pool ja mina üksi teisel. Ilmselt pole see kuristik küll väga sügav, kuid selle põhja pole näha tiheda okkalise taimestiku tõttu ja minu maja juurest otseteed sinna ei lähe – vähemalt Angeli ütleb nii. Vahel näen nende õuedes liikumist, enamasti küll vaid siis, kui kreeka mehel on seljas erkoranž T-särk, kuid nende vanust või muud pole võimalik nii kaugelt eristada – nad on vaid liikuvad täpikesed. Kellelgi neist on suur kollane koer, keda kuulen aeg-ajalt haukumas ning näen ka vahel oma tee peal lontimas, kuid mind nähes keerab ta end ringi ja läheb oma teed tagasi – ning kena ongi – mina olen rohkem kassiinimene.
HOBUSTEPROUA JA TULEKAHJU
Vihma pole sadanud juba kolm kuud.
Angeli mäletab vihma täpset kuupäeva ja hoo kestvust – see oli seitseteist minutit. Loodus ägab ja õitseb vaheldumisi – igal taimel ja puul on siin oma kasvamise, õitsemise ning närbumise aeg ning need minu kausitäied vett lemmikutele ei muuda siin midagi, minu hoolealune vapper roheline tuust kuivas kollaseks rootsuks.
Mina aga ei tea, mida teeb minuga aeg – ootan ikka veel oma sisemist kohtuotsust ja olen valmis selle vastu võtma, tulgu, mis tuleb. Tunnen oma sees, sellele teadlikult mõtlemata, seda omasoodu ning vahetpidamata tiksuvat muret, kuid ühtegi vastust minu sees ei ole.
Ma ootan ja loodan ja ootan.
Ehk aeg paneb paika.
Aega veel on.
Võtan ette järjest pikemaid rännakuid. Tassin alati kaasas veepudelit, mis täidetud pooleks kohaliku valge veini ja veega. See segu karastab ja annab energiat. Söögiisu ei tule mul enamasti enne, kui päike on loojunud. Higistan ja rassin, salvrätipakke kulub tosinate kaupa ja ma kaotan kaalu. Õhtuti jalalihased surisevad ning iga viimanegi riideese, mis seljas olnud, vajab pesu. Ketsid on mägedes asendamatud, kahetsen vaid, et ei ostnud tavalisi sportketse – võtsin kaasa vaid hullu hinnaga UK-st ostetud trendiketsid, kuid mugavad on need ikka. Ketsitaldadest sikutan peale iga rännakut välja kilode kaupa teravaid okkaid ja need valged kummitallad on ammu ümberkaudsete mägede kiviklibu värvi punakaspruunid ning mul on neist veidikene kahju.
Mägedes on teed ja teekesed, külad ja üksikud aiamajad, mandlipuud ja apelsinisalud, imelised vaated ja kummalised taimed, alati avatud pisikesed kabelid ja sekka ka uhkeid, lossilaadseid suuri eramuid. Kolan vanades, tühjades majades, istun kaljudel, näppan viinamarju, kobarad on suured ning päikesest nii punnis, jälgin imetlusega sipelgate keerulisi teekondi ning uurin, mida nad koju tassivad ning püüan iga kuumuses peesitavat sisalikku sabast napsata, teretan viisakalt teeveerel müttavaid suuri kähisevaid kilpkonni, lasen kaktuste ees seistes roosadel mesimummudel enda pea peal jalutada, leian urge ja koopaid ning püüan tabada nendes elavaid nirgilaadseid vilkaid loomakesi. Joon iga külakese taverna ees kohalike meestega ühe külma rohelise õlle, kuulan, kuidas kirikukellad löövad ja toidan saiakontsudega teeäärseid nukraid eesleid, kitsesid ning kui üle jääb, viskan ka pruunidele kanadele peotäie.
Avastan, et majale lähimas tavernas on wifi ning korra nädalas käin sealt lastega suhtlemas – rohkem ei saa, väiksem harjub ehk liialt ära ning kuna siin mägede jalamil on levi niigi nõrk, siis levivabad päevad ja suisa nädalad pole mingi haruldus. Pistan oma pisikese läpaka üleõla kotti, tervitan kõrtsmikku ning sean end valmis, puhastan ära ekraani, pühin nina alt higi, kohendan veidi juukseid ja helistan. Me räägime lastega kõigest ja palju, vaatame üle kõik vihikud, uued mänguasjad, räägime ära kõik maailma jutud, musitame ja sussutame ning mul on hea meel, et see kõik on neile märksa lihtsam kui mulle. Lahkudes ostan kõrtsipidajalt kaasa suure pudeli mahedat, tema enda viinamarjadest pressitud valget veini ja mõned röstitud sardiinid.
