asjad.
Loen raamatut.
Vaatan vanamehi telekas ja teen viis korda kakskümmend viis kätekõverdust.
Suitsetan kohutava koguse sigarette.
Topin endale kotti kõik hotelli kehakreemid.
Ja ei vaata roosi öökapil.
Ja see on tegelikult tumepunane.
Aga mulle meeldivad valged.
Ja ma ei mõtle mitte millelegi.
Sest ma tahan nii.
Ja ma tahan oma lastega rääkida.
Veedan hea tunni lastega Skypes, imetlen vanema tütre uut juuksevärvi, kiidan nooremat vapruse eest, kui ta oma suure kärnaga lõhkist põlve ekraani ees iga nurga alt pildile sätib ja kiitleb, et ei nutnud kordagi, kui ratta seljast kukkus; lasen meie mõlemad kassid ekraani ette tassida ja saan teada, et lasteaias on mõned uued lapsed rühmas. Loen seejärel läbi kõik kodumaa uudised ja tõden rahulolevalt, et kõik on kõige paremas korras – minuga või minuta.
Seejärel lõpetan poolelioleva raamatu, nüsin roosi lühemaks ning sätin selle oma paksu lemmiku vahele. Löön raamatu plaksuga kinni ja topin kohvrisse.
See lugu on läbi.
Raamat on ka läbi.
Kümme päeva üksindust Ateenas on läbi.
Ma lahkun homme enne päikesetõusu.
Keeran konditsioneeri veidi nõrgemaks, tõmban teki üle pea ja ei maga silmatäitki.
Hommikul rõdul, õrnas, roosas, mägede tagant hõõguva päeva uues kumas esimest suitsu tehes luban ma endale, et Ateenasse naastes käin seal korra veel ära. Olgu see siis või kolme kuu pärast. Vabandan ja ei käitu enam kunagi kui siga. Luban endale veel palju asju. Ainult iseendale ja ausalt. Luban ka, et proovin ennast korda saada. No vähemalt ma püüan.
Väga püüan.
See oli pikk ja raske öö – pidin mõtlema ja pääsu seekord polnud.
Aga karge meretuul toob kergendust ja värskeid mõtteid ning ma nipsutan sigaretikoni alla tühjale tänavale, lükkan kohvri lifti, lasen taksojuhil end bussijaama viia ning jätan tolmuse, halli ja kuuma Ateena kaugele seljataha.
Minu tee alles algab. See tee, mille pärast siia tulin.
PELOPONNESOSE POOLSAAR, KORONI
Ateenast Koronisse on otsetee 305 kilomeetrit. Buss aga tiirutab läbi erinevate linnade ja külade ning lõppkokkuvõttes kulub sel moel sinnajõudmiseks pea viis ja pool tundi.
Vaatan aknast möödalibisevaid oliivisalusid, kaljuseid mägesid ning maalilisi külakesi. Bussis on jahe, rahvast on vähe ja enamik magab. Olles endaga hommikul rahu sõlminud, tukastan tunnikese, ärkan siis taas, ahmin kaunist Kreekat endasse ning ei kahetse hetkekski, et bussi kasuks otsustasin. Joon igas peatuses tassikese espressot, vaatan inimesi ja liigutan end niipalju kui võimalik.
Angeli on lubanud mulle Koroni bussipeatusesse vastu tulla ning kuna see on ka reisi lõpp-punkt, siis eksimist ei ole karta.
Loodan, et ta ikka tuleb.
Ootan veidi ja kui kell saab kümme, saadan talle siiski sõnumi, et olen kenasti bussis, lisan veel, et kannan rohelist T-särki ning teksaseid ning saangi peatselt vastuse, et ta ootab mind väga ja kannab mulle vastu tulles valget kleiti. Panen telefoni üpris rahulikult kotti tagasi.
Googeldasin Angelit muidugi põhjalikult.
Ta on lõpetanud Philadelphia ülikooli, elanud aastaid USA-s ja on hariduselt kirjandusteadlane. Tal on pere, kaks täiskasvanud last ja ta kirjutab perfektses, kõrgema klassi inglise keeles. Ta on hilistes viiekümnendates ning meie kirjavahetuse põhjal on jäänud temast äärmiselt sümpaatne mulje. Ma muidugi loodan, et see kõik ongi nii kena kui paistab. Maja rendiraha kandsin talle Ateenasse jõudes üle ja ta kinnitas, et sai selle kätte. Ettemaksunõude aktsepteerimine oli eelduseks hea rendihinna saamisel.
