algusest saati.
Esikus seisis kohvri kõrval portfell, kuhu pakkisin saarele kaasavõtmiseks mõeldud raamatud. Ülejäänud asjad oli kavas koju sõites ühes võtta.
Kui nukunäoga, õbluke ja miniatuurne vanatädi seisis minu ees ja hoidis vaid suuri vaevu pisaraid tagasi, oli mul lausa piinlik teda maha jätta. Ent sadamas ootas Riina ja saarel kokkusaamine Anuga.
Lahkumishetkest ülesaamiseks tahtsin tädi emmata, kuid ta nägi mind läbi, raputas pelgalt pead ja tõukas mind uksest välja.
„Christoph, me kohtume kolme nädala pärast.”
Tädi Alwine köhatas ja korteriuks langes lukku. All, maja välisukse juures seisatasin veel korraks.
Suvepäike murdus värvilisel klaasil ja heitis trepikoja hämarusse värvilisi varje. Vaikust hakkis vaid gaasimõõdiku tiksumine. Toetusin vastu seina ja hingasin sisse kondiitriäri aroome. Mind haaras kummaline tunne. Lahkumine tädist liigutas mind nii sügavalt, nagu oleks see olnud hüvastijätt igaveseks. Ka tädi oli hinge põhjani heldinud.
Hiljem mõtlesin, et sel hetkel aimas ta, et Tallinnas ei kohtu ma temaga enam iialgi.
Mul oli aega, Hiiumaa laeva väljumiseni jäi veel kaks tundi. Koidula kuulus Riina vennale, kes käis Hiiu-Kärdla kalevivabriku ülesandel Tallinnasse kangast vedamas. Ka Riina pidi sama laevaga tulema.
Sel esmaspäeval oli suurepärane ilm, lonkisin piki Laia tänavat sadama poole. Mul oli kavas Oleviste kiriku tornist Tallinna pildistada.
Teisel pool tänavat hakkas paistma Mustpeade maja kollane viilkatus. Jäin seisma ja kavatsesin parajasti fotoaparaadi välja kraamida, kui avanes maja raske uks ja hallide etikukivide vahelt ilmus välja aastates härra. Päikesest pimestatuna tõstis ta käe silmade ette. Üllatusega tõdesin, et see oli minu kohvikuseltsiline härra Scheel. Ka tema tundis mind ära, kergitas linasest riidest kaabut ja lehvitas mulle. Tõttasin rõõmsana tema juurde ja me tervitasime teineteist veel kord.
„Härra Scheerenberg, rõõm teid näha!”
Härra Scheel heitis pilgu kohvrile. Tema häälest peegeldus imestus: „Kas te kavatsete meid maha jätta?”
„Maha jätta pole ehk päris õige öelda. Kavatsen mõneks nädalaks Dagöle sõita,” väitsin vastuseks ja osutasin rihmaga õlal rippuvale portfellile.
„Pean õppima. Uus semester pole mägede taga. Reval on selleks liiga ilus, et toas raamatute taga istuda. Aurik väljub kell kaksteist.”
„Oh, siis on veel aega. Ma saadaksin teid natuke maad. Lähme Toompea kaudu. Kohtu tänavalt avaneb linnale üks parimatest vaadetest.”
Vanahärra naeratas. „Siis ei unusta te Revalit ja tulete siia tagasi.”
Härra Scheel suhtus minusse kui vanasse tuttavasse. Ta asus jutustama poja äridest, vanimast pojatütrest, kes alustab järgmisel kuul õpinguid Berliinis.
„Teate, Dorpatis pole lapselapse meelest piisavat taset. Ta tahab Reichi, ta leiab, et seal on arhitektuuri õpetamine paremal tasemel. Naised ja arhitektuur! Vaadake seda maja!”
Härra Scheel osutas Toompeale viiva tee alguses seisvale majale.
„See on arhitektuur. Selles peitub kultuuri vaimsus. Aga mitte selles kivisse valatud suurusehullustuses, mida peetakse nüüd Saksamaal ehituskunstiks.”
Vanahärra pöördus ringi ja osutas Oleviste kiriku kõrgele tornile, mis kõrgus vanalinna katuste kohal.
„Kivistunud suurejoonelisus, pühendatud jumalale. See on lugupidamist vääriv. Aga mitte ebajumalale, kelleks Hitler end peab. Christoph, ma kinnitan teile, seda meest ootab ees läbikukkumine.”
Härra Scheel hingas katkendlikult. Toompeale tõusev järsk tee oli talle liiast. Vanahärra oli teinud prohvetliku avalduse. Ta oli omapärane. Kuid mitte peast põrunud, nagu väitis vanatädi. Kas minagi ei arvanud nii, nagu härra Scheel?
Kuid olin Saksamaal õppinud, et niisuguseid asju ei öelda avalikult välja.
Härra Scheel võttis taskurätiku ja kergitas kaabut, et otsaesiselt higi pühkida.
