oma T-särke ja kõike muud absoluutselt peale igat linnaskäiku.
T-särkidesse tulevad augukesed teatavasti kärmelt, ja teksad jällegi ei kuiva piisavalt kiiresti.
Olen otsustanud varustada end kleidiga.
Ma pole absoluutselt kleidiinimene, kuid seekord pean ma alla vanduma. Kuumus on räme. Imestan, et olen siin selle palavusega nii hädas, olles korduvalt olnud kuumades paikades: Miamis, Kairos, Jerevanis, Veneetsias ja mujal, ei mäleta ma, et oleksin kuumust vihanud või sellest nii häiritud olnud kui siin ja praegu.
Need Ermou tänava poed pole päris kindlasti mitte minu maitsele, aga mu hotelli lähedal on päris hea kaubamaja. Kulutan suhteliselt suure summa vähimagi südametunnistusepiinata ja pagen tagasi hotelli, et end taaskord pesta ja ümber riietuda.
Ja ma tunnen end päris tobedalt.
Kui kanda kleite nii harva, kui mina seda teen, siis tekib peotunne.
Päris kohatu muidugi. Kleit on iseenesest lihtne, must, õhuke, kuid mitte läbipaistev ega ülemäära paljastav.
Tiirutan taas südalinna piirkonnas, otsin aina uusi kohti ja maju ja kabeleid ja kirikuid. Teen tiiru turul, lobisen itaallasest pähklimüüjaga, käin end vahepeal konditsioneeritud poodides jahutamas ja juba ma tabangi end ka kleidi juurde sobivaid ehteid piilumas – nõrk naine.
Tagasi tänavatele.
Tean juba mõnda kohalikkugi nägupidi.
Vastashotelli juuksur jookseb alatasa valge lina lehvides ja kõvahäälselt vadistades välja, et mu nudipead katsuda, kui mind tänaval näeb. Nurgapealse kiirtoidukoha noor toidukuller peatab minu juurde jõudes oma punase mopeedi ja kingib mulle igal võimalusel hädise roosikese, inglise keelt ta ei oska ja rääkida meil millestki polekski – vaatab mind oma kurbade kutsikasilmadega ja päike kütab meile lagipähe. Teises naabermajas on pank, mille seitsmenda korruse keskealine, kõhukas kiilakas ametnik mulle aktiivselt käte ja jalgadega vehkides õhusuudlusi saadab. Nagu võimleks – ja väga naljakalt. Paar korrust allpool töötav kiitsakas onu piirdub lihtsalt lehvitamise ning naeratusega, kui mind rõdul suitsetamas näeb.
Longin.
Puhkan tuttavas pargis, kus ka veepudelit täita saab.
Astun läbi katedraalist, mille altarimaal peaks giidide sõnul kohe-kohe valmima, kuid seda pole ikka veel.
Kirikuesisel väljakul kerjav mustlasema, kahe suure jõnglasega, tuleb mult suitsu nuiama. Ja nagu alati – ta küsib kaks ja mina raputan kurjalt pead ning annan ühe. See on juba nagu meie mäng. Tema teeb mulle silma ja naeratab. Mina talle.
Ostan pitsikese ouzot Psiri linnaosa pisikesest poekesest, kus seda suurtest anumatest lahtiselt müüakse ja mulle meeldib, kuidas poetüdruk iga kord naerda lõkerdab, kui ma selle peale jubedaid nägusid teen.
Kaks päeva veel Ateenas.
Klubisse ma ei lähe ja randa ka mitte.
Sest ma ei taha. Hotelli katuseterrassil on suur bassein, mille igas nurgas on kurjade öökullide kivikujud, kui tahan, ujun seal.
Ja nii ma lähenengi käänuliste treppide-tavernale Akropolise jalamil.
Ja ma ei teagi, mis see suurem tõde on, kas see, et õhtu läheneb ja ma tahan tõesti vaid süüa, või otsin ma seda suurt naeratust.
ÕHTU TAVERNAS
Hämardub.
