väites, et mulle väga meeldib üksi olla. Telefoninumbreid aga vahetame, sest see on siinkandis naabrite seas lausa kohustuslik. Ta seletab mulle, millise mäeveeru taga on tema maja ja kutsub mind mõnel pealelõunal tsipourot jooma. Mäed ja mäeveerud on siin väga ühte nägu ning tema inglise keel kehv, kuid ma loodan ta maja leida, sest suund, millele ta viitab, näib kergesti läbitav. Äkitselt märkab ta kuule lähenemas suurt pilve, suundub seejärel kogu oma kambaga kärmel sammul oliivisalu poole ning hõikab hämarusest veel: „Näeme varsti jälle! Me peame praegu jooksma, sest muidu ei leia me enam koduteed ülesse!”
Tema nimi on Maria.
Kuid mulle jääb ta igaveseks Hobusteprouaks – „Lady of the Horses” – ja talle see meeldib.
Rühin pealelõunases kuumuses Koronist kodu poole.
Olen saanud päikeseallergia. Olen üle kogu keha täis väikesi, sügelevaid punnikesi ja nendega on raske magada ning koledad on need ka. Olen seda allergiat varemgi põdenud, kuid nii täis pole ma seda varem olnud. Tahtmata Angelid tülitada, võtan tee apteeki jalgsimatkana ette. 3 km allamäge sinna ja 3 km ülesmäge tagasi. Väljas on 44 kraadi sooja, kuid õnneks on ka tuul.
Nõretan higist, pea huugab, kuid olen enda üle uhke. Ja aega mul ju on. Raske ja omamoodi pööranegi, kuid lõpp juba paistab. Koduni on umbes paarsada meetrit.
Keeran kõrge kaljuseina tagant pisukesele rajale, mis viib minu majani, tõstan pilgu – päike paistab silma, kuid ma näen oma jahmatuseks maja tagant mägedest tõusmas suurt, tumepruuni pilve. Ja see pole ilmselgelt mingi tavaline pilv.
Teerada laskub korraks orgu, keeran viigipuude kõrvalt paremale, hüppan paari kaljurahnu võrra allapoole, leian õige oliivipuu – ronin selle maani ulatuva oksapahmaka alt läbi, keeran siis küpresside taha, siit teerada jälle tõuseb ja ma peatun – näen oma maja ja ma tunnen põlemise lõhna.
Pilv ei ole lähedal. Kuid see pole ka kaugel. Tuul puhub täpselt sellest suunast.
Pilv on tumepruun ja kohutavalt suur, pool minu vaateväljast on kaetud pruuni tossuga.
Viskan tuppa jõudes kõik riided põrandale, joon palju külma vett ja suundun duši alla, järgides rutiini.
Dušikabiinist väljudes tunnen jälle kohe seda lõhna.
Sätin räti ümber ja suundun terrassile.
Pilv on suurenenud.
Tuul puhub endiselt.
Kell on 2 pealelõunal.
Üritan toas midagi näksida, kuid isu justkui pole.
Käin aeg-ajalt terrassil, sest päike on mattunud suurde pilve ja minu allergiat ta sel moel enam ei ohusta – tableti võtsin ka juba apteegis sisse.
Määrin end veel mingi salviga ka üleni kokku.
Pea tuikab.
Veel veidi ja ta lõhub juba korralikult.
Võtan valuvaigisti, avan õlle ja suundun taas terrassile.
Pilv on suurenenud – selle tipp vintskleb tuules ja vaid laiguti on näha selle taga helesinist taevast.
Angeli saadab SMSi, et ma ei muretseks – kustutajad on teel.
Ja peatselt nad tulevadki – suured värvilised, kollased ja punased helikopterid. Neid on üle kümne. Nad tiirutavad nii madalalt üle mu maja, et müra ja tuul on kohati väljakannatamatud.
Siblin toa ja terrasside vahet.
Merepoolne rannariba on veel nähtav. Helikopterid kükitavad ligi viis minutit mere kohal – täidavad paake ning suunduvad tagasi minu ja mägede poole.
Ja nii tunde.
Ja tunde.
Mina klõpsutan pilte, kuid telefonikaamera ei ole võimeline üles võtma seda, mida näen. Ja loomulikult mitte seda, mida tunnen.
Panen raadio mängima. See on alati mingil Kalamata kohalikul jaamal – ei midagi, ikka see Kreeka popp. Ja ega ma midagi aru ju ei saakski.
Lülitan raadio välja.
Õhtu hakul tõuseb mägedes tuul ja kohe päris tugev.
Pilv on suurem kui enne.
Kell on 6 õhtul.
Mu silmad kipitavad ja pea valutab.
Ja siis ta tuleb.
Ma näen tema särtsuvat tulemist.
See on tossav, raksuv, mürisev ja oranžilt hõõguv tulejoon.
Leeke pole.
Või ma ei näe.
Ma kuulen, ma haistan ja mul hakkab hirm.
Kirikute ja mägikabelite kellad löövad, linnud kriiskavad, koerad uluvad ja mu silmad jooksevad vett.
Lähen tuppa, sulgen kõik aknad, ent on juba hilja, toas on sama kirbe hais kui väljas.
Angeli saadab SMSi, et nad hakkavad kohe mulle järgi tulema.
Vastan, et pole vaja. Et SEE on veel kaugel.
Ma ei tea, miks ma nii kirjutan?
Angeli oma majast SEDA ei näe.
Pilve muidugi näeb, linn on samuti vines – SEDA aga mitte.
Valan suure sahmaka ouzot, neelan selle alla ja jooksen terrassile tagasi.
Näen läbi pruuni vine, et saklastest naabrite auto kihutab tuhatnelja linna suunas.
Kreeklased on õuel.
Tuul tugevneb.
Linnud on hullumas.
Tulekuma läheneb.
Minu ja tule vahel on veel üks kuristik.
Tulejoon on umbes 2 km pikk.
Kuristik on kuivi okaspõõsaid täis.
Kirikukellad löövad vahetpidamata.
Kopterid möirgavad.
Kuulen toas mobiilihelinat.
See on Vasilis, minu kreeka naaber. Ta käsib mul kümne minutiga kõik isiklikud asjad pakkida, sest ta tuleb mulle autoga järele.
Pakin asju ja rüüpan ouzot – oi see on kange.
Vasilis hilineb, kuid tuleb.
Tassime mu kotti terrassilt alla ja näen veel vilksamisi enne lahkumist, et terve mu kiviterrass on suuri helerohelisi rohutirtse täis.
Vasilise juurde on kogunenud kümmekond inimest.
Ta naine katab lauda, kõik vadistavad omavahel kreeka keeles ning jooksevad õue ning toa vahet.
Vasilis jätab mu koti
