olete ilmselt Christoph. Ema rääkis, et tulete meile suvitama.”
Ühes käes endiselt leivakäär, ulatas ta mulle teise käe.
„Mina olen Anu.”
Seisin nagu rumal poisiklutt, olin tema ilust rabatud ega suutnud sõnakestki kuuldavale tuua.
„Võtke rahumeeli istet. Keetsin natuke rohkem kohvi.”
Anu osutas pliidile.
„Kohv on pliidiraual.”
Tütarlapse hääles oli kuulda iroonilisevõitu alatooni. Lõpuks suutsin end enam-vähem koguda.
„Soovite ka?”
Sirutasin kannu Anu suunas.
„Aitäh.”
Neiu silmad võtsid mul põlved nõrgaks. Tal oli soe sügav pilk, tema silmade iiris näis sätendavat.
„Kas teid segab, et ma loen? Ma pole selleks terve nädala mahti saanud.” „Ei, ei.”
Anu naeratas. Siis pühendus ta uuesti lehelugemisele ja rüüpas vahetevahel lonksu kohvi.
Lõikasin leiba, võtsin välja või ja vorsti. Kuid mu nälg oli kadunud. Vaatlesin võlutult tütarlast. Tal oli seljas heledavärviline suvekleit, mis rõhutas päevitunud õlgu. Tema käsivarred olid peenikesed, ent mitte kõhnad. Oli näha, et kui vaja, suudavad need käed ka rasket tööd teha. Anu lehitses ajalehte. Tal olid pikad graatsilised sõrmed.
Korraga tõstis ta pilgu.
„Teil ei olegi kõht tühi?”
Taas tabas kõrv küsimuse iroonilise alatooni.
„On ikka, aga hommikuti ma suurt ei söö,” tõin kuuldavale, haarasin tassist ja sain ka ise aru, et nürimalt oli raske juttu jätkata. Püüdsin ihust ja hingest kohvi mitte lauale loksutada, sest mu käsi värises.
„Järsku ma segan? Võin ka ära minna. Pean niikuinii Käina minema.”
Tõmbasin kohvi kurku.
„Oh ei. Palun jääge. Te räägite väga hästi saksa keelt.”
Anu puhkes naerma.
„Mul on ju ikkagi plaanis kunagi lastele saksa keelt õpetada. Oleks kole küll, kui mina õpetajana ei oskaks korralikult rääkida. Ema ütles, et kasvasite Tallinnas ja räägite eesti keelt. Teate, tahaksin midagi paluda.”
Anu näole tekkis armas justkui paluv ilme.
„Kui me oleme omavahel, siis oleks mul hea meel, kui räägiksite minuga eesti keeles ja mina vastaksin saksa keeles. Sobib?”
See „sobib?” kõlas nagu väikese tüdruku palve. Sel hetkel olin valmis kõigega nõustuma. Kõige parema meelega räägin kogu päeva eesti keeles, kui vaid saan Anuga kahekesi olla, välgatas peas mõte.
„Muidugi, meeleldi. Nii õpin paremini eesti keelt rääkima. Niisiis – kokku lepitud!”
Kinkisin Anule oma säravaima naeratuse.
„Tore, sel juhul nägemist. Pean minema hakkama. Kas saame täna õhtul Tiina juures kokku? Indrek toob ta keskpäeval Emmastest koju. Poiss oli juba täna varahommikul ähmi täis. Tahtis teiega rääkida. Aga Saksamaal magatakse ilmselt kaua. Ühesõnaga – õhtuni.”
Naeratus libises üle Anu näo ja jäi silmapilguks lohukestesse pidama. Anu tõusis laua tagant ja tõttas köögiukse juurde. Pöörasin ennast kähku ringi. Kleidi ääre alt paistsid sihvakad pruunikspõlenud sääred. See tüdruk oli iludus. Olin kõrvuni armunud!
„Nägemiseni!”
Ja läinud ta oligi.
Veel enne kui jõudsin ennast koguda, ilmus kööki tema onu.
Näis, et Arno läheb sõitu. Jopp, rullkraega kampsun. Kaptenimütsi alt voolas higi. Mehe nägu oli tumepunane.
„Hommikust, poiss!”
Arno uuris mind.
„Kuule, oled sina alles äratehtud moega!”
Ma ei jõudnudki veel midagi öelda, juba kiskus kapteni nägu muigele.
„Selge pilt, Christoph! Kohtasid minu õetütart. Vahva tüdruk, kas pole?”
Punastasin.
„Noh, siis tuled mulle appi. Aitab pead jahutada. Enne kui mehed mulle järele tulevad, on aidast tarvis mõned kastid välja tõsta. Kaugsõit! See ajab kiisadki naerma! Korra Kärdlasse ja tagasi. Rannaäärt pidi sõitmine ajab mind hulluks. Aga mis seal ikka? See toob raha sisse, mida veel tahta. Ja õde näeb mind ka sagedamini.”
Majaukselt nägin jalgrattal lehvimas Anu kleiti, kui ta külatänavale pööras.
„Seal ta sõidab kõigi poiste päid segi ajama, ei see sakslase oma ka vahele jää,” lausus Arno ja puhkes naerma.
„Tead, ma ütlen sulle: minu õetütar on nagu kindlus. Ja eks ta õigem ole. Enne kui ta vallutada suudad, jooksed mitu korda nagu peaga vastu seina. Või lähed hoopistükkis omadega segi. Kõigepealt tahab ta õpetajaks saada, alles siis on tal teie, poiste jaoks aega. Auahne lapsuke.”
Olime just aidast kolm kasti virna tõstnud, kui Arno Opel Blitz õuele keeras. Märkasin autos Enaki sasipead ja veel ühte meest. Minu meelest nägin teda Koidulal. Mõlemad tulid autost välja.
„Laske käia! Te jäite hiljaks. Tõstke kastid peale. Ma võtan ainult oma asjad. Christoph aitab teid.”
Enak pistis mulle viis pihku, aga teine mees, umbes kolmekümnene, tegi näo, nagu oleksin õhk.
„Ära sa ütle, sakslasel juba kark all.”
See hääl oli mulle tuttav! Sama madrus oli laevatekil mulle hävitava hinnangu andnud.
„Mida sa silmas pead?” tahtis Enak teada.
„Noh, parunivõsukestel ei pruugi ju nii vara üles tõusta nagu meiesugustel. Nemad ju tööd ei raba, pole seda kunagi teinudki.”
„Ära aja pada, Jaan. See pole mingi parun. Riina poeks teda ju muidu külla kutsunud.”
„Äh, mida, kõik sakslased on ühesugused. Saksad jäävad saksadeks ka siis, kui neil pole enam mingit sõnaõigust!”
Minus tärkas viha. Astusin trepimademele istunud meeste ette.
„Kes siin on parun?” küsisin eesti keeles.
Madrus turtsatas ja hakkas kaela kratsima. Enak tõusis püsti, viskas koni minema ja läks tagasi auto juurde.
„Jäta ta rahule, Jaan. Ta on külaline.”
Mind tabas vidukile tõmbunud silmade pilk.
„Eesti keele rääkimine ei tee sinust veel eestlast, see jäta meelde!”
Kannatasin