„Christoph, õigem oleks olnud Feischneri juurde minna. Seal on jahe ja me oleksime saanud istuda. Aga Toompea kaudu minna oli ju minu idee. Oleksin pidanud Narva-Jõesuusse jääma. Miks sakslased selle kuurordi Hungerburgiks12 ristisid, jääb mulle igavesti arusaamatuks. Võtan seal igal suvel kaalus juurde.”
Vanahärra patsutas kõhtu ja naeris. Siis jätkas ta oma monoloogi. Tema luidrale päevitunud näole ilmus enesesse pöördunud ilme, näis, et ta räägib pigem endaga ja endale, mulle vaatas ta vaid harva otsa. Minu vastuseid ta ilmselgelt ei oodanud. Liigutatuna härra Scheeli kohalolekust, sellest, et ta kohtles mind, kogenematut noort inimest nagu omasugust, ei teadnud ma sel hetkel, mida vastata. Tema jutus puudus mentorlik alatoon. Härra Scheeli jaoks olin vaikiv kuulaja, kellele ta võis oma elutarkuse usaldada. Polnud raske ette kujutada, et kodus püüti teda veel vaid ära kannatada. Teda, vana meest ja tema omapäraseid avaldusi, mida keegi ei tahtnud enam kuulda, ehkki need olid tulvil elutarkust. Pankurist vana Scheel oli perekonna hoiataja ja ettevaatusele manitseja, kellel lasti rääkida, et tema raha vajalikus kohas käiku lasta. Nii nagu härra Scheel, mõtlesid paljud baltisakslased. Seetõttu jäi mulle tema saatusega leppimine arusaamatuks. Oleksin toona pidanud rohkem küsimusi esitama, kuid jätsin selle tegemata. Ma ei tea tänaseni, miks.
Jõudsime panganuki kohal avanevale vaateplatvormile. Meie jalge ees laius vanalinn. Nagu põgeneda kavatsedes reastusid Oleviste kõrge, Püha Miikaeli kloostri vallatu torn ja linnamüüride tornide read, meie pilgule avanesid keskaegsete tänavate rägastik, iidsed haritornid, raekoda, vaskroheliste katuste ja sammaldunud katusekivide seast kerkivad kirikud. Vasakult paistvad vallikraavid ja võimsate linnamüüride hall kivipael näisid vana linna kaitsvat uute aegade eest. Reval ujus aegade meres.
Seisime mõnda aega vaikides teineteise kõrval. Päev oli palav. Isegi lähedal asuv meri ei kandnud meieni jahutavat tuulehõngu. Naaldusime rinnatisele, olime siin vaid kahekesi. Olin siin üleval korduvalt viibinud, kuid täna, vana mehe seltsis, tunnetasin selle linna ilu lausa füüsiliselt. Sel hetkel armastasin ma Tallinna. Lõpuks katkestas härra Scheel vaikuse: „Vaadake hoolega meie vana Revalit. Söövitage see vaatepilt igaveseks mällu. Nii kaunina ei näe te seda enam kunagi. Eelolevatel aastatel muutub siin nii mõndagi. Esimesed haavad on juba löödud ja armidki näha. Taanlased ja sakslased kavandasid selle linna ja valitsesid seda. Eestlaste osaks oli linna ehitada. Nüüd on endised allaheidetud valitsejad.”
„Aga te elasite ka teineteise kõrval. Sakslased tegid ka head.”
Vanahärra turtsatas.
„Muidugi mõista, sakslased ja eestlased elasid ka koos ja käsikäes. Kõik polnud ju rüütlid. Loomulikult tegutsesid siin sakslastest õpetajad, pastorid ja teadlased. Me tungisime sellele maale kallale ja vallutasime selle, pöörasime eestlased ristiusku. Kuigi see on meie kodumaa, on eestlaste õigused siin vanemad. Kui suudame vanadest varjudest üle hüpata, on meil ühine tulevik. Mina aktsepteerin oma uut rolli. Olen eestimaalane, Eesti kodakondsusega sakslane, ma pole ei härrasrahva ega härrasrassi esindaja, nagu teie juures väidetakse. Mul on minu väikese maa tuleviku pärast hirm. Vaadake selle maa võimsaid naabreid. Kes me oleme Venemaa jaoks? Või Saksamaa silmis? Ja meie all pean silmas nii eestlasi kui ka sakslasi. Ka meie, sakslased, armastame seda maad. Uskuge mind, tulevik tekitab minus kõhedust.”
Mehe
Esimest korda mainiti paika 1503. aastast pärinevas Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi dokumendis. Aastal 1686 sai paikkond nimeks Hungerburg („näljalinn”). Legendi järgi andsid kohale sellise nime Saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast midagi, mida hamba alla panna. Kuurordina algas Narva-Jõesuu tõus pärast Tallinn– Peterburi raudtee avamist 1870. aastal. Piirkond kandis Hungerburgi nime 1922. aastani.
