ja üsnagi tõenäoliselt on see läbimatu.
Puitterrass on ehitatud laudadest. Need on päikesest helehalliks pleekinud ja naksuvad jala all päris kõvasti. See terrass on väga lai. Ukseesine osa on katuse all, külgmine ripub aga järsaku kohal ning seda poolt toetavad massiivsed sambad. Ka puitterrassi piire on kõrge, kuid see on puulippidest, nii et isegi terrassi põrandal istudes näeb läbi nende ümbrust suurepäraselt.
Ja vaade, mis sealt avaneb, on tõepoolest lummav: mäed – erineva suuruse, värvi ja kõrgusega, kaljused ja metsased, punakad ja hallid, heleroheliste põõsatutsudega ning üksikute kõrgete, kaharate puudega. Nende vahel laiuvad läbisegi pruuni pinnakattega oliivi- ja sidrunipuude salud. Mõned viirjad mäenõlvad helendavad punastes õites, muruniidud nende ees on kuldkollaseks põlenud, pikad tumerohelised küpressid heidavad musti varje orgude hallidele kivilahmakatele ja kõige rohelisema mäe tagant paistab merelaht. See on kaarjas, helesinine, valge vahupiiri ning punaste purjekatega meri. Mererannal kirendab Koroni linn kogu oma ilus: üksteise otsa kuhjatud punaste katustega valged majad, siniste aialippide vahelt väljapürgiv lopsakas ja kirev lillemeri, muul, mis ulatub kaugele merre ja selle kõige taustal Peloponnesose suurim mäestik, mille otsas ilutsevad üksikud valged pilvetutid.
Taevas on helesinine. Üksik süsimust, lumivalgete tiivaalustega kotkas liugleb üle mägede, ritsikad siristavad, päike kütab, aeg-ajalt viliseb mägedest minuni tuuleiil ja kõik see ilu mu ümber lõhnab nii värskelt ja uudselt.
Laskun alla.
Maja kuristikupoolset külge toestavad jämedad betooni valatud puitsambad, selle all asub poole maja suurune panipaik, milles minu päikesepaneeli aku, selle juhtimispaneel, Angeli pere hoolikalt kastidesse pakitud vanad asjad ja mõned, ilmselt majaehitusest üle jäänud palgid.
Terve maja ümbrus on asfalteeritud umbes meetri laiuselt, kuid üksikud rohelised, kangekaelsed tugevalõhnalised tutid ajavad end pragude vahelt siiski välja.
Panipaiga kõrval on hunnikus jändrikud puutüved, ilmselt kamina jaoks.
Vaatan üle oma päikesepaneeli, nuusutan mingeid kollaseid vängelõhnalisi lilli, astun uljalt paljajalu oliivipuude alla, torkan esimese sammuga oma jalatallad okastest marraskile – röögatan ning ehmatan õhku terve parve krokodillisuuruseid ritsikaid.
Tuppa tagasi minnes avan valge veini, mille Angeli oli mulle külmikusse jätnud, istun seejärel terve igaviku terrassil ja ainult vaatan ning kuulan.
Seejärel kolan läbi kõik kapid ja tuvastan, et peale kohvi, suhkru, maisihelveste ning naturaalse jogurti pole seal kohe söömiseks mitte midagi.
Pakin kotist välja vaid hädavajaliku ja võtan uuesti positsiooni sisse tugitoolis ning püüan oma maja tunnetada.
Ma vaatan, ma kuulan, ma tõusen, et midagi katsuda, istun tagasi, kuulan hääli ja sahinaid, vaatan. Vaatan teraselt. Kuulan teraselt. Kaua ja põhjalikult.
Kuni päike mägede taha loojub. Kiviterrassilt avaneb sellele imeline vaade.
Vaatan selle ilu lõpuni, valan endale veel ühe klaasikese veini ja otsustan magama minna. Kell on küll alles kaheksa õhtul, kuid magamata öö, uued muljed ja pool pudelit veini teevad oma töö. Maja on konditsioneerita, kuid mägedetuul sahiseb vaikselt läbi avatud akende ja ma olen rampväsinud.
Tekki siin majas vist polegi…
Ja pole vaja ka.
Voodil on kirsspunane siidine lina.
Ärkan võpatades kottpimedas toas.
Ma ei julge end liigutadagi.
Püüan meeleheitlikult meenutada, mis mind äratas.
Laman, silmad pärani, keha higine.
Mis kurat see oli?!
Vaikus.
Ootan.
Lihased on pingul.
Ja siis ma kuulen.
Metsik, madalahäälne, vali – õõnes kriiskamine.
Pikalt.
Jubedalt.
Veelkord.
Ja otse minu akna taga.
Ma ei liiguta end.
Terrass naksub.
Naksub veel.
Siis kraapiv heli.
Siis uus kriisatus – veel sügavam ja võikam kui eelmised.
Ma tean, et ta on täpselt teisel pool seina.
Koban käsikaudu telefoni voodi kõrvalt – kell on pool kolm öösel.
Aken mu pea kohal on lahti. Ainult imeõhuke metallvõrk on ees.
Tuld põlema panna ei julge.
Kraapimine jätkub.
Inimene see pole.
Ei saa olla.
Karta tuleb inimesi.
Kriiskab.
Jälle.
Õõnsalt.
Telefon mu käes on higine.
Mulle meenub, et telefonis on taskulambi funktsioon. Ja päris võimas.
Leian selle.
Ajan end tasakesi istuli, keeran end näoga akna poole, tõusen kükakile, vajutan nuppu ja suunan nii kiiresti kui suudan valgusvihu aknast välja terrassile… ja oeh… pagan… sealt tõuseb lendu suur, hall lind ning kaob valjude, vihaste kriisete saatel mägede poole…
Kukutan end voodisse tagasi ja ei tea, kas nutta või naerda.
Und enam ei tule.
Ööhääled mägedes on võimsad, eriskummalised ja vägagi häirivad.
Panen tuled põlema, valan klaasi veini täis ning otsustan enda hirmudega väljas edasi võidelda.
Avan ukse, astun terrassile ja röögatan jubeda häälega, veiniklaas lendab mul käest, puud ja põõsad löövad mu karjest elule, löön ukse välkkiirelt kinni ja hüplen agoonias ühel jalal. „Kurat. Paljajalu öösel välja – olgugi et terrass, no on idioot,” sõiman ennast, kuidas jaksan ja silmitsen pinevalt jalga.
Jah, päeval saadud kriimud on talla all olemas, kuid midagi uut ei paista – ilmselt see jäle, vintsklev ja ligane asi mu jala all polnud siiski madu.
Hakkan vaikselt marru minema. Nii see ei saa jääda.
Otsin kotist ketsid välja. Vaatan, kui palju veini järel on. Panen juba majast seest terrassitule põlema. Hingan kopsud õhku täis… ja lähen uuele katsele.
Avan ukse. Veiniklaas on terve. Loik on suur. Jätan selle hetkel sinnapaika ja üritan oma jalaalust jubedust leida, aga ei – ilmselt on ta juba minema roomanud. Või lennanud, või mis iganes.
Koroni