Üürisin maja kolmeks kuuks. Edasi vaatan, mis saab. Kui vaja, sõidan Itaaliasse või Prantsusmaale või teen, mis tahan.
Loodan muidugi, et selleks ajaks tahan juba koju…
Maja, mida ta üürib, asub üksikuna Koroni linnakesest paari kilomeetri kaugusel mägedes, mõned naabermajad on küll silmaulatuses, kuid need on teisel pool järsku kuristikku ning teed nendeni pole.
Maja ise pole tüüpiline Kreeka maja. See on puust. Palkmaja. Asub mäenõlval ja sel on kaks suurt terrassi – üks kividest laotud, teine puidust ning mõlemalt avanevad maalilised vaated merele, mägedele, kuristikele ja oliivisaludele. Maja on ehitatud seitse aastat tagasi tema pere poolt ja kuulub neile. Peamiselt oli see Angeli abikaasa ettevõtmine, kes on puidukunstnik ja justnimelt kunstnik, mitte tisler, kuid nad kõik – sealhulgas nende lapsed, lõid selle maja ehitamises kaasa. Kõik elamiseks vajalik on olemas, välja arvatud telekas, kell ning internetiühendus. Mõtlen uljalt, et küllap ma kõige selleta mõnusasti hakkama saan, seda enam, et Angeliga on kokkulepe olemas, et võin igal ajal tema juures netis ja Skype’s käia. Ning seda kõike tean ma meie kirjavahetuse ja maja piltide põhjal.
Mu süda on kuidagi hämmastavalt rahulik ja ma silmitsen laisalt akende taga laiuvat mäestikku. Uni tuleb taas. Espressod ei tööta ja ma üritan end ärkvel hoida, et Korintose kanalist ülesõitu mitte maha magada ning vaatlen edasi: meri, mäed, kitsed, purjekad, päikesepaneelide kolooniad, lilledesse uppuvad lumivalged majad, suured kaktused, apelsinipuud, oliivipuud, sidrunipuud, üle ääre ajavad hõbedased prügikastid, lapsed, kirikud, oliivipuud, valged majad, meri ja kõik see algab otsast peale…
Korintose kanal vilksatab mööda sügaval all sinava imekitsa veenirena kahe kõrge pruuni kaljuseina vahel.
Ma tukastan taas.
Buss pidurdab järsult ristteel – avan hetkeks silmad ja näen silti „Sparta 100 km“ ning enne kui uuesti suigatan, meenub, et keegi vana nõiamoor ütles mulle kunagi, et ma olla elanud oma eelmises elus Kreekas, Lakedaimonis, mis on teatavasti Sparta piirkonna väga ammune nimi. Muigan endamisi ja tukun edasi.
Ärkan Kalamatas, mis on Messeenia maakonna pealinn. Buss peatub veerand tunniks, kuid kahjuks pole bussijaamas ja selle ümbruses mitte midagi vaatamisväärset. Varjust välja astudes niidab kuumus sõna otseses mõttes. Neli ja pool tundi konditsioneeritud bussisõitu võib su juba unustama panna, mis on kuumus. Kuid Peloponnesose poolsaar on Ateenast ka parasjagu lõuna pool. Ma ei tea sellest piirkonnast suurt midagi ja eeltööd kodus ei teinud, kuid ajusopist kooruvad välja mõnedki ammu kuuldud faktid. Tean, et siin on Mükeene varemed, Sparta linn ja Olümpia, kus toimusid maailma esimesed olümpiamängud, et see piirkond on olnud paljude vallutajate sihtmärk ja et kõik need erinevad rahvused on jätnud siia oma jälje. Siin olla hulgaliselt Bütsantsi keisrite poolt rajatud kirikuid, frankide poolt ehitatud kloostreid ning Veneetsia-aegseid kindlusi. Siit sai alguse Trooja sõda, siitkandist on pärit Elektra, Agamemnon ja poolsaart kaua valitsenud tark ja õilis kuningas Nestor.
Kalamatas läheb buss peaaegu tühjaks ja minus võtab maad ärevus.
Ootusärevus.
Jäänud on 56 kilomeetrit.
Milleni?
