type="note">19, Nietzsche, Storm20 ja Keller21. Selles suhtes oli minu isa hoopis teistsugune.
Indrek saatis mind läbi küla koju. Vaikisime. Soojas õhtupäikeses seisvad majad tundusid mahajäetud. Ühe õuevärava juures tukkus koer, kes meid nähes korraks pead tõstis. Ta isegi ei haugatanud. Koolimaja juures luusisid ringi kolm pooletoobist jõnglast, kes jäid meile järele vaatama.
Päevane leitsak oli taandunud, õhtupäikese raugev jõud muutis õhu sametiseks ja läbipaistvaks.
„Kas isa avaldas sulle muljet?” katkestas Indrek vaikuse. Noogutasin vastuseks.
„Aga sina talle samuti. Sellisena nagu täna, pole ma teda ammu näinud. Ta oli nii pingevaba. Tavaliselt laseb ta mööda maja ringi, sügav kurd otsmikul ning juurdleb jumala ja maailma üle. Minu meelest sa meeldid talle. Muidu poleks ta sulle „Kalevipoega” kinkinud. Ta on ju igasse oma raamatusse sügavalt kiindunud.”
„Indrek, kas sa vihkad oma isa? Sa olid tema vastu nii agressiivne.”
Indrek saatis piki külatänavat teele kivi.
„Christoph, ma ei tahaks sellest rääkida, vähemasti mitte praegu. Tead, olen liiga sageli kuulnud tema inimarmastuse ja sallivuse monolooge. Sallivus! Kas sa arvad, et ta on minu suhtes salliv? Minust eeldatakse, et käitun nagu kord ja kohus, sellest peale kui ennast mäletan. Mul on sellest kõrini, aga tema ei mõista mind ega saa maailma asjadest aru. Ema on juba ammugi saatusele alistunud.”
Kui tahtsin midagi vastata, tõstis Indrek tõrjuvalt käe. Tema silmadest vaatas vastu tüdimus.
Suurel ristmikul jätsime hüvasti. Ikka veel oli Indrek enesesse tõmbunud.
„Kõike head. Saame ikka kokku. Christoph, sinust võiks minu sõber saada.”
Nii jättiski Indrek minu küsimused vastusteta.
Teeäärsetelt aasadelt kerkis uduloor. Äkitselt tabas mind äratundmine, et kohe-kohe algab augusti teine nädal. Vähem kui nelja nädala pärast istun taas Rostockis auditooriumis.
Rostock. Kodulinn oli minust nii kaugel! Kas see oligi enam minu linn? Olin viimasel neljal nädalal jõudnud teha reisi lapsepõlve, mis isegi sel õhtutunnil sundis südant kiiremini lööma. Tallinn oma vanade vaimudega, nagu tädi Alwine ja eakas pankur, muutus järjest nooremaks.
Toompea kitsad tänavad ja suursugused majad, Balti jaama esine väljak, kus taasavastasin lapsepõlve aastalaada, Feischneri ja Kultase kohvikud. Teadvustasin endale siin kõike palju sügavamalt, kui olin ealeski teinud Saksamaal. Rostockis olin sageli ringi kolanud, siin imesin endasse muljeid nagu käsn. Nüüd olin Hiiumaal. Varem oli see vanemate juttude põhjal saar Läänemeres, kus isa oli emaga kaks kaunist suvist nädalat veetnud.
Minu jaoks oli Hiiumaast saanud paradiis, mida ma ikka veel ei suutnud lõpuni mõista.
Rostockis elades armastasin inimestest tulvil Warnemünde randa. Siin saarel tundsin ennast hästi siis, kui sain üksinda nautida põhjamaise looduse neitsilikkust.
Näis nagu triiviks saar keset teistsugust maailma. Riina ja tema vend, Indrek ja tema hingestatud isa. Põhjamaine sõnaaher suvi.
Äkki turgatas meelde, et peaksin sellest vanematele kirjutama. Mind haaras niisugune rahutus, et ihkasin vaid pööningukambrisse, kus kõike kirja panna. Vanemad pidid ju teada saama, mis mulle neil päevil osaks saab.
Kõik kiiruga kritseldatud postkaardid olid tegelikult olnud tähtsusetud, pigem kiire kohusetäitmine kui ülevaade. Nad pidid teada saama, et olin leidnud tee enda juurde.
