on õhtusöögiks kaetud. Ühe taldriku kõrval on aga terve hunnik tablette. Mõtlen endamisi, kas Melba on niivõrd haige või milleks ta peab selle peotäiesuuruse tabletikuhja sisse võtma. Ainuüksi sellest võib kõhu ju täis saada! Kui Melba ülevalt magamistoast alla jõuab, hakkab ta ükshaaval lugema: C-vitamiin, B-vitamiin, letsitiin, kõhu jaoks, allergia jaoks, gripi vastu jne. Saan aru, et mitte ükski tablett ei ole ravim, vaid need on kõik vitamiinid ja looduslikud vahendid millegi ennetamiseks. Hiljem näen, et Melbal on iga võimaliku sümptomi jaoks mingi pill olemas ja rohtude võtmine käib tal päris kergel käel. Sama hoolikalt söödab ta ka Franklinile kõikvõimalikke vitamiine sisse.
Melba põhiline osa õhtusöögist ongi tema vitamiinid. Donja Hannia toob lauale riisi ja oad ning värske salati. Melba sööb ainult salatit ning hammustab kõrvale oma spetsiaalset rukkileiba.
„Ma saan migreeni, kui nisujahu söön. Oad ajavad mul kõhu valutama,“ selgitab Melba.
Minuni jõuab arusaam, et olen jälle sammukese lähemal kohalikule elule, sest Melba ei räägi peale kohmakalt hääldatud viisakusfraaside sõnagi inglise keelt. Nüüd pean hakkama ennast ainult hispaania keeles väljendama. See sobib mulle tegelikult täitsa hästi, sest nii ei saa ma keeleõppest kuidagi kõrvale hiilida. Ainus kõrvalekalle hispaania keele õppimisest istub söögilauas minu kõrval: Hilde, 18aastane norralanna, kes tuli Costa Ricasse kaheksa kuud tagasi vahetusõpilasena ning käib Heredias koolis.
Hilde on mu tuleku üle väga õnnelik, sest ometigi avaneb tal võimalus rääkida inglise keelt. Vahel harva proovib ta minuga isegi norra keelt rääkida, sest oma algelise rootsi keele oskusega saan sellest natuke aru. Ta räägib hispaania keelt küll suhteliselt hästi, kuid aeg-ajalt võtab ta ikka inglise keele appi ning mõningatest hispaaniakeelsetest sõnadest ta aru ei saa. Näiteks köhatab Hilde keset vestlust ega saa aru, mida Melba temalt selle peale küsib. Arstina olen endale meditsiinivaldkonna lihtsama sõnavara selgeks teinud, mistõttu saan rõõmsalt tõlkida, mida tähendab sõna tos ehk köha.Kuna kell on juba palju, suundub Melba peagi üles puhkama ning jätab meid alla omavahel jutustama. Selgub, et Melba ei rääkinudki Hildele, et ma täna tulen, kuigi Hilde uuris iga päev, millal ma saabun. Hilde viib mind kiiresti kurssi siinse maja eripärade ja reeglitega. Majahoidja donja Hannia teeb nädala sees meile süüa ja koristab, kuid oma pesu peame ise pesema. Ainult korra nädalas võib pesumasinasse panna oma teksapüksid, muu pesu tuleb käsitsi pesta. Internetti võib kasutada, kuid soovitavalt mitte rohkem kui tund päevas. Internet käib siin vanal heal meetodil ehk telefoniga seotud modemiga ning internetti minnes kõlab kõigepealt vana tuttav pinisev heli. Kapis on alati küpsist, mida donja Hannia aeg-ajalt ära peidab, sest ta ei taha, et me neid sööks. Ta on ise magusa peale maias. Kell kümme õhtul tuleb elutoas tuled kustutada ja vaikselt olla, sest donja Hannia tahab magada. Tema peab ju hommikul juba viie-kuue paiku tõusma, et perele hommikusööki valmistada. Väljas võib käia, aga hiljemalt kell kaks öösel peab kodus olema. See kellaaeg kehtib aga ainult siis, kui on teada, et sa lähed välja kellegagi, kellel on auto. Muidu tuleb keskööks kodus olla.
Jutustame Hildega veel, kuid varsti ongi kell kümme läbi ja aeg oma urgu pugeda. Hommikul on vaja vara tõusta, et koos Melbaga tööle minna. Olen unustanud küsida, kui vara me minema peame. Tean vaid, et Melba pidi mind autoga linna viima ja tema tööpäev algab kell kaheksa. Kindluse mõttes panen äratuse kella kuueks, mis tundub õudustäratavalt vara.
