hakkab paha.
Hotelli lobby‘st saadud linnakaart on kaltsmärg.
Ostan mustlasnaise käest kahe euroga paki salvrätte ja istun purskkaevu äärele.
Tuuleiil toob purskaevust sahmaka peenikesi piisku.
Rahvas voorib.
Müra.
Ostan putkast kaks rohelist õlut ning paki soolapähkleid ja keeran otsa ringi. Tagasi külma, vaiksesse, hämarasse pääsemisse.
Toateenindaja on juba õnneks käinud – ruumi on piserdatud mingit odööri ja minibaar on täis.
Tõmban kardinad ette, keeran konditsioneeri täisvõimsusele ja toibun terve igaviku külma duši all.
Raamatu lugemine ei aita.
Kuskil sees sügeleb. Mõtlen: see pole ju pohmakas, ärevushoog pigem.
Ma pean sellega midagi ette võtma – end väsitama, sest ega see väljaminek ju unetusest hullem olla saa.
Ootan hämaruse saabumiseni, hingan sügavalt sisse ja välja ning lähen.
Seekord on õhtu hommikust targem.
Vean end Plakani välja, istun lähimasse välikohvikusse maha ja tellin ühe salati.
Keeran siis tooli ettevaatlikult rahva poole ja uurin.
Kitsad tänavad kubisevad turistidest, õhk on paks deodorantide lõhnast, kaamerad välguvad, tuhandete plätude sahin kõlab kui tuulemühin, välikohvikutes põlevad laternad, poodide valgustatud vitriinid säravad hõbedas ja kullas, kümned jaapanlased istuvad jalgupidi kalateraapias ning kihistavad õnnelikult naeru, teised samal ajal klõpsutavad nende kihinat. Väiksed kassirojud ja kodutud on end ilmselt juba kangialustesse vedanud ning õhtuses, pisut väiksemas kuumuses pole uriinihais enam nii hingemattev. Prantslannade seltskond on end õhtusöögiks juba üles löönud – kõik perfektsetes, väikestes heast kangast värvilistes kleitides, jalas platvormkingad ning juuksed suurtes krunnides pealael koos, üksikud kaelale kleepunud salgud vaid üldmuljet rikkumas. Lopsakad saksa prouad, suurtes sebramustrilistes T-särkides viibutavad närviliselt lehvikuid ja ootavad oma õllekanne. Briti vanapaaril on peas suured kollased päikesenokad, valged suvepüksid kaenla alla rihmaga kokku tõmmatud, ise sellised heledad ja väikesed ning juba pisut kõverad – uurivad ilmselge ärevusega kaarti, et enne pimeda saabumist hotell üles leida. Härra tundub rahulikum, proua aga vehib kaarti aina ägedamalt ja ilmselgelt juba riidleb. Kohalikud noored kogunevad kampadesse, kõkutavad naerda, tõuklevad pisut, itsitavad, sosistavad kaelakuti, pildistavad üksteist vahetpidamata ja surfavad siis mõneks ajaks rahunedes kõik koos oma nutitelefonides ning tablettides.
Grupijuhid lõhuvad aeg-ajalt kogu seda monotoonset, pisut õdusat turismisuminat, kriisates ootamatult heledate, kuid üldse mitte kurjade häältega, ise samal ajal oma toikaid vehkides ja kõrgel hoides – kutsudes ilmselt viimaseid kadunud grupiliikmeid kohale, millele järgnevadki peatselt ärevad hüüded ning punnitatult piinlike näoilmetega mammid jooksevad mõne ettevaatamatu, kaarti uuriva kodaniku vurrkannina keerlema.
Ja seejärel kordub kõik taas.
Salat on suur ja tomat selles päikesemaiguline, suisa imeline. Tilgutan veel mõned rasked, kuldsed oliiviõlitilgad saiaviilule ja palun arvet.
Ma olen rahul.
Homme on jälle päev.
Minu päev.
Kodus on kõik korras. Ma rääkisin vanema tütrega.
Ja ma magan hästi.
Ma siiski võtan selle Akropolise ette. Mõned muuseumid ning väljakud ka. Samuti käin ära Ateena Omonia getos. Ja kui ma enam ei viitsi, siis ma loen. Joon veini ja loen poole ööni. Hommikusöögile ei lähe, kui ei taha. Vahel käin hotelli lähedal poes ja ostan šokolaadi ja tomateid. Palju tomateid. Need on siin sellised suured ja pisut justkui karuse väljanägemisega, kuid need on parimad, mis kunagi saanud olen. Lödistan iga päev oma voodipesu tomatit täis, kui raamatut loen ja ennastunustavalt taaskord hambad isukalt suurde, mahlasesse tomatisse löön. Seepeale virutan hotelli restoranist noa, nüüd lõikan tomatid viisakalt sektoriteks ja tunnen end toateenindajate ees märksa paremini.