Toetusin jalgrattale ja vaatasin öhe. Teisel pool teed keeras rada Mokasse. Päike oli jõudnud juba horisondi taha vajuda. Kaugusest kostis lehma ammumist. Indreku sõnad kumisesid kõrvus. Ta armastas oma isa, ehkki vihkas tema sirgjoonelisust ja põhimõtteid. Minu isa oli teistsugune. Ta oli mul lasknud ise oma teed käia. Seeläbi oli ta elu endale kergemaks teinud. Minu küsimustest kõrvale hiilinud, ajanappusele viidates härrastetoa raamatutele viidanud. Indreku küsimused oleksid alati kuulja kõrva leidnud. Jah, muidugi, tema isa oli mulle muljet avaldanud. Aga kas ma oleksin tahtnud, et tema vaimusuurus oleks kogu aeg mind saatnud? See oleks ka minu lämmatanud. Isa varjus seisva Indreku jaoks oli ainuõige lahendus selle tagant välja pääseda. Kuid isa väärtusi ei tohiks ta siiski märkamata jätta.
Soov kirjutada vanematele ja õele muutus ühtäkki väljakannatamatuks.
Olin emotsioonidest tulvil. Südame värinal Anu ootamine. Ammuunustatud lapsepõlve taasavastamine. Vajutasin tolmusel teel pedaalidele, hinges soov kirjutada tädi Alwinest, jutustada Indrekust ja vanast pankurist. Kui hingetuna õuele keerasin, hakkas Neegus kuudis haukuma. Ratas kolksatas kaevu vastu.
Vajutasin kolm-neli korda kiiruga pumbarauda ja juba voolaski karge kaevuvesi tsinkämbrisse. Surusin käed sügavale vette. Külm vesi pani naha kihelema, rahunesin aegamisi. Homme kohtun Anuga.
Ootasin seda põnevusega, kuid ei suutnud mõista, miks ma sellest kohtumisest nii palju lootsin.
Verandal kuulsin avatud köögiuksest Riina heledat häält venna bassiga vaidlemas.
„Õeraas, ta pole paavst, ma ütlesin sulle seda juba korra, ehkki ka mul on tema kojutuleku üle hea meel.”
„Aga ta on minu tütar!” katkestas Riina venna jutu.
Kiri vanematele sai väga pikk.
3
Magasin öösel rahutult. Pööninguakna kohal käratsevad linnud ajasid mind mitu korda üles. Õues valitses hommikuhämarus. Rahutusest tagant tõugatud, astusin akna juurde, jahutasin otsmikku vastu aknaruutu surudes ja vaatasin üle aasade. Teeäärseid nõgusid katsid udusiilud. Metsa tagant kumas punast valgust. Üle õue lonkis Neegus. Koputasin aknaruudule, aga koer ei kuulnud. Otsisin uuesti teki alt sooja. Minu uni oli pinnapealne, unenäod läksid aina segasemaks, pigem tukkusin kui magasin. Siis kuulsin verandalt Riina häält, kes otsis pearätti, et Suuremõisa minna. Teda oodati seal kokaks. Seejärel võttis majas taas maad vaikus, aga mul ei tulnud enam und. Lõpuks otsustasin lugema hakata. Olin Tallinnas ostnud Fallada „Raudse Gustavi”. Mulle meeldis see kirjanik, tema raamatuid oli raske saada, neile ei tehtud peaaegu mingit reklaami ja letile jõudnud, kadusid nad sealt nagu soojad saiad. Kui Tallinnas Kluge & Ströhmi kaupluses raamatu avastasin, olin tõeliselt õnnelik.
Raatsinud tunni pärast raamatu käest panna, tatsasin kitsast trepist alla, et köögis pruukosti võtta. Ma ei arvestanud võimalusega, et võiksin Anuga kokku juhtuda. Avasin ukse. Aga seal ta istus köögilaua taga, käes leivakäär ja lehitses ajalehte. Ajalehe kohale kummardunud nägu rõhutas selle piklikkust ja tõi esile kõrged päikesest pruuniks põlenud põsesarnad. Pruntis huultega meelas suu ei jäänud mul märkamata, nagu ka õlekarva poolpikad juuksed, mille säbarust polnud ilmselt lihtne taltsutada. Siis tõstis Anu pilgu. Samal hetkel armusin temasse. Need silmad! See pilk! Neiu ilu poleks ma suutnud sõnadega kirjeldada. Kõigil oli olnud õigus. See oligi Anu! Imearmas nägu, loomulik siredus – mulle tõusis klomp kurku. Anu oli ilus! See võib kõlada kulunult, kuid niisugust tütarlast polnud ma veel ealeski kohanud. Tema ilu tuli tema hingest. Ülejäänud tüdrukud olid netid, see tüdruk oli ilus.
Ka täna, pärast nii paljusid aastaid, pean teda ilusaks. Ma ei suuda endiselt mõista, mida see imeilus tüdruk minus leidis. Minus, pikas, ülemäära suure ninaga loikamis. Lausa ime, et tema armastus mulle kuulus.
Anu
Hans Theodor Woldsen Storm (1817–1888) – saksa kirjanik ja luuletaja.
Gottfried Keller (1819–1890) – šveitsi kirjanik (eeskätt silmapaistev novellist) ja poliitik.
