS PEIDAB OHTLIKKE MADUUSSE
Kaks ja pool tundi kahes bussis ja 60 kilomeetrit on läbitud nagu naksti. Ei saagi aru, miks ühistransport siin niivõrd kaua aega võtab: teed on mitu kraadi paremad kui Tallinna linnas, buss väljub õigel ajal, bussijuht teab ka parempoolse pedaali ülesannet ning märkimisväärseid teetõkkeid peale paari vesipühvli ei esine.
Vesipühvlid on meie jaoks alguses huvitav nähtus. Hallid ja kahe poolkuud meenutava kaardus sarvega mäletsejad on jäetud siinsete jumalate hooleks ning jalutavad mööda sõidutee telgjoont, nagu läheksid Anija mehed otsejoones Tallinna. Lõpuks aga harjume nendega nii ära, et ei pane enam tähelegi.
Igal juhul on üllatus Kambodža lõunapoolseimasse linna nimega Kep (Kêb) jõudes suur: bussijuht käsib meil väljuda kohas, mis näeb esmapilgul välja sama hüljatud kui Kanama viadukt Tallinna ringteel. Üksikud majad ning – erinevalt Kanamast – ringristmiku keskel ilutsev kullatud Buddha-kuju, aga lubatud Prantsuse koloniaalarhitektuuri ei kuskil. Küll aga ilmub maa alt välja üks tuk-tuk’i-juht ja soovib meid kuhugi viia. Probleem on aga selles, et ka meie ise ei tea, kuhu täpselt. Asume kohaliku mehega kaarte võrdlema ja uurima, mis suunas on kesklinn ja kus krabiturg, mille naabruses teame olevat majutuskohti. Selgub, et olemegi üsna kesklinnas ja krabiturust oli buss juba mööda sõitnud. Lihtsalt eeldasime eelneva kogemuse taustal, et linn on maju ja müügilahvkasid tihkelt täis topitud mustavõitu lärmakas moodustis, mitte aga hõreda asustusega koht, justkui keskmine Eesti küla.
Kepi linnaga ongi see lugu, et 20. sajandi alguses Prantsuse eliidile kuurordiks loodud asum lookleb 5–6 kilomeetrit mööda rannikut ning sellest on tingitud ka väga hõre asustus. Ühel pool meri, teisel pool mäed. Linn asub Kampoti (Kâmpôt) provintsis, mis enne kodusõda oli üle ilma kuulus oma pipra poolest. Ükski Pariisi restoran polnud väärt vähematki ilma Kampoti maakonna piprata. Punaste khmeeride terrorirežiim aga hävitas pipraistandused, kuna nemad uskusid riisi ja maamiinidesse, mitte vürtsidesse. Nüüdseks on pipramajandus taastatud ning Kampoti eriline pipar on saanud esimese Kambodža produktina geograafilise päritolumaa tähise (GI) – täpselt nagu Prantsuse juustud, Kreeka feta või Champagne’i maakonna mullidega vein.
Igal juhul saame tuk-tuk’arilt asjalikke soovitusi majutuse kohta ja juhatuse keerata tuhandekäelise Avalokitešvara juurest (see on muidugi vaid kuldne kuju järgmisel ringristmikul, mitte jumala maine kehastus) paremale ning kohal me olemegi. Ringi kujul ümber aia paiknevad toad ja majakesed, keskel veesilm. Vihmaperioodil on mulje kindlasti veel lopsakam, aga praegugi ajaksid eri suurustes ja värvides õitsevad taimed nii mõnegi Eesti hobiaedniku kadedaks ning lisahüvena saab puu otsast noppida mangosid.
Üldiselt on Kadri teinud suurepäraseid edusamme oma ämblikukartusest ülesaamiseks. Toas avastab ta neid kohe neli ja vaatab huvitatult, kuidas majaämblikega sarnanevad elanikud oma võrgus kiiguvad. Krabiturul otse mere ääres on ta peaaegu näppupidi küljes elusatel krabidel, keda punutud püünistest välja võetakse, ehkki krabi on Kadri arvates ämblikuga äravahetamiseni sarnane. Ta läheb isegi nii kaugele, et on söögikohas valmis proovima krabi Kampoti kuulsa rohelise pipraga, aga enne tuleb elukalt siiski „ämblikujalad“ ära murda.
Päev hiljem võtame ette umbes kolmekümnekilomeetrise teekonna Phnom Chhnorki nimelisse koobastemplisse. Kui me tuk-tuk’iga sinnapoole tuhiseme, selgub ühtlasi, miks kohalikud mootori jõul liigeldes ja sageli ka muidu suu ees näomaske või salle kannavad. Nimelt näeb siinne teetööde hea tava ette, et vana asfalt freesitakse maha kümnelt kilomeetrilt või rohkemalt, kuid töid toimetatakse mõnelsajal meetril kahe teemasinaga ja kolme mehega vaid loetud tunnid päevas. Ülejäänu on tahkete osakeste sissehingamise polügoon, kui veokid või bussid vaevaliselt roomavast tuk-tuk’ist mööda tuiskavad. Sõidu lõpuks krigiseb hamba all liiv ning suu on kuiv nagu Sahara.
Töristame beduiinidena sihtmärgi poole, kui juhtivtöötaja rolleri pidamasaamise võime äkkpidurdusega proovile paneb. Märkame teel mingit vibalikku voolikutaolist takistust ja imestame, miks muidu nii osav mees sellest elegantselt ümberpõiget ei sooritanud, samal ajal üht kätt kiivri all moblaga kõnelemiseks hoides nagu kogu ülejäänud sõidu ajal.
Voolikujupp on hallikasbeež, umbes poolteist meetrit pikk ja viiesentimeetrise läbimõõduga. Üks asi veel – ta elab.
„Dangerous!“13 võdistab tuk-tuk’ar üle õla vaadates õlgu ning tema ülestõstetud kiivrivisiiri alt paistab hirmunud nägu. Küsimatagi on selge, et tegemist ei ole võõramaalastele naljategemisega, vaid konkreetne maduuss on tõesti mürgine. Komplimendina maole võib öelda, et ta siugleb maanteekraavi väga voolavalt ja elegantselt.
Jõuame koopa lähedale. Juba enne, kui tuk-tuk mäejalami lähistel riisipõldude keskel peatub, haagivad meile sappa mõned teismelised poisid jalgratastel. Nii uskumatu, kui see pole – me pole varem siinmail nii head inglise keelt kuulnud, ei häälduse ega sõnavara puhul, ka lauseehitus on täiesti okei. Üks kutt ütleb, et on õppinud inglise keelt kolm aastat, teine kõigest paar kuud, aga temagi suudab end arusaadavaks teha.
Masina peatudes soovib tuk-tuk’i-juht poisid meile müüa. Ilmselt käib jutt ikka giiditeenusest, mitte lastekaubandusest: nimelt ei ole kohalikel koolilastel tavaks käia vabal ajal mitte kaubanduskeskuses hängimas, vaid koobastempli juures koolis omandatud inglise keelt praktiseerimas ja väikest taskuraha teenimas.
Ühe meid jalutava noorsandi pere sissetulek tuleb suhkruroo kasvatamisest, kuid ta selgitab tõsiselt ja vaiksel häälel, et kool on talle väga-väga tähtis.
„Kui osa noori käib siin ka koolipäeviti, et raha teenida, siis mina mitte, kuna haridus on tähtis,“ lubab poiss.