Ärkan väljapuhanuna valguse ja tänavalt tulevate helide peale juba enne äratuskella. Kuulen, et teised on juba üleval. Kui pea ukse vahelt välja pistan, saan aru, et oleksin võinud veelgi varem tõusta, sest kõik peale Hilde on juba üleval ja hommikusöögiks valmis. Lippan kiiresti duši alla, sest ilma pesemata ei tasu oma nina hommikusöögil näidata. Mulle on igal pool südamele pandud, et Costa Ricas tuleb end vee ja dušigeeliga vähemalt kord päevas pesta. Nimelt on neil kuidagi tekkinud arusaam, et meie, eurooplased, ei pese ennast, ning seetõttu korratakse meile pidevalt, kui tähtis on igal hommikul duši all käia. Keeran kraani lahti ning mind ehmatab karastav külm vesi, mis siinses kliimas ei olegi niivõrd traagiline. Õigus, unustasin küsida, kuidas siin sooja vett saab. Johannal ja Victoril oli boiler, mis tuli pool tundi enne duši alla minekut sisse ning pärast välja lülitada. Selgub, et nende süsteem on erand, sest enamikus kodudes on duši otsas väike miniboiler, mis teatud surve juures iseenesest tööle läheb. Ainult et… siin ei lähe. Ei saagi minna, sest oma esimeste katsetustega seda tööle saada on mul õnnestunud süsteem ära kärsatada.
Hakkan siis hambaid pesema. Sirutan käe hambaharja järele, kuid minu harja pealt vaatab mulle vastu hiigelsuur prussakas, kes on vähemalt hambaharja harjaste suurune. Mustamäe korteris olen ma ju prussakatega koos üles kasvanud, kuid midagi nii suurt ei ole ma varem veel näinud. Täna jäävad hambad harjamata, sest prussaka kõnniteed ei kavatse ma küll oma suhu toppida. Tuleb lihtsalt pastaga kõvasti hõõruda.
„Liis, lähme!“ kostab Melba hääl.
Kiiruga tõmban riided selga ja lähen koridori.
„Sööme kiiresti ja siis läheme,“ ütleb Melba ning suundume koos söögituppa.
Hommikuti sööb siin terve pere üldjuhul koos. Täna hommikuks on kohale jõudnud ka suvilast tulnud Franklin, kelle nõudmisel on laual juba kausitäis värsket gallo pinto’t. Franklin on tõsimeelne traditsiooniline tico, kes sööbki igal hommikul seda riisi-oasegu, mille kõrval peab olema munapuder või praetud muna.
„Liis, kas sa gallo pinto’t oled juba proovinud? Johanna seda nüüd küll ei viitsinud sulle teha, talle ei meeldi kokata,“ nendib Franklin naljatades ning ulatab mulle pinto-kausi.
ACI orienteerumislaagris juba sain seda traditsioonilist hommikusööki. Nemad pakkusid sinna kõrvale veel praetud magusat jahubanaani, mida mina esiti lihtsalt banaaniks pidasin. Alguses tundus see päris hea… aga magustoiduna, sest seda karamellistatakse suhkru-kaneelisegus. Ma ei suuda siiani uskuda, et siin süüakse seda lääget rooga prae lisandina! Gallo pinto ise on täitsa maitsev, kuigi hommikusöögiks on teda liiga palju. Olen ju harjunud hommikuti putru või müslit jogurtiga sööma ning ühtäkki pakutakse hommikusöögiks tervet praadi: riis ubadega ning praemuna. Süsivesikud on hommikusöögiks ideaalsed, et öö jooksul tühjenenud suhkruvarusid täita, kuid ka meie biokeemikud ei soovita hommikuti rasvast süüa, organismil on sellega raske toime tulla.
Tõstan endale väikese portsu ette.
„Nii vähe?“ imestab Franklin. „Hilde sööb ikka terve kuhja, tema ei saa ilma donja Hannia gallo pinto’ta eladagi.“
See on tõesti väga hea roog, ma ei vaidle vastu. Sel hetkel ma veel ei usu seda, kuid ajapikku muutub gallo pinto munapudruga ka minu jaoks täiesti normaalseks hommikusöögiks. Eks ma eelistaks endiselt neid võrratuid troopilisi puuvilju ja jogurtit, kuid tasapisi harjun kohalike traditsioonidega. Hiljem ostetakse minu jaoks ka jogurt, kuid vaatamata minu korduvatele palvetele süüa hommikuti ainult jogurtit ootab mind igal hommikul laual valmis pandud ports gallo pinto’t ning selle kõrval klaasipõhjas natuke läägelt magusat maasikajogurtit. Vaesele majahoidjale ei mahu lihtsalt pähe, et keegi võiks hommikuti ainult jogurtit süüa.
DAMAS VOLUNTARIAS 13 EHK VABATAHTLIKE ARMEE
Seisan lastehaigla nurgal ja ootan Marieli, ACI koordinaatorit. Melba tõi mind autoga haigla ette ära, kartes, et bussiga ei leia ma õiget kohta kohe esimesel päeval üles. Tõenäoliselt oleks see nii ka läinud.
Eemalt vaadates on haigla üks tavaline suur hall maja, millel puuduvad igasugused märgatavad sildid, mis teavitaksid selgelt, et tegemist on haiglaga. Lihtsalt tuleb teada, et see nii on. Autosõidu mugavusel on aga see viga, et Melba ruttab
Vabatahtlikud Daamid. (hispaania k)