Kui palavuses mööda linna enam rapsida ei viitsi, toas rullimisest on ka kõrini, siis võtan jälle oma raamatu ja lähen hotelli katuseterrassi baari, lasen endale valada suure jääkülma klaasitäie minu lemmikuks saanud kohalikku rohelist õlut. Keeran jalad tagumiku alla, loen, suitsetan ja joon õlut. See õlu pole muidugi ise mitte roheline – purk on ja pudeli silt ka. Sellel on kergelt mõrkjas, maarohu maitse. Kohalikud sellest ise väga ei pea, kuid mulle meeldib. Ja kummaline, et mina, kes ma kodus pea üldse õlut ei joonud, teen seda siin suurima naudinguga. Siin tundub õllejoomine kuidagi nii lihtne – vinti küll ei jää, aga karastab. Kohe tõesti. Ja pealegi ei suuda ma selle kuumaga eriti midagi süüa, isud tulevad alles õhtul, siis, kui jahedamaks läheb, õlu siis justkui turgutab. Kaal kaob. Nahk hakkab rippuma ja seega võimlen. Kätekõverdused, kõhulihaste harjutused ja nii mitu korda päevas. Selle taustaks on äärmiselt turgutav otsida üles telekanal, kus hommikust õhtuni laulavad kurjade nägudega kreeka vanamehed, sõrmes suured kuldklotserid, seljas ülikonnad, saatjate ansambel koosneb ka eranditult hulgast kurjadest meestest ja esitatakse eranditult vanu rahvaviise, kusjuures võttekohad või stuudiod meenutavad meie nõukaaja restorane. Inimesed istuvad suurte valgete laudlinadega, toidust ja veinist lookavate laudade taga ja kuulavad härdalt. Vahetevahel astub solist armulikult lavalt alla ja teeb tiiru rahva vahel. Kõik katsuvad teda puudutada, kuid ta ainult lehvitab õrnalt käega. Ja nii 24 tundi jutti. Teed aga kätekõverdusi ja muudkui imestad. Mina muidugi trenniga üle ei pinguta, teen seda ainult iseendale ja iseenda pärast.
Ilmselgelt on neljakümne viie kraadises kuumuses, mööda kitsaid tuulevaikseid tänavaid Akropolise mäest üles ronimine minusugusele suur pingutus. Ühe hooga ma seda ära ei tee. Peatun, puhkan, joon vett, mis mul alati kaasas on, pühin higi salfakatega, mida ma enam mustlastädidelt ei osta, ja rooman edasi.
Käin seal nüüd päevas suisa mitu korda. Mitte viivõrd Akropolise varemete pärast, vaid käin seal istumas. Piletimüügiputka lähedal on suured kaljud, millelt avaneb võimas vaade kogu linnale, ja seal on tuul. Vahel on see selline, et seista ei saa – lükkab pikali. Istud, vaatad tolmavat, halli linna oma jalge ees ja lihtsalt istudki. Ma ei mõtle suurt millelegi. Tühjus on peas ja hinges. Aga ma hakkan sellega harjuma. „Sahtlid” saavad ehk tasapisi korda. Tundub, et asjad seal liiguvad, kuid mina neisse veel ei sekku. Olen varemgi täheldanud, et kui on probleem või olukord, mis vajab lahendamist, siis tuleb aega anda, mitte pinevalt sellega tegeleda, ja mingil hetkel on vastus käes. Justkui iseenesest.
Tagasitee alla püüan igal korral erineva valida.
Ma orienteerun linnas juba päris hästi.
Seekord keeran Plaka südamest kaugemale, äärepoole. Aega on, jalutan.
Pisikesed kitsad kuumad tänavad, valged majad, viinapuuväädid, suured savipotid erkpunaste lilledega, kodutud kurvad, arad kassid. Mahajäetud majad ja uhked majad. Sinised väravad ja mosaiikmustritesse laotud aiad. Olen turistide piirkonnast juba päris kaugele jalutanud. Mehed istuvad palja ülakehaga kitsukestel terrassidel ja loevad ajalehti, naised koperdavad aias, lapsed kilkavad kuskil siseõues pallimütsatuste saatel ja akendest kostub toidunõude kolinat. Kuidagi piinlik tundub seal nende koduste asjatoimetuste vahel jalutada ja ma laskun alla suunduvaid treppe mööda südalinna poole tagasi.
Kitsad,