Ühel neist päevadest tutvun tagasiteel koju oma kreeka naabriga, kes vurab tolmupilve saatel mäest alla suure hõbedase maasturiga, peatub mind nähes ja pistab siis pea sellise hooga auto aknast välja, et kardan hetkeks selle kuristikku veerevat. Ta on viiekümnendates mees: turske, punetava näo ja hallinevate meelekohtade ning sügavate kortsudega laubal, kuid ilmselgelt on ta üks elurõõmsamatest ja emotsionaalsematest inimestest, keda kohanud olen. Ta silmad löövad tuld, ta vehib kätega ja on rõõmus – nii rõõmus, lihtsalt rõõmus. Me tutvume ja näib, kui oleksime vanad sõbrad. Räägime sajast asjast, kiiresti ja läbisegi, ta imestab, et pole mind kunagi autoga näinud ja et küll ma olevat varajane magama mineja – nad ju näevad, kui mul maja pime ja et kas sakslaste koer mind ei kimbuta ja et küll on mõnus kuumus ja et vaskusse polegi sel aastal veel näinud, kuid need va metssead on metsikuks läinud ja ta kutsub mind külla – lubades ise järgi tulla, sest tee üle mägede on pikk. Vahetame telefoninumbreid ja ta ei väsi imestamast, et kas ma tõesti elan seal mägedemajas üksi ning kas ma olen ikka kindel, et ma pole hull. Lehvitan talle järele tema visiitkaarti näpus hoides ja loen sealt hetk hiljem, et ta on arst – pediaater Vasilis Ateenast.
Hobuste perenaisega tutvumine toimub taaskord pisukese närvivapustuse saatel.
Õrritan oma hirme ikka veel aeg-ajalt, sundides end kuuvalgel terrassil loodusega silmitsi olema. Laotan maha madratsi, valan endale klaasi jääkülma Mythose õlut, valmistan suure mitmekihilise, oliiviõlise tomati, mozarella, basiiliku ja oreganoga saiaviilu, istun hämaras ja jälgin pisikesi nahkhiiri kuuvalguses sahistamas. Ööloomad pole veel saabunud. Puhub kerge tuul ja kuuvalgusest piisab, et näha oliivipuude alla.
Rahulik ja kaunis öö.
Ja siis, täiesti ootamatult – selja tagant, nii väga ebaausalt – kuulen majale lähenemas kiiret sajajalgset kappamist, näen vaid viivuks, kuidas mingid suhteliselt suured pead ilmuvad nurga tagant, lõmpsavad mu taldriku tühjaks, peksavad mu õlleklaasi ümber ja kadunud nad ongi.
Aiman muidugi, et need on koerad, isegi koera lõhna oli tunda, kuid esmane hirmuvõpatus oli vägev.
Ajan end püsti ja suundun neile järele.
Enne kui kuuvalgel midagi näen, kuulen tasast vilistamist.
Süütan kobamisi terrassitule ja seal nad seisavad – veidi eemal minu majast: kolm hobust, kaks koera ja pisike must siluett.
Seisame ja vaikime.
Koerad on ka vait kui vanad patused.
Siis hõikab siluett pisut ebaleval, kuid küsival toonil saksa keeles midagi ja ma vastan talle, et kõik on muidu okei, aga ma ei räägi saksa keelt. Ta justkui kõhkleb veidi, kuid ma viipan ta lähemale. Ja ta tulebki koos kõigi oma hobustega: kaks päitseid pidi ühes, minu sõber must – teise käe otsas. Koerad on suured ja juba nad lustivadki hüpeldes selle veidra seltskonna ümber.
Ta on kena ja vintske vana naine. 69-aastane juuditar, kes terve elu sealsamas elanud. Mees lasi ammu jalga, poeg elab Šveitsis ning tema elu, töö ning armastus on hobused ja koerad. Hobuseid käib ta toitmas kõikidel mägedel, kus midagigi kasvab ja niisiis ka minu valdustes, pealegi on nende sõnnik oliivipuudele hea. Saan teada, et musta nimi on Ani – ja jällegi pikad iiiii-d lõpus ja et ta on noor ja loll, aga muidu täitsa tore. Räägin talle oma kohtumisest Aniga ning ta muutub jälle kohe päris murelikuks ja lubab teda rohkem kantseldada. Mina aga kordan, et pole hullu midagi ja patsutan Anid, kes hakkab kohe soojalt ja innukalt mu tolmuseid varbaid lakkuma. Silmitsen hobusteprouat: tema peenikesi, sitkeid – peaaegu lihastes käsivarsi, pikka tumedat hobusesabas juuksepahmakat, lühikesi rebitud säärtega teksapükse, tugevaid saledaid sääri, vilkaid, teraseid silmi ja mõtlen, et kuidas küll inimesed nii erinevalt vananevad. Kortse tal küll on, kuid kogu ta olek on käbe ja elujõuline.
Pakun talle õlut, kuid ta keeldub, aga minema ka ei hakka.
Ani lakub ikka mu varbaid.
Lõpuks ta alustab ääri-veeri minu põhjalikku ülekuulamist.