Läbi viinapuuväätide kumab killuke täiskuud ja Akropolise jalamil puhub leebe tuul.
Rahvast on seekord tavernas palju.
Kreeklased söövad õhtust suhteliselt hilja, kaheksa-üheksa paiku õhtul ning eks ka turistid loksutavad end pikapeale sellesse rütmi – loojuv päike toob isu.
Ta on kohal. Näen kaugelt alt tema jooksmist ja sagimist laudade vahel ja mul on piinlik.
Süüa siiski tahaks.
Ta näeb mind kohe.
Ja ta teeb seda jälle – nii lahkelt, nii siiralt ja nii suurelt – naeratab. Võtab kiiruga minu laualt, sellelt samalt, kus eelmisedki korrad olen istunud, reserveeritud sildi, tõmbab tooli tänavakivide kolinal eemale ja kummardab.
Tunnen end nii kehvasti, et jäätun.
Mu õlad tõusevad, selg nõksatub pulksirgeks ja huuled kangestuvad kriipsuks.
Ma ei vaata tema poolegi.
Võtan istet.
Pilku tõstmata tellin tšillis röstitud sardiinid ja klaasi valget veini.
Silmitsen rahvast.
Enamik on turistid, paljud küll ka kreeklased, kuid mitte kohalikud, ilmselt Ateenasse puhkama sõitnud. Viinapuuväätidel süttivad laternad, osati kuivanud lillad, suured marjakobarad läigivad kuupaistes, kassitädi pole, kasse ka mitte.
Rahvas on jutukas ja juba päris hoos.
Nõud kolisevad, häältesumin valjeneb ja suure naeratuse poiss jookseb järjest kiiremini ja hämmastava osavusega laudade vahel, tassides kandikutäite kaupa toite, retsinat, jääveega täidetud kanne ning pilgeni täis suuri jääkülmi ouzo-karahvine ja rahvas rõõmustab oma maksa ja magu ilmselge naudinguga.
Söön sõrmedega kuldpruune oliiviõliseid sardiine, värskendan igat suutäit suure pooliku sidruni mahla ja kuldkollase jääkülma veiniga.
See on nii uskumatult maitsev, et unustan hetkeks kõik ja süvenen sardiinidesse.
Ühel hetkel seisab ta aga mu laua kõrval, kummardub ja ütleb sosinal: „Ma näen sind kogu aeg, sa oled täna väga ilus.” Ja see ei kõla magedalt. See kõlab armsalt.
Ma ei vasta midagi.
Näksin kala.
Otsaesine läheb niiskeks.
Küllap on see tšillist.
Tunnen end kleidis piinlikult.
Taverna sisemusest kostub ootamatult vali kääksatus ja see on soojenduseks kohe algavale suurele rahvapeole.
Pühin õlised näpud saiaviilu, tõusen lauast ja hiilin taverna sisemusse. Pisukesel laval on kolm kena vanaonu, rahvariietes, pillid käes, paljulubavad naeratused näol ja nad ei sarnane kohe üldse mitte neile kivinägudele telekas. Ning juba teise loo ajal plaksutab kõik see rahvas rütmi kaasa. Lood on kaasahaaravad, tempokad, lustakad ja muusika vali. Ouzo voolab ojadena, kirbe värske kalapraadimise lõhn levib hämaruses viinapuuväätide all, poiss jookseb, rahvas tõuseb, kes üksi, kes paaris, tõstavad käed kuldse kuu poole ja vehivad läbisegi jalgu loopides muusika taktis tantsida. Kreeklased võtavad aga peagi ette turistide kohmaka tammumise korda seada. Poetavad end igasse vabasse auku, asetavad käed üksteise õlgadele ja tants saab neil kitsukestel treppidel enneolematu hoo. Valjuhäälne õnnejoovastus, täiskuu, kuldne vein, lookas lauad, vabadus ja muretus kaigub igal kivisel trepiastmel.
Mu pea käib kergelt ringi kõikidest neist aroomidest, aurudest, meeletust muusikast ja inimeste suurest õnnest.
Üks
